Katse...

Pärast paari 'igatsevat' (hehe!) kommentaari vaatasin oma blogi statistikalehte ja - tundub, et on tõesti veel neid, kes hoolimata pooleaastasest vaikusest ikka aeg-ajalt piilumas käivad, kas mu blogi on ehk vahepeal ellu ärganud... nii liigutav! :)

Märkasin ka, et segapuder, mis mulle 'dashboard'i lehelt vastu vaatas, oli tingitud sellest, et blogger ei toeta enam minu vana brauserisüsteemi. Tegelt ma olin seda kirja juba varem ka vist kunagi näinud, aga kuna mul polnud mingit kavatsust blogima hakata, siis oli mul täitsa ükskõik, mida blogger toetab või ei toeta... Nüüd aga laadisin soovitatud Google Chrome'i alla ja tõepoolest on seda kasutades võimalik aru saada, mis kus on. Ainult, et ta märgib mul kogu teksti punaseks/vigaseks... urrr.

Ei julge lubada, et blogima hakkan, sest mu Arvut tavatseb nüüd suva hetkedel hanguda ja sulguda ning päevikut pean nüüd kaustikusse nagu lapsepõlves :)

Siiski leian, et ustavad lugejad väärivad veidi uudisi... :)

Nii et pajatan lühidalt, mis mu elus viimase poole aasta jooksul toimunud on.

Ühest küljest suurt midagi, sest käisin tööl, sõin ja magasin, kuna vahetused tehti 12-tunnisteks.
Praeguseks hetkeks aga olen töölt lahkunud. Lahkumise põhjustest ma pikemalt kirjutada ei taha, kuna asjad kiskusid seal pärast juhtkonna vahetust ... imelikuks..., aga kuna nii või naapidi on asjaga seotud paar äärmiselt meeldivat inimest, siis ma ei hakka üldse rääkima, mis seal toimus. Alguses kahtlesin väga, kas tegin ära tulles õigesti, sest kliendid olid väga toredad ja töö sisuliselt mulle meeldis (olen ilmselt loomu poolest teenindaja :D), kuid kodus, sellest 'kahtlasest' õhkkonnast veidi aega väljas olles, olen nüüd küll täiesti veendunud, et tegin õigesti. Usun, et pärast mind läks sealt ära veel mõnigi, kuid ma pole kellegagi kontakti võtnud, sest see klatš ja paranoia, mis kolleege viimasel ajal ühendas, hakkas vastu...

Niisiis nüüd olen jälle kodus ja - jälle mina ise! YAY! :)

Kuna iseendaks saamine pärast ringituustimist pole mulle kunagi kerge olnud, siis palusin Mehelt lõpuks midagi, millest ammu puudust olen tundnud - palusin talt 'oma tuba'. Olin tegelikult juba aastaid õhku visanud, et mul on raske joogat teha või mediteerida hommikuti, kui ta seal magab. Ta küll kogu aeg ütleb, et teda see üldse ei sega, kuid ma ju näen, kuidas ta aeg ajalt silmad lahti teeb ja kuidas ta hakkab sagedamini külge keerama ja käib mitu korda tualetis. Võibolla ta tõesti ise ei märka ja õieti ei ärkagi, aga mul on ju ikka tunne, et ma segan... ja nii jäävad mul asjad lihtsalt tegemata.

Kuna minu selleteemalistest heietustest ta vedu ei võtnud, siis kraapisin kogu oma egoismi kokku ja palusin otse, et me toad ümber korraldaks - mulle senine magamistuba, kus ma nagunii kogu aeg olin, kui ma just süüa ei teinud või ei koristanud, ja talle elutuba, kus ta nagunii töötab ja mängib ja loeb ja telekat vaatab jne... Nii kui ta nõusse jäi, hakkasin mina täitsa üksi, niipea kui ta tööle läks, kohe voodit lahti muukima. Jäin jänni, sest ma ei saanud ühtedest kruvidest aru :D, aga kuna Isa oli hetkel just vastasmajas Pr Ema juures, siis helistasin ta paremate tööriistadega appi ja selle voodi me tükkideks muukisime :)
Voodi läheb vennale maale.

Ahjaa, Mees, kes seni juba aastaid kodus töötas, töötab nüüd ka kodust väljas - tööpäeviti, kümnest kuueni. Me like! :) Eks ta internetiturundusega ikka tegeleb miskitpidi.

Vend aga abiellus oma Austraaliast toodud tüdrukuga ja täna saab nende imearmas tütreke 1 kuuseks :)
Olin juuni keskel neil nädalakese külas. No küll oli tore lapseke... Mõnel päeval ei teinud ta ühtegi nutu-ulgu, ainult kägises ja siples, kui tuju polnud parim :) Imekenad mustad juuksed ja super lahe miimika :D
Kohutavalt armas laps!
Ka vennanaisega olen nüüd muidugi kohtunud ja pikalt rääkinud - on üks südamlikumaid ja kenamaid inimesi, keda tean. Armastan teda juba vähemalt sama palju, kui oma venda. (See tähendab, et mitte eriti... Hahaa, loll nali :p).

Õde aga on juba jälle Austraalias oma hindu juures tagasi ja läheb seal kooli... või läks juba?... see igavene tõbras ju ei kirjuta... :S
Aga lahe oli see, et mu alati pigem intellektuaalne ja irooniline õde oli vahepeal ära oldud aastate ja kaisu-hindu mõjul selliseks kallipalliks muutunud, et... :D Muudkui kallistasime ja kallistasime, musitasime ja kallistasime jälle... mitte ainult kohtumise päeval vaid üldse kogu aeg käis mingi käperdamine :D
Eih, see oli tegelt väga armas... :)

Uhh, mis veel...

Ah, eh, jaah, Väike Tüdruk... kellest ei tohi enam kirjutada...
Temal algab teismeiga, mis väljendub selles, et tema teab kõike kõige paremini ja teda käsutada ei tohi. (Mis aga ei tähenda, et tema käsutada ja targutada ei tohi.)
Mulle tundub, et ta on juba 3 nädalat ainult toas istunud - loeb ja istub arvutis.
Nunuu!
Pole mul enam väikest tüdrukut.
Ma ei saa teda ju ka aknast alla visata, nagu see naine Venemaal oma pojad.......

Aga nüüd teen ma küll ühe tõpratembu ja panen temast ikka ühe (viiiiiiiiiimase) foto, eile tehtud.

Ja no, mina olen ikka mina... vähemalt ma arvan, et väga muutunud pole... Aga ma tean, et mulle endale meeldib blogijatest ka mittemidagiütlevaid pilte vaadata, eriti kui harva näeb :) Oma toa kapiuksepeeglist tegin.

Oma uuest toast ja vanast kassist pean tegema eraldi postitused kunagi, sest uhhh, praegu on küll kael kange juba. Näeme siis! :)