Tabasin end mõttelt, et ometi see noorus, põhjuseta lõbusus ja enese lärmakas eksponeerimine on siiski tähelepanu vääriv enam vähem igas vanuses meeste jaoks - ka täitsa vanad mehed pingil jalgu puhkamas vaatavad neile järele. Mõtlesin, et ise ei tahaks mingil juhul olla 18aastane, isegi oma praeguste teadmiste juures mitte, kuigi aeg-ajalt olen minagi mõelnud, kui huvitav oleks uuesti alustada oma praeguste kogemuste pagasiga. Olen sealjuures nii palju rahulikum ja mõistlikum ja ise ma küll väärtustan oma suhtelist küpsust; tundus ajuvaba, et keskmine 35aastane mees läheb elevile pigem 17aastase neiu tähelepanust kui 35aastase naise omast.
Sain sõbrannaga kokku ja hakkasin seda asja arutama, et kuidas küll sellised itsitavad ohmakad on meeste poolt hinnatud, ja kuidas küll meie kultuuris on see va noorusekultus nii tugevalt sees. Meenutasin taas kord üht ammuloetud ajakirjanduslikku teksti, kus 25aastane ajakirjanikuneiu rääkis, kuidas ta huvitavat meesterahvast nähes mõtles, et "oh, oleks ma 5 kilo kergem ja 5 aastat noorem!" Imestasin sellise mõtte üle siis ja imestan ikka veel :D
Aga sõbrannaga rääkides taipasin, et selles rumaluses, kogenematuses ja valmisolekus kogemuste järele peitub tegelikult ka palju võluvat. Näiteks on noori lihtsam naerma ajada: nali ei pea olema ei väga hea ega ka originaalne - tiinekad on nagunii valmis iga asja peale naerma ja mees tunneb end 'coolina'. Ka pole neil tekkinud mingeid seosegruppe - näiteks, et nii-ja-nii käituvad ainult magedad tegelased. Niisiis võid sa teha ja öelda tobedusi ja need võetakse vastu eraldi kogemusena, mille taha ei paigutada järeldust su isiksuse kohta. Läheb aega, enne kui sind 'mõttetu mehena' maha kantakse, irw, hehe :p Ka kingitustega ei pea nii hirmsasti pead ja rahakotti vaevama kui 35aastase puhul, kellele on igasuguguseid asju juba kingitud ja välja tehtud. (Teisalt - üks väike lilleke toredalt inimeselt on alati väärtuslikum ja rõõmustavam kui uhke bukett 'kahtlaselt kujult'.)
Mäletan, kui mu 14-15aastane klassiõde käis tuusalt ringi ilusa, pehme, suure karvase kapuutsiga jopega ja pool kooli sosistas sellest, et tal on 30aastane peika, kes käib tööl :), ja kes selle talle ostis :) See oli tookord nii suur asi, aga selleks, et nii palju inimesi ühe 35aastase naise üleriietest või peikast räägiksid, peaks tegemist olema kasuka ja kuulsa mehega :p
Nii et, ühele 'keskmisele' noorele tüdrukule on kahtlemata kergem muljet avaldada, temaga koos olla on kergem ja lõbusam ja pole kohe üldse mingi ime, et meestekeskses ühiskonnas just noorukesed tüdrukud nii kõrges 'hinnas' on. Ka ei näe ma selles mitte midagi halba nüüd, kus olen selle üle järele mõelnud. Igaüks tahab end hästi tunda, see on lihtsalt loomulik. Tean, et minus endas on midagi, mis paneb enamikku meestest end minu kõrval rumalana tundma, isegi kui ma mitte midagi ei ütle ja enda arvates ka nina ei krimpsuta. Ma arvan, et see on see radar, mis ütleb ära, et ma võin temaga siin ja praegu kenasti lobiseda, aga lähemaks suhtlemiseks lootust pole. Loomulikult on see signaal õige, ja hea on, et see saab vastu võetud, aga kuidagi kahju on näha, kuidas nad järsku sellest aru saavad ... ja ikka natuke solvuvad. Võibolla ma olen veidi kõrk või snoob, kuigi ise mõtlen endast pigem kui heasoovlikust inimesest, kes ei taha, et inimesed end tema juuresolekul halvasti tunneksid. Raske arvata, kuidas me teistele paistame, või kes me oleme - ajame selle ikka segi sellega, mis me sooviksime olla :)
Tiinekad izismilest:
10 kommentaari:
mu tütar on teismeline, ehk siis 14-aastane. su tütar ju ka, peaaegu.
mulle teismelised meeldivad, üldjuhul peetakse nendega läbisaamist raskeks, kuid see tuleneb nende enda kiirest muutumisest ja on neile endale veel raskem kui ümbritsevatele. mulle meeldib ka see nende ülekeev energia, muidugi teeb see kadedaks, sest aastatega energia hulk väheneb ja enam ei jõua nii palju itsitada ja sõpradel kaelas rippuda. 35 pole veel mingi vanus. oleks ma 35 ...
aga kui 18-20 aastastest rääkida, siis see kingituste tegemise asi ei sõltu vanusest, vaid inimesest. samuti ka nalja tegemine. meil lapsega on palju asju, mis on mõlemale samamoodi naljakad või huvitavad, aga samas on nalju, mis on naljakad kas mulle või talle.
erinev elukogemus ja erinev maitse. mis siis. mul on oma emaga ka erinev maitse ja huumorimeel, täiesti erinev ja alati on nii olnud.
:)
mulle tundub, et sa teed veidi liiga nn "keskmisele mehele"...
marta,
... ja keskmisele teismelisele, ja üldsegi... :D
Usaldan Su 'tunnet' ja mõtlen, et küllap on asi siis selles, et kohtun pidevalt vaid 'alla keskmise' meestega ja pean neid 'keskmisteks'...
:)
manjaana,
Ma ei saa öelda, et mulle teismelised EI MEELDI, kaugel sellest, ja tõesti, mul on endal ka üks varaküps tiin juba siin :p
Ja igaks juhuks – kui mu jutust jäi mulje, et nad ärritavad mind, siis ka seda mitte, üldse mitte...; pigem ma tahaks käe välja sirutada ja neid patsutada ja hellalt öelda: „Rahu rahu, kõik on ju korras! (Ei poolt nii armas ole SEAL kui külatänavas :D, nagu ütleb laulusalm... Ja kirjanik Erich Maria Remarque ütles midagi sellist: „Pole olemas midagi, mille järele joosta, nagu pole ka midagi, mille eest põgeneda.“)“ Kuid oleks tõeliselt tobe oodata, et noor inimene seda usub – ikka tuleb ise see kogemus, kui tuleb.
Ka olen korduvalt näinud, kuidas tiin käitub palju arukamalt kui ta vanemad.
Mis naljadesse puutub, siis minu laps ütleb mulle pea iga päev etteheitvalt, et mul olevat teismelise naljad :D, tema arust ma peaksin väärikam olema. Aga ma mäletan jube hästi seda aega, kus mu ema naljad ka mulle kohutavalt piinlikud tundusid, nii et ma ei põe :), sest see aeg on vältimatu.
Teinekord aga lõõbime jälle millegi üle pikalt koos... meil on küll sarnane huumorimeel ja oma lapse juures ei tundu see tobe, kui ta naerab mingi asja üle, mida ise oled juba 20 aastat kuulnud :D - kuidagi saad paremini aru, et kogemused tulevad tasapisi ja kõiki nalju ei tea...
Mmm...
Kurb on vaadata-kuulata ka täiskasvanuid, kes sama nalja teevad 30 aastat: nad on harjunud, et selle peale naerdakse ja siis muudkui käiavadki sedasama, originaalsust pole kopika eestki. Aga kellelegi võib see ollagi uus nali, tõenäoliselt seltskonna uusimale noorele inimesele :)
Põhline, mis ma selle kommentaariga öelda tahtsin :D ...:
teismelised ei ärrita mind, vaid kurb on see kontrast nende elevuse ja valmisoleku ning selle vahel, mida elu neile tegelikult pakkuma hakkab.
sri, Manjana - nime kirjutasin valesti :/
Üks väga huvitav artikkel teismeliste ajudest on ühes esimestest eestikeelsetest National Geographicu numbritest. Oled lugenud? Isegi esikaanel peaks olema kiri "Teismeliste imelised ajud". See oli üleliia põnev lugemine ja kinnitas midagi, mida ma varem juba kuulnud olin. Et teismeliste ajud on "lahti" kuni inimese arengu lõpuni, st isegi kuni 25. eluaastani. Enne seda nad ongi väga altid ja avatud kõigile ja kõigele, sest aju lubab neil suuremaid riske võtta, et tulevaseks eluks endale keskkond ja sõpruskond luua. Hiljem see aju avatus kaob ja enam ei ole nii riskialdis. Ja siis ei ole imestada, et tekivad vastuolud "avatud ajudega" teismeliste ja "kinniste ajudega" täiskasvanute vahel.
"Avatud aju" siis otseselt ülekantud tähenduses muidugi ;)
T.
(internet täitis mu ootused ja Karikate Emand blogib jälle :D)
Minu arvates lausa haletsusväärne vaatepilt on "kinniste ajudega" täiskasvanud teismelised.
Noortest on "kahju" ja neile tahaks "õlöale patsutada", aga nende puhul on veel vähemasti kõvasti looust.
Hoopis keerulisem on taluda ja leppida täiskasvanud rumalusega.
T,
:)
Ei ole lugenud seda artiklit, aga ka midagi sellist kunagi kusagilt.
Tänan sisuka kommentaari eest.
soodoma ja gomorra,
küllap vist.
Huvitav, mind päriselus inimeste rumalus justkui ei häiri (kui ei pea koos elama ja töötama), kirjapandud rumalused võivad küll väga ärritada :D, ei teagi miks...
Mõtlesin siin oma sõnade üle ja taipasin, et mind on kogu elu jooksul tegelikult häirinud ainult üks kolleeg ja seda mitte oma rumaluse pärast, vaid ta oli ... eeee... alatu demagoog. Ta valetas mulle näkku olukordades, kus ma arvasin, et ta PEAB teadma, et mina tean, et ta valetab. Ta oli lihtsalt üliväga nahhaalne. Ma mõtlesin, et lähen hulluks teda kuulates ja vaadates... Aga elu jooksul olen koostööd teinud igasugustega, küllap endast rumalamatemagagi (mähh? valesti kirjutasin või? :D... kudagi imelik sõna tuli...)
Nii et jääb siis nii: rumala täiskasvanuga ei tahaks kodu jagada, tööl saan hakkama, kuni ma ülemus pole :D ja seda hirmu vist pole :p
Ja mujal pole üldse hullu, ma olen ise ka nii loll, et ei pane tähelegi... :)
oot, mina olen kuulnud sellist ütlemist, et kui sul on teisest inimesest kahju, siis sa tunned end paremana. Targemana? kas on vahet, kui sul on kedagi vaadates/kuulates kurb või et sul on kahju?
No näitks see Su näide, kus Sul on kurb, kui kuulad, et keegi 30 aastat sama "nalja" räägib?
Kas see ei ole mingis mõttes rumalus? Mida sinusugune loll tähelgi ei pane:)?
Ja ütleme nii, et ma ei tahtnud kindlasti pahatahtlik olla.
SK
Aha-ahaa, vahele jäin vist, njaa :p
...
mmm
...
See võib ju nii olla..., kuid ma arvan, et me (vähemalt teadlikult) ei võrdle end pidevalt teistega... Ma mõtlen, et kui sa vaatad memmekest libisemas ja kukkumas, siis on ju ka kuidagi valus ja häbi iseendal - tahaks ise silmad kinni panna ja maailmast kaduda... ja sa ei hakka mõtlema, et mina olen küll parema tasakaaluga, või midagi :D
Ma arvan, et midagi sama toimub ka kellegi juures midagi magedat nähes, vähemalt minul küll... et see käib ajus ikka kuidagi empaatia-radasid pidi. Keegi pole meelega nürimeelne, nagu ka tudijalgne :D
Vähemalt seda olen nüüd viimase poolaasta jooksul enda juures jälgida saanud küllaga, et kui mingi täiesti purjus ja tuhmunud pilguga tüüp mulle külge lööb, siis ma ei tunne mitte vastikust ( - kunagi justkui tundsin) vaid kurbust.
Sellegipoolest võib olla, et seal on ka mingi üleolek; minu meelest ei saa enda kohta täitsa kindlalt asju öelda, pigem tunned mõnda pereliiget kui iseennast...
Aga ma LOODAN, et pole :)
(Ja - jah, ma aitan kukkunud memmed üles küll, kui silmad lahti teen ja nad ikka veel alles on ;) )
Postita kommentaar