Reede, 20. juuli 2012

Peeter Paani põlvkonnast...

Täna lugesin Daily Mailist huvitavat artiklit 30ndates eluaastates noortest, kes pole peret loonud, oma eluaset ostnud ega tegele mingitlaadi tõsisema tulevikuplaneerimisega. Räägitakse, et ühiskond on 'infantiliseerunud', lapsikumaks muutunud: inimesed kardavad saada täiskasvanuks, kuna nad ei taha vastutust.

Mõtlen ka selle peale väga sageli. Ka ise kardan vastutust... Kui ma poleks leidnud Seda Õiget, kas ma siis oleks abiellunud lihtsalt selle pärast, et aeg on peret luua? Muide, tean paljude inimeste käest, et just niimoodi ongi abiellutud, et inimene mõtleb ühel hetkel, et vanust on juba nii palju ja mis imeinimest siin ikka ootama jääda, ja teinepool ka loodab, et tema on selles kaaslaste-kaaslannade reas viimane ja ... kui kaua sa ikka teistele pettumusi valmistad, kui on selgeks saamas, et midagi enamat kui senised kaaslased, on raske - kui mitte võimatu - leida.

Kahtlemata on ainult iseenda ees vastutada mugavam ja ainult iseenda eest hoolitsemine vähem energiat nõudev tegevus. Aga... ma mõtlen, et nagu selgub, ei suudetagi sageli pere eest hoolitseda. Palju hullem, kui igavesti  diskopepuks jääda, on luua pere ja siis Facebookis passida, kuni tita vannis istumisest väsib ja sinna kummuli kukub ja ära upub. Elu on nii kiire, et beepsud unustatakse autodesse ja kõrtsudesse ja... Mis inimesed sellistest kiiruga kantseldatud lastest tulevad? Parem mitte lapsi saada, kui on soov aktiivset elu elada - see on palju küpsem otsus, kui lapsed saada ja siis neile pidevalt pettumusi valmistada.

Inimesed on võibolla tõesti isekamad, ja äsjaloetud Vivekananda "Karma-jooga" raamatus räägiti just sellest, kuidas teiste heaks tehtud teod on moraalsed ja karmavabad, enda poputamiseks tehtud teod aga ebamoraalsed ja toovad kaasa tagajärjed. (Oh, kindlasti mööndustega.) Et küps ja arenenud inimene soovib tegutseda teiste heaks. Samas, mulle tundub, et kuigi pereloomisest hoidumist võime vaadata ebaküpsusena, tundub ka, et natuke on asi selles, et inimesed on enesekindlamad ja eneseküllasemad - neil pole vaja peret, kuuluvustunnet, et end täisväärtusliku ühiskonnaliikmena tunda. Ja milleks üldse lapsi peaks saama, kui mõistusega võtta? Pole ühtegi mõistuspärast põhjendust, see on mingi instinkt lihtsalt, ja kas ei näita see just kõrgemat arengutaset, kui me sellest instinktist üle oleme? Või näitab see hoopis, et oleme oma olemusest (inimlikkusest, loomulikkusest) lahus? Raske öelda...


Olla perekonnas täiskasvanu on raske...
Mina olen viimasel ajal rõdu kaudu sõbrunenud naabritega (esmalt sõbrunesid meie kassid) ja nende juures (sokkide väel, hehe, sest ma ju ainult korraks!) pidutsemas käinud. Lapse arust aga on see kohutav, et ma mingite karjuvate vene meestega viina joon... ja polegi ime! :D   Niisiis lubasin lõpuks, et ma ei lähe enam ukse peale vastugi ja eile lasingi uksekellal mitu korda tühja helistada. Ma olen kõrvalkorteri jõmmidele rääkinud, et ega ma lõputult seal nendega pidutsemas käia ei saa, kui laps nutab kodus ja mees kulmu kortsutab, aga nemad on ju emotsionaalsed ja väidavad, et ma tahan öelda, et nemad on 'kõnts'! No ja sellepärast ma enam ei lähegi uksele, et mida ma ikka seletan, kui nende jaoks ainus vastuvõetav vastus on, et ma tulen. Mis neil minu mehest või lapsest? Aga lõbus oli nendega - nad olid nii hellad ja kenad mu vastu :)  Siiski - nende ees ma ei vastuta, oma pere ees küll. Nemad aga küsivad: "Miks sa meiega niimoodi käitud /et lihtsalt ei tule enam/? Milles meie süüdi oleme? Mida me iial oleme halba teinud sulle?"
Nu jaa... mul polegi midagi öelda... kui et vabandust, et ma üldse nägu näitasin juba alguses... oleks pidanud tuppa jäämagi.



Pildimaterjaliks seekord poll Daily Mailist.
Inimestelt küsti, kas nad kahetsevad, et abiellusid.
Rohkem kui 1/3, nimelt 38% kahetsevad.
Minu arvates on see väga suur protsent..., minu vastus on ikka seal 62% 'mittekahetsejate' hulgas :)



5 kommentaari:

Piret ütles ...

Mina olen ka väga palju selle üle mõelnud. Mina ei leidnud Seda Õiget, ja paar aastat tagasi oli hetk, kus tuli teha teadlik valik, kas võtta see, kes ei ole See Õige, aga kellega ilmselt oleks võinud elu jagada. Mina valisin üksi jäämise, sest ennast ei peta, ma oleksin nagunii jäänud tahtma kedagi teist.

Kas ma tegin valesti? Võibolla.

Ma tahaksin mõelda, et ka selline otsus võib olla küpsuse tunnuseks. Kas ma oleksin õnnelikum kui mul oleks ette näidata mees ja laps? Ühiskonna poolt aktsepteeritavam kindlasti kui olla vanatüdruk... Aga ma olen rohkem rahul üksi iseendaga kui suhtes, mis PEAB olema.

karikate emand ütles ...

Mõtisklesin siin Pireti kommentaari Üle, et miks siis ühiskonna jaoks on perega naine vastuvõetavam? Kas tajutakse seda naist pideva ohuna juba loodud perekondadele? Et kui naisel kord üksindusest villand saab, siis võtab mehe ära kust aga saab. Ja paljud perekonnad pole just väga funktsionaalsed, nii et küll saab, kui tahab...

Ja Väike Tüdruk käis just siin, küsisin tema käest, mida tema arvab, miks ühiskond üksikutele naistele viltu vaatab, kas ehk lihtsalt sellepärast, et nad pole enamiku moodi?
Väike Tüdruk turtsatas ja ütles, et nad peaksid üksikuid naisi kadestama, sest neil on nii palju kergem elu ja nad ei pea kuulama, kuidas teised pereliikmed peeretavad :D :D :D


***


Vaatasin ka oma teksti üle,
ja mis ma näen -

- see viimane lõik mul on juba jälle jutt sellest, kuidas ma saan kuidagi kogemata kombel kellegagi tuttavaks, aga tahan siis oma vana eluga edasi minna, ja uued tuttavad ei taha sellest midagi kuulda ja mina ei tea, kuidas oleks võimalik neid rängalt solvamata nad siiski 'maha jätta' :D

Ma ei suuda taibata, mida ma sellistest korduvatest juhtumitest ära õppima pean... Et ma ei tohi naeratada võõrastele inimestele? Et ma pean koju kardinate varju jääma? Et mul peaks rohkem meessoost sõpru või ehk hoopis armukesi olema...?
Oh õudu, oh õudu - issand anna jõudu! :D

Oudekki ütles ...

Eeh, ma ei usu, et need "rängalt solvuvad", see on pigem see, et "ma pean ju proovima, äkki veab". Kui midagi tingimata peaks õppima, siis äkki seda, et vähem südamesse võtta seda, mida teised otsustavad. Neil oli sinuga tore, vahva, sa rohkem ei taha, see on ka okei. Sina ei pea nende tundeid kuidagi parandama, nad ise võtsid selle riski algusest peale.

Kui küsivad, et "milles meie süüdi oleme", siis vastadki, et "mitte milleski, ma lihtsalt enam ei taha" ja kui see ka ei aita, siis ütle surmtõsise ilmega "mees ei luba" (:D), see aitab alati.

Aga üldisel teemal - see ei ole mitte ainult naiste probleem, üksikutel meestel on ka sama raske ja jutud "kunas sa lapsed saad" või "kas sul on midagi viga" kummitavad neid ka. Kusjuures, äkki ka hullemalt, sest mõnikord räägitakse ka et "mehel X tegelikult on kuskil lapsed", naiste kohta seda viimast on vähem.

Lihtsalt, tegelikult, arvan, seda tööstuslikku ja väikse laste suremusega ühiskonda on olnud hetkel veel siiski piisavalt lühikest aega, et vanast kultuurist "välja saada" :D

karikate emand ütles ...

Oh, Oudekki... :)

Kui ma ütlesin poistele, et ma ei taha, et mu mees ennast imelikult tunneks..., et mul oleks küll imelik, kui mu mees ülepäeviti naabrinaise ja tema sõbrannadega joomas käiks, siis ütlesid seltsimehed, et kui mees kobiseb, siis öelgu ma talle, et saab peksa.

Nagu Sa nüüd aru saad, pole tegemist just 'liialt tsiviliseeritud seltskonnaga' :D (kui ma tohiksin söandada niimoodi väljenduda... :D)...

Võibolla on minu probleem hoopis selles, et ma ei solvu asjade peale, mis peaksid olema solvavad :D - iga endast ja oma mehest lugu pidav naine oleks jalga lasknud selle jutu peale... - kui ta just muidugi ei TAHA, et ta mees peksa saaks :p

Aga esiteks - ma olen alati sihuke kleenuke ja pisike olnud, et minu jaoks on täitsa harjumuspärane, et mehed hakkavad 'muskleid eksponeerima', see on ka nagu instinkt lihtsalt, mis iseenesest käivitub...
Ja teiseks: ma ju saan aru, kuidas nemad seda mõtlesid: minul on seal tore; neil on hea meel, et ma seal olen; midagi halba ma seal ei tee (((?))) ja kui mu mees mind 'kodus vangis' hoida tahab, siis on ta igavene tõbras ja tuleb paika panna.

Ja kui keegi nüüd imestab, kuidas mina, kes ma ju suur suhtleja üldse pole, just sellise seltskonna otsa sattusin, siis - ma mõtlesin välja kuidas, ja võin rääkida küll...

Ma ei otsi kontakte, kuid kui tuleb minu juurde keegi, kes hakkab ruttu oma hinge avama ja kes on üsna kohe väga siiras, ja kui see keegi tahab seda olla just minuga, siis ma loomupärase sunduse tulemusel alistun sellele soovile. Sealjuures pole tähtis, kui väärikas või arukas see inimene on. Mis tähendabki, et ma saan suurepäraselt läbi joodikutega :), kuna nad lähevad kohe 'asja juurde' - selle juurde, mis neil hingel kipitab ja ei aja niisama viisakat jutukest, mis on kõigil ühesugune.

Aga just sellised inimesed kipuvad klammerduma... :/
Viisakad inimesed seda ei tee. Aga viisakate inimestega on lihtne igaveseks jumalaga jätta - seega neid ma ei tunne :D (nali!)

Oh jah, küll ma hakkama saan nende maharaputamisega, aint aega läheb ja mõnus see aeg pole...

karikate emand ütles ...

Ahsoo, aga selle, et pole mingit rängalt solvumist, vaid see on lihtsalt hea lootuse peale pealekäimine - selle ma pean küll meeles hoidma, sest küllap see on tõsi!!!
Küllap nad dramatiseerivad üle ja ei juhtu nendega midagi, kui ma eemale jään :)