Neljapäev, 25. november 2010

NICK HORNBY "Maoli"

Juba ammu pole õieti midagi lugenud. Paariks leheküljeks suudan keskenduda. Kudagi 'rasked' on ka need raamatud, mis mul siin kuhjas lugemist ootavad. Aga nüüd tõi Mees raamatukogust ka üht-teist kergemat ja Hornby "Maoli" sain ikka ühe päevaga läbi, muu tegevuse kõrvalt. See oli jällegi nii lihtsalt kirjutatud, et pani alguses nina kirtsutama - uurisin mitu korda tagakaant ja tagumisi lehti, et kas see on ehk 'noortekirjandus'. Kuid kusagil 50. leheküljel harjusin siinsete lühilausetega ära ja päris nautisin seda lugu...

Lugu rääkis 16-aastasest poisist, kes saab isaks. Ka tema vanemad said lapse 16-aastastena, nii et ta on ammusest ajast kuulnud, kuidas see kõik tuleviku-väljavaated ära rikub ning näinud, et tema 32-aastane isa pole praegugi veel täismehe mõistuse/olekuga.

Niisiis, oma 16. sünnipäeval kuuleb Sam, et tüdruk, kelle ta mõned nädalad varem maha jättis, ootab temalt arvatavasti last. Ta lubab tüdrukuga koos rasedustesti ostma minna, kuid läheb koju tagasi oma sünnipäeva pidama. Öösel 'hüppab' ta tulevikku, mis on aasta pärast. Pere-elu näib talle õudne, nii et hommikul, tagasi vanas ajas, võtab oma 40 naela ja laseb jalga, teise linna. Töö leidmine ja eneseleidmine ei lähe just ludinal, nii et ta vudib saba sorgus koju tagasi, kus ta peab siis kõige eest vastutama kukkuma. Loomulikult pole ükski tulevane vanavanem ega ka kumbki lapsevanem just rõõmus ja rahul. Rääkimata sellest, et 16-aastane ei ole harilikult psühholoogiliselt nii küps ega tugev, et oma vajadused ja soovid tagaplaanile suruda. Nägin vilksamisi dokfilmi teismelistest emadest. Seal olid noorel emmel sõbrannad külas, ja kui tema ema koju jõudis, oli ta juba sätitud, et välja minna. Kui ta ema talle ütles, et nii see päris ei käi - sul on laps hoida, siis neiuke karjus ta peale, et ema tahab, et ta kodus halliks läheks ja igavusse sureks. Ta ei saanud üldse aru, et iga pisimgi abi, mida vanemad talle annavad, on tänu väärt. Ta ei saanud aru, et see on tema ports, mille otsa kogu pere on sattunud. Ta ei saanud aru, et tal pole õigust midagi nõuda ja et temast on inetu röökida inimese peale, kelle elu on puhtalt tema tõttu pea-peale keeratud.

Võibolla on siin pereasjades midagi, millest ma aru ei saa. Tegelikult ma näen, et väga paljud emad eeldavad, et nende vanemad lapselapsi hoidmas käivad. Ja ka mõni täiskasvanud, haritud ema on täiesti kuri, kui tema ema talle ütleb, et tal on oma elu ka ja ta ei taha olla keegi, kelle juurde iga kell oma lapse tuua võib. Mina olen sellest kõigest kõrvale jäänud ja selleteemaseid blogipostitusi lugedes mõtlen ma alati, et sugulastevahelisel distantseeritusel on ikka kõvasti plusse ka. Pole mõeldav, et mina oleks oma vanemate peale kuri, kui nad ei aita mind ükskõik-milles - minu vanemad ei puutu kuidagi sellesse, kuidas me oma pere asju korraldame. Ja vähem kuri-olemist on ju positiivne :)

Tsitaadikesi:

* Minu koolis käis paar noort ema ja nad käitusid, nagu nende laps oleks iPod või mingi uus mobiil, mingi vidin, millega nad tahtsid eputada. Laps ja iPod on mitmes mõttes erinevad asjad. Ja kõige suurem erinevus on see, et keegi ei ürita su last ära virutada. Last ei pea hilja õhtul bussi peale minnes taskusse peitma. Ja kui mõelda, siis see näitab midagi, sest virutatakse kõike, mis on midagi väärt, mis tähendab, et et laps ei saa midagi väärt olla.

* Ega minu ja Alicia suhted ei hakanud kehvemaks minema. Need ei olnud lihtsalt enam nii head. Ma ei oskagi õieti öelda, miks. Ärkasin lihtsalt ühel hommikul ja ei tundnud enam nii nagu enne. Mulle ei meeldinud see varasemast erinev tunne, sest varem oli tunne hea ja ilma selleta tundsin end loiult, aga see oli kadunud ja ma ei saanud seda kuidagi tagasi. Püüdsin isegi teeselda, et see on endiselt olemas, aga püüdmine näis asja veel hullemaks tegevat.
Selline on ka minu kogemus - et püüdmine võib asja hullemaks teha.
Ja ei teagi... Mulle tundub loogiline, et kui suhtes on seletamatu mõõnaperiood, siis saa katsud endiselt käituda, sest teisel ei pruugi üldse mõõna-tunne olla ja ta ei saa aru, mis sul järsku viga on. Ja minul on küll olnud mingeid paha-tuju-päevi, mille ajal ma otsin oma pahale tujule põhjuseid ja võin põhjuse leida oma kaaslasest, kuid sellest tujust välja tulles ma taipan, et see oligi täiesti otsitud põhjus ja tuleb leppida sellega, et mul oli lihtsalt mingi (bioenergeetiline) madalseis, millel välises elus mingit põhjust polnud. Ja selliste madalseisude ajal ei tohiks ju teise kallal viriseda. Ja kui sa lausa tead, et su tunded on rumalad - näiteks paha tuju, kui mees sõpradega välja läheb - siis ju tasub teeselda, et sul pole selle vastu midagi. Sest sa ise oled loll, kui sa oled selle vastu. Või kuidas?
Teisalt - kui kaaslane käib tegelikult närvidele, kasvõi sellega, et ta pidevalt semudega väljas käib, ja see pole depressioon, mis vaadet moonutab, siis on ju äärmiselt vale teha nägu, et kõik on korras. Siis on nii, et ühel päeval pead teatama, et asjalood on nüüd niimoodi, et ma ei suuda sinuga enam minutitki suhelda, sest sa oled nii loll ja vastik ja hoolimatu... Ja see on ju õudselt väär ja ebaõiglane, kui see tuleb nagu välk selgest taevast ja sa pole oma rahulolematusest teadagi andnud.
Nii et kui sa kindlalt ei tea, kas sul on paha tuju või käitub elukaaslane päriselt lollisti, siis mina ei teagi mida teha - kas end vaos hoida ja teeselda, et kõik on okei, või kohe sõimama kukkuda :)

Teismelise isana oma pruudi vanemate juures elamisest:
* /.../ teist korda ma seda asja untsu ei keeraks. Hakkaksin kristlaseks või midagi - selliseks inimeseks, kes kunagi midagi ei tee. Mõtlesin alati, et nad on hullud, aga nad ju ei ole, eks? Nad teavad, mida nad teevad. Nad ei taha koos kellegi teise ema ja isaga telekat vaadata. Nad tahavad telekat vaadata üksi, oma magamistoas.

* Tunne oli selline, et meid ootab teel ees suur kühm - ehk siis laps. Ja meil oli väikest taganttõuget vaja, et sellest kümust üle saada. Ja võibolla oli jälle käima hakkamine just see tõuge. Aga kühmudega on see lugu, et kõigepealt liigud sa üles ja siis alla tagasi, ja teist külge mööda saab kergelt alla sõita. Kas ma ütlesin, et ma ei ole loll? Hah! Ma ei teadnud tooma, et teist külge ei olegi. Tuleb lihtsalt igavesti ülesmäge rühkida. Või seni, kuni jõud otsa saab.
Niu-niu, nii see on.
Welcome to the real world!

* Alicia ütleb, et ta /Alicia ema Angela/ on tegelikult okei, aga räägib lihtsalt vahel mõtlematult. Ma ei tea, kui loogiline see on. Tähendab, paljud inimesed räägivad mõtlematult, sellest saan ma aru. Aga see, kui head inimesed nad tegelikult on, sõltub ju sellest, mis sõnad neil suust tulevad? Sest noh, kui kellelegi mõtlematult midagi rassistlikku öelda, tähendab see ju, et sa oled rassist, eks? Sest see näitab, et sa pead endale kogu aeg mõttes korrutama - ära ütle midagi rassistlikku. Teisisõnu, rassism on sinus kogu aeg olemas ja su aju peab selle peatama.

Veel meeldis mulle siin raamatus üks asi, mida siin tegelikult polnudki. Nagu ma ütlesin, ärkas Sam ühel hommikul aasta-kauguses tulevikus. Ta oli alles teada saanud, et tõenäoliselt on tema neiu lapseootel ja järgmisel hommikul elas ta juba oma neiu toas koos beebiga ja Alicia karjus ta peale, et tema kord on last kussutada ja tal mähkusid vahetada ja kuidas ta järsku nii koba ja juhm on, et millestki aru ei saa ja midagi ei oska. Vaene poiss sai pärast hommikusööki aru, et temalt oodatakse, et ta kolledžisse läheks, kuid tal polnud õrna aimugi, millises ta käib ja mida ta järgmiseks tegema peab, kuhu minema peab.

No mina ei teadnud, et ta tulevikku lennutati. Arvasin, et see on nagu mingi isiksuse lõhestumine, millest sa äkitselt ärkad oma vanasse isikusse tagasi. Kirjumatel aegadel olen kartnud, et see minuga juhtub. Seega oli väga põnev: kuidas ta hakkama saab, kui ta ei tea, mida ta vahepeal teinud on, ega isegi seda, mis seisus tema suhted kellegagi parasjagu on. Aga jah, järgmisel hommikul oli Sam oma vana elu juures tagasi...

Mulle väga meeldis!

Kommentaare ei ole: