Kolmapäev, 3. november 2010

INGVAR AMBJORNSEN "Öö vastu sünget homset"

LR 2007 / 33 - 34

Kuus novelli norra kirjanikult. Tegelasteks eranditult veidrikud, kuid väga usutavad ja ehedad sellid. Jutustamislaad on hoogne - lausa uskumatu, et sellise krapsu esituslaadiga on ikkagi võimalik hästi edasi anda hirmu ja tühjusetunnet. Suurepärane raamat!

* Edwardil oli kõhus jälle see imelik tunne. Tunne, et miski rebeneb ta ümber. Ta oli raskeid ringe teinud, ta oli kaotanud ja kaotanud, aga samuti võitnud, sest oli õigel ajal jooksu katkestanud. Nüüd vaatas ta imestusega seda ülikonnas kuju, kes läks tema enda majja, ja imestas, kas mitte temast enesest pole saanud inimpelgur. Ei. Temast polnud inimpelgur saanud. Aga argipäevadest Mariaga piisas talle küll. Ta oli nii paljude asjadega tegelnud, nüüd proovis ta järele, kuidas on elu vaikuses.
Mmm. Väga tuttavad tunded ja mõtted...

* Teda haaras kummaline meeleliigutus, pisarad tulid silma, ja ta kuivatas need kampsunivarrukaga. Seda juhtus temaga tihti, pärast seda kui ta siia tuli ja temast talunikust kalamees sai. Alguses arvas ta, et närvikiud on muutunud tundlikuks, kui ta nende peal peaaegu veerandsada aastat rock & rolli oli mänginud. Siis jõudis aga arusaamisele, et pigem vastupidi, närvid on maha rahunenud. Teda liigutasid väikesed asjad. Kõik see, millele ta varem kunagi polnud tähelepanu pööranud. Teda liigutas pisarateni köögist imbuv kohvilõhn. Tule praksumine vanas puudega köetavas ahjus. Praegu - võõra käe nägemine soolast parkunud akna taga.
Hoo-hoo, mulle tuleb ka tobedatest, näiliselt neutraalsetest pisiasjadest nutt kurku. Arvasin, et see on sellepärast nii, et ma olen idioot, aga võibolla tõesti on mu "närvid lihtsalt maha rahunenud" :-)
Milline rõõm!!! :-)

Kommentaare ei ole: