Dormjau!

Täna toodi mulle Dormeo madrats.
Tükk aega võttis, enne kui aru sain, kumb pool üles käib. Instruktsioonis oli öeldud, et "süsinikuga-kiuga" pool peab jääma ülespoole ja ma juba mõtlesin, et seda polegi võimalik muud moodi kindlaks teha kui madratsit katki lõigates, aga siis leidsime pakendi avamisel lõhkikärisenud ingliskeelse reklaamlehe, millelt usutavasti abi saime.

Madratsi küljes on ka mingi imelik trukiga elektrood, mille otsik on samasugune nagu kõrvaklappidel.

Olin juba rõõmus, et olen sisseehitatud kõlaritega muusikalise madratsi saanud :D, aga siis lugesin, et see on "maandusjuhe" ja tuleb ühendada näiteks radiaatoriga... Hm, isegi vaene madratsike vajab pingemaandust, kui ma temaga magan... :p, hea veel, et teraapiat ei vaja.

Kassike on muidugi meeletult uudishimulik ja omandihimukas, aga - olen nüüd veendunud, et vähamalt osaliselt olid mu allergilise nohu hood kassikarvadest ikkagi. Sest kui ma paar nädalat tagasi toa omale sain, siis hakkasin kassikest ööseks enda juurde võtma - muidu oli ta öösiti köögis, et ta oma öiste jooksuhoogude ja norskamisega laiutamisega Meest närvi ei ajaks. Aga mu nohu läks kiiresti hullemaks, kuni ühel hommikul pidin pool pudelit Actifedi alla kulistama, enne kui aevastamine lõppes ja seega kolisime kassikese pikema jututa ööseks kööki tagasi, ja mis veelgi hullem: ma ei luba tal enam isegi päeval enda voodis olla, tema jaoks on minu toas väike, padjast ja vannilinast tehtud ase. Ja tõesti, viimase nädala jooksul polegi ma rohtu vajanud.

Hirmus kurb oli kätt ette panna, kui ta mu tekile ronima hakkas, ja veelgi kurvem oli, kui ta paari-kolme päeva pärast enam ei üritanudki... istus poole meetri kaugusel ja põrnitses nukralt enda ette... Oeh! :( 

Lõpetuseks mõned pildid veel sellest aast, kui kassuke veel voodis lullitas ja rullitas...