Augustis loetud raamatud

1. OLEV REMSU "Paradiisisaared Tahiti ja Tonga"
2. HENRY S. OLCOTT "Budistlik käsiraamat"
3. VLADIMIR LEVI "Mittestandardne laps"
4. RAMATšARAKA "Psüühiline tervendamine"
5. GRAHAM GREENE "Rännud tädiga"
6. B. KELLERMANN "Meri"
7. EVELYN WAUGH "Tagasi Bridesheadi"
8. ANN MUST "Tuba"
9. HENRYK SIENKIEWICZ "Ameerika novellid"
10. IRIS MURDOCH "Võrgu all"
11. PER OLOF SUNDMAN "Trummilööja"
12. ANTHONY BURGESS "Kellavärgiga apelsin"
13. ARAVIND ADIGA "Valge tiiger"
14. E. R. RAM KUMAR „Heal Yourself With Yoga“


Pooleli jäid:
LIN YUTANG "Elamise tähtsus"
AUGUST GAILIT "Vastu hommikut" (novellid)
TSHÕNGÕZ AJTMATOV "Ja sajandist on pikem päev"


Väikesele Tüdrukule loetud raamatud:

1. OLIMAR KALLAS "Proovisõit"
2. MIHHAIL ZOšTšENKO "Lugusid lastele"
3. ALEKSANDR RASKIN "Väike papa"
4. "Kaks muinasjuttu: Karjusprints & Valge ja must Karoline"


Pooleli jäi:
IKO MARAN "Tuline jäätis"

Aga praegu ma Väikesele Tüdrukule ei loegi, sest ta tahtis, et ma talle õhtujuttude asemel ühte seriaali tõlgiks. Täna lõpetame kolmanda hooaja. Kolm on veel.

Ma ei kiida tema valikut heaks, kuid ära öelda pole ka otseselt nagu põhjust... Kõigest võib õppida, kui vaid huvi on.

Killud

*
After twelve years of therapy my psychiatrist said something that brought tears to my eyes. He said, 'No hablo ingles.' Ronnie Shakes

*
In the beginning, there was nothing. And God said, 'Let there be Light.' And there was still nothing. But, you could see it a lot better. Dave Weinstein

*
The real hero is always a hero by mistake; he dreams of being an honest coward like everybody else. Umberto Eco

*
I didn't say it was your fault. I said I was going to blame you. Anon

*
Thousands of years ago the Egyptians worshiped cats as gods. Cats have never forgotten this. Charles Herbig

*
True, money can't buy happiness, but it isn't happiness I want. It's money. Bizarro

*
I feel sorry for people who don't drink. They wake up in the morning and that's the best they're going to feel all day. Dean Martin

*
First you forget names, then you forget faces. Next you forget to pull your zipper up and finally, you forget to pull it down. George Burns

*
A great many people think they are thinking when they are merely rearranging their prejudices. William James

*
Hey! Who took the cork off my lunch??! W. C. Fields

*
The Bible tells us to love our neighbors and also to love our enemies; probably because they are generally the same people. Mark Twain

*
I told my psychiatrist that everyone hates me. He said I was being ridiculous - everyone hasn't met me yet. Rodney Dangerfield

*
The pen is mightier than the sword, and considerably easier to write with. Marty Feldman

*
Some people say that I must be a horrible person, but that's not true. I have the heart of a young boy - in a jar on my desk. Stephen King

*
Somewhere on this globe, every ten seconds, is a woman giving birth to a child. She must be found and stopped. Sam Levenson

Siit.

No kuidas sellist keelt õppida?

Eesti keeles: paakuv kassiliiv.

Inglise keeles: clumping cat litter.

Vene keeles: napolnitel dlja košatševo tualeta, obrazajuštšii komotški.

Ei nohh!

Kunagi ma tahtsin vene keelt sellepärast ära õppida, et isa kogu aeg rääkis, kui palju põnevat tõlkekirjandust on vene keeles olemas, mida eesti keeles (veel) pole ja kui odavad on venekeelsed raamatud, sest kujundajale, illustraatorile, tõlkijale ja toimetajale makstav summa jaguneb teinekord sadades kordades suurema trükiarvu peale.

Nüüd ma tean, et ma ei jõua eestikeelset kirjandustki läbi lugeda... Kuid ma mõtlen, et suure naabri keelt tasub ikka osata, isegi kui tegemist on sellise vaikse ja ’urgliku’ inimesega nagu mina. Aga ohh issand, kui keerulised ja pikad ja ühesugused ja susisevad need sõnad selles keeles kõik on :D

Eriti pikk luuletus

Robbie Burns' Day

Here's to all the sweet leafed roses
Arranged afore us here in masses!
Here's to beauty and to brains,
Here's a toastie to you lasses!
Don't stand there lads, like workless parsons:
Raise your brimmin' wined glasses!
Show your respect and your longing!
Caress their hearts -- then their asses.

Oh ye cannae blame us: look at you!
Shined and shapely, and oh so bonnie.
There's not an ickle bird that sings
As sweet as you, nor near as fonnie.
We lads are stricken right from birth
And wander dizzy till the end bell's rang,
Smitten by your girlie things,
Trying to find some sweet poon tang.

I know, I know, we sometimes grouse,
Or shout, or pout , or act 'sae cruel;
Sometimes, tru', we're apt to shout,
"Jesus Christ! She's pre-menstruel!"
But that is only cause we luve you,
Because for you we're mad as bats.
We want you in all shapes and sizes --
and no, you don't look fat in that.

Aye, aye, sure, we're waefu' obsessed:
cannae take our eyes off y'ur breasties.
For those, we conquer whole lands and planets --
Or at very least, we squeeze our testes.
We luve thine sex, thine soft pink flesh,
And so we also luve thy gender --
Even if you cannae drive the car
Withou' nae smashin' the front fender.

And if we're sometimes one-track minded,
And donnae want to talk 'bout feelin's,
It's only cos we need a snooze
Or cos the Colts must play New Orlins.
You, wordy lasses, you never tire,
can yak the non-stop verbal stuv.
You're even -- I'm told -- multi-orgasmic:
So why must I ask if we're to make love?

Is it because of liberation?
Has feminism made you wary?
Because you want equality --
is that why, down there, you're now not . . . hairy?
Your brae's a brand-new bushless burb --
A landin' strip, a full Brazilian --
hae many lovers hae ye got?
To judge frae that, it's half a million!

But we lads can't deny your quest for freedom --
You are woman, you are strong!
I have no right to expect me dinner --
and, of course, you're never wrong.
You seldom cook, you will not clean,
Much less do the housekeepin' --
No wonder we've got necrotizing
fasciitis -- a disease, flesh-eatin'.

But these are only wee complaints,
The manly version of your male-slagging.
Pray forgive us: we don't mean it --
Though maybe you now might stop naggin'?
For the truth, dear lassies, is you keep us spry,
and Viagra keeps us on you hoppin'.
You give us vim to live and work --
How else t'afford your incessant shoppin'?

You give us heart, you give us mind;
You give us voice, our inner tune;
You give us space, and room to breathe,
As if all life were just a night in June.
You make us husbands, two, three times over,
You give us bairns, an' our lives inflection;
What do we men give ye back, I ask?
Mostly gas, an' yeast infections.

So pay our grousing no attention.
Listen instead to these words o' praise.
It's nae the whisky makes me say 'em,
It's me heart, which you lassies set ablaze.
So join me lads: forgae your penis
For a mo', and sing to lassie genius.
To you, the lassies, we open hearts and hoses,
And breathe in deep your damsel roses.

IAN BROWN

Leidsin siit.

Väikese Tüdruku ehted

Juba ammu-ammu lubasin lapsele tema tehtud ehted blogisse piltide näol üles panna, aga neid pilte on ju nii palju, et ei jõua (loe: viitsi) neid väiksemaks teha ja klapitada. Aga siin nad on, valmistatud juba pool aastat tagasi ja kõige uhkemate tilbendustega ehted (ma lõhkusin nende jaoks oma kõrvarõngaid – neid suurte ’kalliskivide’ ja ’jumpstükkidega’ ludinaid ma niikuinii ei kandnud) jõudsid katki minna enne, kui fotoaparaat välja otsitud sai.

Täiesti ilmselgelt ei sobinud aparaadi režiim väiksemate asjade lähedalt pildistamiseks, kuid niuksed need pildid said ja ütleme, et see on salapära huvides ;)

E. R. RAM KUMAR „Heal Yourself With Yoga“

See on minu esimene joogaraamat, mille järgi ma 1998. aastal joogat tegema hakkasin. Sain selle ühe usuteaduskonna poisi käest.

See on hästi lihtsalt kirjutatud raamatuke, kus iga harjutuse juures räägitakse, mis sinu kehas nende asendite võtmisel toimub ja kuidas see teatud terviseprobleemide puhul aitab. Ei õpetata meditatsiooni, kondiväänamist ega üleloomulike võimete saavutamist – selle jaoks on teised raamatud. Autor on hindu – see on ka tore :)

Mõne harjutuse puhul on ikkagi raske ette kujutada, et see midagi kasulikku võiks teha. Näiteks vajrasana ehk teemantiste. Istud põlvili maha, kannad vastu tagumikku, põlved ja varbad koos. See peaks tugevdama närvisüsteemi. Selles asendis soovitatakse istuda pool tundi ja et igav ei hakkaks, võib ka lugeda. Ma mõtlen, et ehk teen seda harjutust siis, kui lapsega õpin... Lugemise või käsitöö tegemiseks nagunii mahti pole, kui laps võib iga hetk assisteerimist või kinnitamist vajada.

Aga pranayama teksti lugedes üllatun ma alati, et sissehingamise tsükkel peaks olema kaks korda lühem väljahingamisest – mul kipub vastupidi kergem olema. Ja üldse, et parim tsükkel on 1:4:2 – ehk nt 5 sekundit sissehingamist, 20 s hinge kinnihoidmist ja 10 s väljahingamist. Minu jaoks on see raske: sissehingamist võin ma just kõige pikemaks venitada...

Aga seda raamatukest on alati armas üle lugeda ja meelde tuletada selliseid asju nagu: söömisel tuleks pool kõhust täita tahke toiduga, veerand vedelikuga ja veerand tühjaks jätta. Jne.

Millalgi tõlgiti see ka eesti keelde :)

Luuletus

Stopping by Woods on a Snowy Evening

Whose woods these are I think I know.
His house is in the village, though;
He will not see me stopping here
To watch his woods fill up with snow.
My little horse must think it queer
To stop without a farmhouse near
Between the woods and frozen lake
The darkest evening of the year.

He gives his harness bells a shake
To ask if there is some mistake.
The only other sound's the sweep
Of easy wind and downy flake.
The woods are lovely, dark and deep,
But I have promises to keep,
And miles to go before I sleep,
And miles to go before I sleep.

ROBERT FROST

Kallid kadujad

Nüüd ma siis raamatukogus enam ei käi mõnda aega ja püüan hoopis koduraamatuid lugeda. Üks neist, mis mul juba üle 4 aasta lugemiseks kõrvale pandud on (:D), on TšÕNGÕZ AJMATOVi "Ja sajandist on pikem päev".

Olen päris alguses - jutt käib pisikese, 8 majaga külakese elust keset steppi. Üks vanim elanikest sureb ja järgmine väärikatest külameestest, kes kadunukesega koos on palju aastaid raudteel töötanud, korraldab matused ja rõõmustab, kui kohale sõidab ka kadunukese 'tühikargajast' poeg. Aga siiski:

* Naised sosistasid omavahel, panid pahaks, et lihane poeg oli isa matustele nagu külla tulnud. Tühjade kätega. Toonud või paki teed, muust kraamist rääkimata. Ja tema naine, linnaproua, mini, oleks ka võinud vanameest austada, matustele sõita, nutta ja itkeda, nagu kombed nõuavad. Ei neil ole häbi ega südametunnistust. Kui vanamees oli elus ja jõukas - kaks kaamelit lüpsmas, tosinajagu talledega lambaid - siis oli ta hea küll. Siis käis naine siin ja ajas niikaua peale, kuni kõik maha müüdi. Vanamees viidi justkui enda poole, ise ostsid nad mööbli ja üksiti veel auto, pärast polnud vanameest enam vaja. Nüüd ei näita enam nägugi.
/.../
Kukkus välja nii, nagu oleks Sabitžan oma lihase isa matustele tulekuga neile teene osutanud. Temale oli see koorem, millest oli vaja võimalikult kiiresti lahti saada.

Aga mina usun, et lapse võime oma vanemaid armastada ja usk nendesse, on üleloomulik. Teist sellist asja maailmas pole. See kuidas väärkoheldud lapsed oma vanemate suhtes lojaalsust üles näitavad ja otsivad paratamatus seotuses armastust, on lihtsalt südant murdev.

Viimastel aastakümnetel on tehtud arvatavasti sadu katseid ja eksperimente, mis tõestavad, et nii looma- kui ka inimlapsed jäävad arengus kängu või lausa surevad, kui nende füüsise eest hoolitsetakse, kuid keegi ei loo nendega kehalist emotsionaalset kontakti.

Peale selle - väike laps vajab Ühte Peamist inimest, kes on temaga. Laste kasvatamine kommuunis pole hea mõte, isegi kui seal on justkui rohkem armastust (mida seal muide, pole, sest ka kommuunis elavad tavalised inimesed, ja kui isegi kaks tavalist inimest ei suuda oma erisoovide vahel kompromissi leida, siis mitme täiskasvanu kooselu juures on nii pingeid kui ka käegalöömisi rohkem). Laps ei taha ühe nunnutaja käest teise kätte käia, lapse psüühika tahab ühte kindlat inimest - teisi võib kõrval olla palju, kuid tal on vaja kedagi, kes on temaga jäägitult ja alati seotud. Juba laps vajab seda Ühte, kes on tema päralt. Nekrassovil on ka huvitavaid mõtteid, kuid see on tal küll totaalne jamajutt, et lapsele piisab armastusest, mida tema vanemad teineteise vastu tunnevad.

Niisiis ma arvan, et kui lapsevanem ja laps pole lähedased, siis on see vanemate süü. Ainult vanemate. Sest mitte üksi asi poleks mitte ühelgi eluperioodil tohtinud neile (tegelikult ma arvan ikkagi - emale!) tähtsam olla, kui oma lapse tugevdamine armastusega.

Ja ma ütlen seda täie teadlikkusega võimalusest, et minu laps mind kritiseerima ja oma elust välja pukseerima hakkab kunagi. See näib mulle üsna loogiline - minu ema ei sallinud oma ema, kuid kogu aeg ja väga tihedalt suhtles temaga; mina ei mõista oma ema niipaljugi, et ma temaga üldse suhelda tahaks - ja kui what goes around comes around, siis on täitsa loogiline oodata, millal minu tütar esiemadega ühte sammu astuma hakkab. Juhtumisi olen mina kogu selles esi- ja praeguste emade rodus vist kõige paremas seisus - ma haakun lihtsalt lahti, annan kergesti alla, eraldun, taganen, pole mingit probleemi! Ma ise tahan veel kõige vähem minna sinna, kus mind ei taheta.

Kuid praegu naudin ma lähedust Väikese Tüdrukuga, ja vast seda enam, et ma tean, et see pole endastmõistetavalt lõpmatuseni kestev. Kui mu laps minu matuseid lihtsalt tülikaks peab, kunagi, siis ma 'tean', et ma olen ise süüdi, see on fakt.

Imelamp

Väike Tüdruk: "Emme, vaata, mul hakkab uus hammas välja tulema!"

Emme vaatab.

Emme: "Oi, kullake, see valge on sul seal juba tükk aega paistnud, ma olen juba ammu vaadanud, et millal ta siis ükskord tuleb... Võibolla peaksid sa seda kohta hõõruma..."

Väike Tüdruk: "Mhh, kuidas see hõõrumine veel aitab? See pole ju mingi imelamp."

:D

(Selgituseks multika-kaugetele inimestele: Aladdinil oli imelamp, mida hõõrudes dzhinn välja tuli.)

ARAVIND ADIGA "Valge tiiger"

See oli küll väga huvitav ja lobedasti kirjutatud raamat.
2008. aastal võitis "Valge tiiger" Bookeri auhinna.
Eesti keelde on selle tõlkinud Karin Suursalu.

Kogu see värk toimub Indias ja jutustajaks on maiustusemeistrite kasti kuuluv noor mees, kes tapab oma isanda, varastab tema raha ja rajab oma firma.

Oma loo räägib ta kirjades Hiina peaministrile, kui kuuleb, et see tuleb Indiasse visiidile. Ta tahab peaministrile rääkida India teenijarahva raskest ja peaaegu väljapääsmatust olukorrast. Välja pääseb vaid mõni üksik "valge tiiger" - loom, keda sünnib dzhunglis vaid üks kogu põlvkonna jooksul.

Ta võrdleb hindusid kitsastesse puuridesse topitud kanadega, kes üksteise kukil elavad ja üksteisele kaela kakivad ning on leppinud sellega, et ühel heal tunnil on nende kord surra.

India rahva võib tema meelest jagada kaheks: vatsakad ja vatsatud. Vatsakad riisuvad ilma igasuguste südametunnistuspiinadeta pisemaid mehi ja maksavad altkäemakse, vatsatud koogutavad ja lasevad end alandada, liduvad orjates ringi kuni surnult maha kukuvad.

Näiteks riiklikes haiglates käib töö nii.
Kõigepealt ostab üks vatsakas mees endale suure raha eest peaarsti koha.
Siis kutsub ta enda juurde teisi arste tööle.
Need teised arstid annavad igal kuul 1/3 oma palgast talle, mille eest peaarst märgib nad kohalkäinuks ja töö ära teinuks. Tegelikult arstid eriti kohal ei käi - nad töötavad hoopis erahaiglates. Vaesed, kes loodavad abi saada riigihaiglast, tavaliselt surevad vaikselt oodates, et ehk mõni arst kunagi ikka ilmub.

Riiklikes koolides käib asi nii, et õpetaja võtab endale laste toiduraha ja kui neile saadetakse koolivorm, müüb ta need rõivad lihtsalt maha ja raha võtab endale. Lapsed käivad koolis, kuid tunde ei pruugi toimuda - õpetaja võib rahulikult oma laua taga norsata. Ja külarahvas pigem imetleb teda - et tema juba oskab elada.

Valge Tiigri peres võimutseb vanaema. Kõik töölkäivad mehed peavad kogu raha tema kätte andma ja ta nõuab siiski kogu aeg juurde. Kui poeg või pojapoeg abiellub, võtab vanaema kohe kogu kaasavara (Indias toob naine selle mehe perre) endale. Kui Valge Tiiger linna tööle saab - autojuhi ja teenijana - saab ta 3500 ruupiat kuus; sellest 100 jätab ta endale söögirahaks, 3400 saadab vanaemale, kes ikkagi kahtlustab, et ta ennast seal linnas liigselt hellitab.

Valge Tiiger vaatab, kuidas teenrid lömitavad vatsakate ees, ning märkab kõhedusega, et teeb seda ka ise - orjaveri, mis sa teed!

Ta otsustab 'kanapuurist' välja murda. Niisiis tapab ta oma peremehe, kui see poliitikutele järjekordset altkäemaksu viima sõidab, ning teeb koos rahaga putket - teades, et tõenäoliselt notib peremehe perekond maha kogu tema suguvõsa.

Hoogsalt kirjutatud liigutav lugu!

Katkendeid:

* Minu maa inimeste iidne, suure au sees peetav komme on alustada juttu kõrgema väe poole palvetamisega.
Eks minagi vist peaksin alustama mõne jumala kintsukaapimisega, Teie Ekstsellents.
Ainult missuguse jumala? Neid on nii palju.
Muslimitel on üks jumal.
Kristlastel kolm.
Meil, hindudel, on 36 000 000 jumalat.
See teeb kokku 36 000 004 kintsu, mida kaapida.
/.../
Tõsi ta on, et kõik need jumalad teevad pealtnäha väga vähe tööd - nagu ka meie poliitikud -, aga ometi võidavad nad aastast aastasse tagasivalimised kuldsele taevasele aujärjele.

Kuigi India on justkui demokraatlik riik, müüvad ülemused oma alluvate hääled lihtsalt maha. Alluvatele tehakse see teatavaks üksnes sellepärast, et nad peavad pöidlajälge andma minema, aga otsustada ei saa nad midagi. Keegi ei vaidle ülemusega.
* Valijad arutavad Laxmangarhi valimisi nagu eunuhhid "Kama Sutrat".

* Sel hetkel juhtus midagi, mis selitas mu segaduse, kuid ühtlasi osutus minule ja härra Ashokile väga piinlikuks. Olin punase tule taga peatunud, üks neiu hakkas üle tee minema, liibuv T-särk seljas, rinnad hüplesid üles-alla nagu kolm kilo brinjal'eid kotis. Heitsin pilgu tahavaatepeeglisse - härra Ashoki silmamunad hüplesid samamoodi üles-alla.
Mõtlesin: Ahaa! Tabasin teid teolt, võllaroog!
Tema silmad lõid särama, sest ta oli minu silmi näinud ja mõtles justament sedasama: Ahaa! Tabasin su teolt, võllaroog!
Me olime teineteist teolt tabanud.

* Vaesed unistavad kogu elu sellest, et kõht täis süüa ja rikka moodi välja näha. Millest unistavad rikkad?
Sellest, et kaalust alla võtta ja vaese moodi välja näha.

* Järgmise kahe nädala jooksul tegin asju, mida mul on praegu häbi tunnistada. Ma petsin tööandjat. Näppasin bensiini, viisin tema auto ebaausa mehaaniku juurde, kes kirjutas arve töö peale, mida ei olnud tarvis teha, ja kolm korda võtsin ma Buckingham B-sse tagasi sõites maksulise kliendi peale.
Kõige veidram oli see, et pettusega teenitud raha vaadates tundsin ma süü asemel teate mida?
Viha.
Mida rohkem ma temalt varastasin, seda selgemini ma aru sain, kui palju tema on minult varastanud.

Luuletus

Still I Rise

You may write me down in history
With your bitter, twisted lies,
You may trod me in the very dirt
But still, like dust, I'll rise.

Does my sassiness upset you?
Why are you beset with gloom?
'Cause I walk like I've got oil wells
Pumping in my living room.

Just like moons and like suns,
With the certainty of tides,
Just like hopes springing high,
Still I'll rise.

Did you want to see me broken?
Bowed head and lowered eyes?
Shoulders falling down like teardrops.
Weakened by my soulful cries.

Does my haughtiness offend you?
Don't you take it awful hard
'Cause I laugh like I've got gold mines
Diggin' in my own back yard.

You may shoot me with your words,
You may cut me with your eyes,
You may kill me with your hatefulness,
But still, like air, I'll rise.

Does my sexiness upset you?
Does it come as a surprise
That I dance like I've got diamonds
At the meeting of my thighs?

Out of the huts of history's shame
I rise
Up from a past that's rooted in pain
I rise
I'm a black ocean, leaping and wide,
Welling and swelling I bear in the tide.
Leaving behind nights of terror and fear
I rise
Into a daybreak that's wondrously clear
I rise
Bringing the gifts that my ancestors gave,
I am the dream and the hope of the slave.
I rise
I rise
I rise.

MAYA ANGELOU

Niisama

See on siis see minu uus lemmik - Karksi tume õlu. Maitseb nagu nõukaaegne kali, mida ma bussijaamas koos jotadega kaanisin seal kollase kaljatünni ääres... Väike kruus 3 kopikat, suur kruus 5 kopikat. Vist.
No eksole ju mõnus pontsu!
Mina polnud sellist liitrist pudelit märganudki.
Väga armas, igatahes :)

Märjukese kohal on aga Väikese Tüdruku nägemus emme-issi pulmadest. Et ikka roosidest värav ja kardinad ka, ja muidugi mahub sinna vahele veel ilutulestik :)
Tõeline unelmate pulm :)

Muidu olen kuidagi kärsitu. Olen kõik töökesed-õppimised juba ära teinud ja nüüd vist ei jää üle muud, kui "Valget tiigrit" edasi lugeda...
Pole muidugi ka paha plaan, aga olen selle mõnusa raamatu jaoks liiga kärsitus meeleolus...

Lasin oma elu ära hinnata...

This Is My Life, Rated
Life:	6.2
Mind:	6.2
Body:	8
Spirit:	6.4
Friends/Family:	6.3
Love:	9.1
Finance:	5.7
Take the Rate My Life Quiz

Ma ei usu seda testi, tegelt :)

'Muinasjutuline' täpsus

Hakkasin Väikese Tüdruku uusi kummikuid pildistama, kuid Väike Tüdruk ütles, et kummikud peavad vahetuses olema - muidu sõidab prints printsessist eemale. Hea tähelepanek! :)



Uued kingad leidsime ka - rahulikud hõbepruunid 'porikingad' pisikese nunnu 'kalliskividest' pandlaga :)

ANTHONY BURGESS "Kellavärgiga apelsin"

Kuulus raamat, millele mina seni küüsi taha saanud polnud :)
Nüüd siis krabasin Mehe raamatute hulgast, mis ta kogust tõi.

Et siis on üks tiinekas, kes tunneb jubedamat lõbu endast nõrgematele 'molli sõites' ja nende mani ära krabades. Kuigi alles väiksekene (alleaa, alleaa), on ta oma kolme suti vanema semu päälik. Kodus tegeleb ta Mozarti ja teiste seesuguste bosside sümfooniate ja oratooriumite kuulamisega - need tekitavad temas toreda kaifi ja tegutsemistungi.

Paraku hakkab tema ülbus ta vanematele semudele vastu, ja ühes järjekordses palees märatsedes jätavad nad ta politseile kinni võtta.
Kuna noorsandil on juba varasemast ajast register olemas, siis pannakse ta vanglasse. Ta istub seal kaks aastat ja kui ta siis ühe oma kolleegidest-vangidest maha lööb, siis öeldakse, et tal on suurepärane võimalus osaleda eksperimentaalsel ravil, mis kestab vaid 2 nädalat, ja siis saaks ta kohe tosinajagu aastaid varem maailma tagasi. Poiss on nõus.

Ravi on rohmakas sensitiseerimine - ehk tundlikkuse tekitamine suvaliselt valitud stiimuli suhtes. Muidugi polnud konkreetsel juhul tegemist suvalise stiimuliga. Teda tehti tundlikuks kurjuse suhtes. See käis nii: talle süstiti miskit sodi, mis tegi ta olemise ülisandiks, ja viidi siis vaatama filme vägivallast. Nii hakkas ta vägivalda seostama õudselt halva enesetundega. Paraku oli mõne vägivallafilmi taustaks klassikute heliloomingut, niisiis tundis ta õudusega, et ta ei suuda ka oma lemmikteoseid enam jubeduseta kuulata.

Kui ta siis parandusasutusest välja sai, sattus ta ühe valitsusevastase pundi kätte, kes soovisid teha temast näidet selle kohta, kui ebahumaanselt võimul olev valitsus inimestega käitub. Kogu looga tutvununa panid nad ta ühte tuppa luku taha, ja lasid kõrvaltoast talle ta kunagist lemmikmuusikat. Vaene poiss otsustas end aknast alla hüpates tappa. Kogu see mögla pildistati üles ja pandi ajalehelugudesse kui asitõend valitsuse julmusest.

Poiss jäi ellu, haiglas ta desensitiseeriti (krrr, on selline sõna eesti keeles üldse vä?) ja temast sai samasugune rõõmus ja psühhopaatlik kärss, kes ta enne oli.

Kuni ta siis - mis pole kohe üldse loogiline - mõni kuu hiljem iseenesest heaks hakkas. Tegi vaba valiku heaks hakata.

Alguses oli vene keelest tulnud argoo või žargoon või misiganes jube ehmatav ja võõristust tekitav. Olin kindel, et pean seda jäledaks ja sobimatuks - ometi lugesin raamatu ühe jutiga läbi. Järelikult: polnud sugugi nii hull. Kuigi
kalline = sitane
lebra = raamatukogu
kreeps = sigaret...
no mis loogikaga? Võeh!

Aga, tore oli! :)

PER OLOF SUNDMAN "Trummilööja"

Rootsi autor.

Raamatu esimeses osas on jutustused Põhja-Rootsi elanikest.
Kasutati nii palju sõnu, mida mina ei tunne.
Ja dialoogid olid väga omapärased, kui räägivad karmid põhjamaa mehed, kes tühja juttu ei aja (kuna lobisemise eest ju palka ei maksta, eksole!?). Tänapäevase eurooplase kõrvale näivad dialoogid kummalised: juttu aetakse ääri-veeri, pikad pausid vahepeal; konkreetsele küsimusele vastatakse näiliselt hämades, kuid oma-kandi-mehed tundrast saavad täpselt aru, mis mõtted vastaja peas liiguvad.

* Ta oli mädasonni vajunud. Kummisäärikud seisid päris tule ääres, sokid olid kaserooviku otsa kuivama riputatud.
Ma ei tea isegi seda, misasi on 'kaseroovik', rääkimata 'mädasonnist' - mis imesõna see veel on?

* Olin tõrvased hommikul hirsa-harsa kuivama ladunud ja sain kiiresti tule koldesse.
Ehh! Millest onud räägivad?

Teise osa moodustas romaan nimega "Ekspeditsioon".

Siin kogus sir John kokku suure hunniku mehi, et minna otsima ja päästma troopika metslaste kätte vangi langenud Kanji pašat.

Lugu jutustavad vaheldumisi kuuma-maa-mees (oletatakse, et ta on hindu) Jaffar Topan, kes on ametis kirjutajana, ja eurooplane Laronne.

Kumbki neist ei analüüsi ei omaenda ega kellegi teise võimalikke mõtteid - kirjas on asjad nii, nagu kirjutajad neid nägid ja kuulsid. Kui lugeja tahab, võib ta ise arutleda, mis seal taga küll võis toimuda ja kuidas kogu seda kirjut seltskonda iseloomustada.

Algul mainib sir John, et tema ohvitseride ülesanne pole mitte ettepanekuid teha, vaid alluda. Hiljem asjalood muutuvad, reisi eesmärk justkui hägustub, pole sugugi kindel, kas üldse kohale jõutakse. Selgub, et sir Johni ettekujutlus ekspeditsiooni läbi viimisest (mida keegi kahtluse alla seada ei tohtinud) polegi kuigi selge... ta ise jäi sealjuures ikka rahulikuks ja heatujuliseks.
Loo lõpuks pole kohale jõutud, ja on üha vähem kindel, et üldse jõutakse... :)

Laager on suur: inimestele on vaja toitu ja varustust , selleks on vaja kandjaid, kelle toidu ja varustuse kandmiseks on vaja lisakandjaid. Kogu selle seltskonna kaitsmiseks on vaja sõjamehi, kelle toidu ja varustuse kandmiseks on vaja veel rohkem kandjaid, kelle tarvis on omakorda kandjaid vaja :D Rõõmsad ja suhtlemisaltid barilased soovisid kaasa võtta mõningaid naisi ja lapsi - ka nende toidu jms varustuse tarvis oli vaja kandjaid, kelle vajaduste tõttu läks vaja veel kandjaid. Ja absoluutselt kogu see planeering hargnebki niimoodi teadmata pikalt... :)

Ma kindlasti ei tahaks sattuda olukorda, kus mu ülemus ütleb mulle, et ma ei peagi aru saama, mis, millal ja kuidas - et küll ta siis ütleb; lõpuks aga kehitab õlgu ja ütleb, et nonii, olukord on nüüd niisugune ja mis te ise arvate, mis võimalused meil nüüd üldse on?... Aga lugeda oli seda huvitav :)

Ka siin olid kummalised dialoogid ja kummalised väljendid. Näiteks:
* Meie galla sõdurid äratasid hoopis rohkem usaldust kui barilased. Nende kompaniis oli kogu see ühtsus olemas, mida ma barilastest meeskonna juures puudasin.
puudasin = puudulikuks pidasin? või mis.

Sir Johnile esitatakse küsimusi tolle Kanji paša kohta - et kus ta siis täpsemalt on ja kuda ta sinna sattus ja kes ta on, et tema päästmiseks nii palju vaeva nähakse.
* /.../ "kui keegi minult tema vanust küsiks, ei oskaks ma vastata, enne kui olen oma märkmikest järele vaadanud. Ma ei suuda tema õiget nime meenutada. Ma jääksin peaaegu vastuse võlgu, kui te minult tema teaduslikke teeneid küsiksite. Ma ei suudaks enam üksikasjalist seletust anda, miks ta seal on, kus ta on. Valdav osa mu ülestähendustest ja kirjadest ning muudest dokumentidest ja aktidest asub Brindisis, mu korteris."
Dr. Stre ütles:
"Kui ma ülestähendusi teen, lülitan ma mälu välja ja loodan kirjutatu peale. Ülestähenduste tegemine on õigupoolest omamoodi unustamine."
// Nõustun selle mõtteavaldusega, mis näiliselt ebavajaliku heietusena kannab järgmist sõnumit: armas boss, kas sa tõesti tahad öelda, et sa tegelikult ei tea meie ekspeditsiooni eesmärgist mitte midagi? ega ka sellest kuhu me läheme? kas pole siis pöörane niimoodi tundmatusse purjetada/marssida?//
Sir John ütles:
"Mu kavatsus oli viidata minu käsitust mööda märkimisväärsele huvi nihkumisele ekspeditsiooni eesmärgilt ekspeditsioonile kui niisugusele. Ma ei taha, et meie vestlus looks usaldusliku õhkkonna, milles ma ennast hästi ei tunne ja mis pealegi vaevalt soovitav oleks."
Kohe pärast seda tõusis ta püsti ja läks kajutisse.
Dr. Stre ütles:
"Ma olen veendunud, et meie ülem suudab ennast ka edaspidi soovimatu usalduslikkuse vastu kaitsta."
:D

Veel üks pisike kokkupõrge sir Johni ja dr. Stre vahel, kus sir John soovitab doktorihärral oma arvamused endale pidada, kui tegemist pole just meditsiiniliste nõuannetega. Ta jätkab:
* "Kui mul näiteks varbamädanik tekib - seda on minuga juhtunud -, jätan ma probleemi lahendamise rahulikult teie hooleks. Ma tean, et kui asjaolud seda nõuavad, eemaldate te haige varba. Mul ei teki hetkekski kartust, et te ülearuses õhinas kogu jala maha lõikate."
"Ma olen meelitatud, sir," ütles dr. Stre.

* "Inimesed on kummalised," ütlesin ma sir Johnile. "Paljas nende nägeminegi on seiklus. Võid lamada pehmel diivanil ja lasta tuhandel inimesel endast mööda voorida - see on nagu pika reisi tegemine."

Tore dialoog:
* Nende kümnekonna sõduri pealikut kutsuti Viieks Naelaks. Ma küsisin, kuidas ta niisuguse nime sai.
"See oli ammu," vastas ta.
"Kuidas sind enne hüüti?"
"Mul oli teine nimi."
"Ka minul oli kord teine nimi," ütlesin ma.
Huvitav dialoog selles mõttes, et enese avamine teeb võimalikuks teistele meeldimise. Kes ennast ei ava, ei anna võimalust endasse "armumiseks"... - me selgitame ennast teistele mõistetavamaks ja vastuvõetavamaks, või vähemalt teeme kokkupuute- või äratundmispunktid leitavaks, kui neid on. Kas sellest võib järeldada, et endassetõmbunud inimesed ei hooli teistele meeldimisest? Vist mitte...
:)

* "Meie improviseeritud kohtuistungil," ütles sir John, "oli teil täielik vabadus oma seisukohta avaldada. Te ei teinud seda. Järelikult te võtsite otsuse langetamisest osa."
Tjah, nii see on. Paha teo sündimiseks piisab sellest, et hea mees oma suu kinni hoiab/kõrvale vaatab, nagu öeldakse.

Päris tore, 'teistmoodi' raamat.

Tegemata tegemisi

Eelmisel nädala oli meil siin kaks pikka ja toredat külaskäiku, mis kogu oma toreduses meie tavalise ja rutiinse elukese roopast välja lõi. Siiamaani on raske argipäevaga taaskohaneda.

Vend I ja Mees puhistasid kõvasti poliitika- ja ajaloojuttu, mida mina vaprasti ja sageli eduliselt muudkui humanitaar- ja sotsiaalteemadele püüdsin kallutada. Igatahes jätkus juttu kauemaks, nii et järgmise hommiku kohvi venis jälle pisipeoks kangema kraami seltsis (kuigi ka kohv on ju pööraselt kange kraam, nagu me vend I'ga mõlemad märganud oleme; niisiis soovitus: kui teid huvitab, kuidas neurootik ennast tunneb, jooge kolm korda nii palju või nii kanget kohvi nagu te tavaliselt joote - saategi 'kohvineuroosi'). Pidu pidi seekord lõppema kell viis, sest I'l oli vaja viimase bussiga kodumaile tagasi sõita. Aga kangesti tore oli. Kohe nii kangesti, et ma pole veel päris toibunudki.

I tutvustas mulle imearmast liitrist madalat nötsikut Karksi tumeda õllega. See lühike paks nötsik oli nii nummi nagu kaisumõmmi, ja maitses hästi ka siis, kui külmkapist välja ununes. Varem ma tumedat õlut ei joonud... Ainult siis veel, kui me Mehega usinast Püha Patricku päeva tähistasime, siis ikka jõime Guinessi... aga see oli pigem põhimõtte kui maitse pärast.

Võtsin oma paistes põse tõttu viis päeva antibiootikume ja see ajas maitsemeele hullusti sassi. Ma arvasin, et olen soola liiga lahkelt kallama hakanud, aga kui uus pakk külma piima ka soolane tundus, siis sain aru, et 'asi on hapu', heheheee :)
Vend I ütles, et antibiootikumid tapavad mikrofloora ära - nii suus kui ka mujal kehas, nii et see on vägagi võimalik, et tahan rohkem juua ja maitsed on nihu.
Õnneks on see lõua-õudukas nüüd läbi. Ainult hambapasta teeb põskede ja huulte limaskestadele veel haiget.

Mõtlesin, et mina enam raamatukokku ei roni - nüüd kus kibe talv on ukse ees. Sest meil on koduski sadu toredaid raamatuid, mida mina veel lugenud pole. Aga just nüüd sai Mees raamatukogust "Kellavärgiga apelsini" ja veel midagi huvitavat, nii et paistab, et tema kõrvalt ma jään ikka ka neid 'kogukamaid' (vs 'kodukamaid', hee) raamatuid lugema...

Pean veel raamatupildid arvutti tõmbama ja tekstidele lisama, 'apelsinindusest' kirjutama, kirjadele vastama - neid on juba paras hunnik... eee... juuksed ära kammima, pesu restile kuivama riputama... mmm... ja siis need kõik teised tegemata asjad... oeh.

IRIS MURDOCH "Võrgu all"

See on viimane neist raamatutest, mis ma isa juurest omale näpsasin.

(No tegelikult sain ma ka "20 aastat hiljema" tagakaane ja viimased leheküljed, mis kuulusid räsitud raamatule, mis isa juba ammu mu Mehele tõi, kui kuulis tema muret, et uus tõlge on kohutav ja seda olevat võimatu lugeda. Ma ei tea, kas uus tõlge tegelikult ka nii kohutav on, aga asi on selles, et neid musketäride raamatuid on Mees kümneid kordi lugenud ja need vanamoodi laused on tal vähemalt nii palju peas, et ta kohe ära tunneb, et nii see polnud...
Nujah, see selleks.)

Ka see raamat meeldib Mehele väga ja peamiselt temale mõeldes ma selle endale küsisingi; üldse olingi mina see, kes Murdochit talle tutvustas - muidu teab tema kõike paremini :) Meile mõlemale meeldivad temalt veel "Must prints" ja "Meri, meri", kuid ma olen samalt autorilt ka ilmetumaid teoseid lugenud - kirjutanud on ta ju palju.

Huvitav on veel see, et kõigis kolmes äramainitud Murdochi raamatus on peategelaseks või minajutustajaks mees. Eriti 'poisteka-ohtu' on just "Võrgu all". Minategelane Jake üritab elada kohustusi võtmata. Leiba teenib ta tõlgete tegemisega. Päevakesi veedab ta iirlasest sõbra Finniga mööda kõrtse kolades.

Loo alguses teatab talle endine pruta, kelle juures ta üüri maksmata koos Finniga elab, et ta hakkab abielluma ja Jake peab endale uue ulualuse otsima. Jake on väga nõutu, sest tal ei tule pähe ühtegi teist tasuta ulualust. Koos Finni ja kompsudega vantsivad nad Jake'i sõbra, filosoof Dave'i juurde. Dave aga ei taha neid sinna elama ja soovitab oma veelgi varasemate pruutide poole pöörduda. Jake'ile meenub Anna, kellega koos oli veedetud toredaid aegu, kuid et asi liialt tõsiseks ei muutuks, pidi Jake mingil hetkel - kui veel sai - varvast viskama.

Ta leiab Anna üles - too ei töötagi enam lauljana vaid juhatab omapärast teatrit. Anna on veidi vanemaks jäänud, kuid üllatusega taipab Jake, et on Annast puudust tundnud rohkem, kui ta endale tunnistada on tahtnud. Anna ei paku talle uut urgu, kuid lubab Jake'il selle ühe öö teatrimajas veeta. Jake'ile tundub, et Anna jäi sellega nõusse vaid seetõttu, et ta kippus kellegi teise juurde. Jake'il aga soovitas Anna pöörduda oma õe Sadie poole, kes vajavat oma korterisse valvurit äraolekuajaks.

Jake tundis ka Sadiet ja kahtlustas, et Sadie oli temast omal ajal sisse võetud - tema Sadiest aga mitte. Seetõttu oli tal veidi kõhe Sadie poole pöörduda, kuid häda ajab härja kaevu, eksole?! Sadie oli kohe nõus teda oma luksuslikku korterisse foie gras' kallale laskma ja kuulutas, et Jake'i ammune sõber Hugo on temasse (Sadiesse) hullupööra armunud ja põhiliselt Hugo võimalike sissetungide eest tulebki korterit kaitsta.

Varsti selgub Jake'ile järgmine armunelinurk: Jake on armunud Annasse, Anna aga hoopis Hugosse, kes on armunud Sadiesse, kes aga on huvitatud pigem Jake'ist. Nagu see poleks veel piisavalt keeruline olukord, satuvad Jake ja tema truu abiline Finn maadlema petturluse, vaimse ja materiaalse vargusega, filosoofia ja poliitikaga, ja üleüldse kisuvad vaese Jake'i lood pidevalt täbaraks... Jake on impulsiivne, samas omapärase tugeva õiglustundega - see sunnib teda igatsugu jante ette võtma ja järelemõtlematuid ettevõtmisi läbi viima.

Katkeid:

* Dave ütles kord, et kui keegi tundub su meelest ammendamatu, tähendab see lihtsalt armastust, nii et võibolla ma armastasin Annat.

Jake'i õrn hing...
* Tavaliselt hoian ma Sohost eemale, esiteks mõjub Soho närvidele halvasti, teiseks aga läheb seal viibimine kulukaks. Kulukaks ei lähe see mitte niivõrd sellepärast, et närvipinge sind pidevalt jooma ajab, vaid sellepärast, et inimesed su käest raha ära näppavad. Minust pole meest, et rahanorijaile ära öelda. Mul ei tule ühtki põhjust pähe, miks ma ei peaks osa oma sularahast neile andma, kellel seda vähem on kui minul. Olen vihane, aga annan viivitamata.

Kakelungid...
* Politseiviled kostsid nüüd juba päris stuudioväravate lähedalt. Enam ei tohtinud aega kaotada. Isegi kui ma ei tea, kummale poolele hoida, ei armasta ma kaklust ilma sesse sekkumata pealt vaadata; antud juhul aga olin ma täiesti kindel, kummale poolele mu sümpaatia kuulus.
"Kumb on kumb?" küsisin ma Hugolt.
"Ma kardan, neil on praegu raske vahet teha," vastas ta.
Kuna tal oli õigus, oli kõige mõistlikum minna kaitsma inimest, kellest oli teada, kes ta on - ja see oli Lefty.
/.../
Lefty võitles nagu metskass, Hugo, kes rohkem kui iial enne karu meenutas, seisis, jalad harkis, püsti ja vehkis kätega nagu tuuleveski. Mina isiklikult eelistan oma vastast võimalikult rutem pikali paisata. Vaenlane põgenes. Aitasime Lefty jalule - ta ei näinud just kuigi esinduslik välja.

Romantiline Pariis...
* Lähenen sellele linnale alati lootusrikkalt, lahkun temast aga pettunult. On olemas küsimus, mida ainult mina võin esitada ja millele ainult Pariis võib vastata; seda küsimust aga pole mul veel korda läinud formuleerida.

Kui Jake mõistab, et on Anna kaotanud, vedeleb ta mõned nädalad Dave'i välivoodil ja läheb siis Dave'i maja kõrval asuvasse haiglasse sanitariks.
* Ülemõega sain ma samuti hästi läbi, kuigi teistmoodi. Ülemõde oli nii kuninglik nähtus, nii eakas ja range ja nii heas arvamises omaenda väärikusest, et juba üksi sotsiaalne vahemaa, mis meid lahutas, tegi igasugused hõõrumised võimatuks. Minu veidrused ei suutnud teda haavata, sest tõik, et minagi pretendeerisin isiksuse nimele, jättis ta täiesti külmaks. Minu puhul kerkis üles ainult üks küsimus - kas ma täidan või ei täida korralikult oma kohustusi ja tean, kus on mu koht, ning kuna ma neile nõudmistele vastasin, väljendas ta oma heakskiitu sel teel, et ei teinud must üldsegi välja; ainult iga päev, kui me koridoris esimest korda teineteisest möödusime, pööras ta kergelt pead ja ta ilme muutus kuidagi intensiivsemaks, nii et kui see protsess igavesti kestnuks, olnuks tulemuseks ehk naeratus.

* /.../ hakkasin juba aru saama, et selle muidu paeluva töö peamine viga seisis selles, et ta liialt väsitas.
Jah, töö võib seda inimesega teha... isegi nii paeluv töö kui seda on sanitaritöö :)

Kliuh-kläuh

Kudagi sebimist on olnud, siinsamas kodus...

Teisipäeval oli isa Tartus maa-pabereid ajamas, tervele patakale kaustadele viimaseid templeid ja allkirju võtmas. Pärast asjade joonde ajamist pidime pidama pisikest pidu. No ja meie Mehega alustasime juba viis tundi enne Issakese kohalejõudmist, ning tema tuleku ajaks olime juba õige ülemeelikud :D

Olin enda kohta väga kaua üleval - üheni. Muidugi jätsin ma oma 'unimagunad' sisse söömata. Hindan küll rutiini, kuid sel õhtul lihtsalt ei raatsinud. Eks järgmisel päeval oli olemine hõredavõitu ja pea 12tunnisest lobisemisemaratonist uimane. Vahetasin neil päevil kirjakesi ühe sõbrakesega ja kuhu ülejäänud aeg kadus, pole aimugi.

Täna olen justkui toibunud, kuid homme on jälle oodata küla-liisisid, tegelikult küll vaid vend I'd.
Nii et kisub uueks pralleks :)

Õnneks olen ma olnud nii hajevil ja lugemisvõimetu, et tegemata on vaid üks lugemispostitus. No selle ikka jõuab ära teha millalgi...

No küll on ikka tore see nooruse tuli!... nagu kunagi ütles üks isa hallipäine sõber/orkestrijuht purjuspäi kraavi komberdades :D

Teiste inimeste dialoogi ei tohi sekkuda

Laps: "Kas ma meeldin sulle?"
Emme (naljatades): "Ma olen su järgi hull!"
Laps (nunnu-häält tehes vigurdavalt): "Sa oled nii ahvatlev...!"
Emme (tunneb ära lause 2. Jääaja filmist ja vastab umbes skriptikohaselt): "Mis siis minus nii ahvaltevat on?"
Laps (ikka edasi filmidialoogiga; Laps = meesmammut Manny ja Emme on nüüd naismammut Ellie): "Näiteks... su pepu!"
Emme/Ellie: "Mis sellega siis on?"
Laps/Manny: "Noo... see on... suur!"
Emme/Ellie: "Sa ainult meelitad!"
Laps/Manny: "Ei-ei - see on tõesti suur!"

Mees ukse pealt: "Paistab et kass võttis uue liivakastikoha omaks - ta kraapis seal."

Emme/Naine: "Nonii, siis lähme varsti kakasaaki korjama."
Laps/Manny: "Nähh, nii ta küll ei öelnud."

Veel vanaksjäämisest

Mina ei tea, kas asi on minu vendade või minu vananemises, kuid seekord isa juures avastasin nende mõlema nägudest sulaselge ARMSUSE. Kui me kokku saame, läheb hirmsaks killurebimiseks tavaliselt, ja me möirgame ja huilgame naerda nagu vanad meremehed ennemuiste... Kuid see hetk, kui keegi jutustab ja teised vaatavad-kuulavad, maheneb nende mõlema nägu nii soojaks ja hellaks ja lihtsalt armsaks... Ma olin absoluutselt liigutatud! Vägev, et mul nii nunnud vennad on.
(Need olid siis minust vanemad poolvennad, mu 'terve vend' on ka Austaalias, nagu õdegi, ja vend jääb sinna ka järgmiseks aastaks - õde tahab ka jääda, aga tema paberid pole veel korras. Vot :))

Veel kassijuttu.
See kass seal Issakese juures oli pööningul endale pesa leidnud. Pesa oli veidi varjus miski kirstu taga: madala kasti peal suur (tühi) prügikott ja selle peal kõvast paberist märklaud. Selle märklaua peal kassike tudiski. Mul hakkas kassist kahju, et ta nii kõval alusel magab ja panin talle sinna ühe kantud pehme puuvillase särgi, mida ma tagasi koju vedada ei kavatsenud.

Kuid kassike ei läinudki siis enam pessa. Ta ei tulnud selle pealegi, et ma olin tema olemist mugavamaks teha tahtnud ja arvas hoopis, et ma panin selle koha endale kinni oma särgiga.
No on alles tagasihoidlik miisuk... tahaks teda kohe endale, musilapseks :D

Mõte

Põsk on täna juba palju parem! Paistetust on vähe, suu avaneb ja tuju on ka hea :D
Lõualuu juures on ainult üks kõva valus klomp, ei muud suurt midagi

Hakkasin mõtlema, et põletiku tõi minu lõuga ilmselt süstlanõel. Küllap neid nõelu steriliseeritakse puha ühtemoodi, aga mulle sattunud nõelal pesitsesid siis ilmselt ülimalt resistentsed bakterid.

Ja äkitselt 'avastasin' end mõtlemas, et küll on hea, et selline nõel sattus mulle, kes ma olen ju üldiselt tugev ja terve, parajalt peenike piiga oma parimais aastais :D
Et oleks see sattunud mõnele südamehaigele või kõrge vererõhuga maadlevale seltsimehele, oleks tagajärjed palju hullemad olla võinud.

Hakkan vist vanaks jääma ja 'maailmarahu' peale mõtlema :) - kes oleks uskunud!? ("et nii karvane mees oskab lennata..." - alati, kui ma ütlen: "kes oleks uskunud...," lõpetab Väike Tüdruk minu lause ühest multikast pärit fraasiga, mida ma ülalpool tsiteerisin :D).

Aga kui too äpardus süstlanõelaga kõrvale jätta, siis ma pole varem küll märganud, et ma lööki enda peale võtma oleks valmis. Maailm on omadega nii purgis, et ma oleks sekundiga läbi klobitud.

Kas te olete kuulnud sellisest 'vahvast' Euroopa noorte meelelahutusest nagu HAPPY SLAPPING?

Kes ei tea, siis selleks toredaks, sõpradega jagamist väärivaks ürituseks läheb vaja vähemalt kolme inimest, kellest üks on paraku teadmatuses sellise meeldiva ühisettevõtmise toimumisest. Üks teadja filmib ja teine teeb: läheb ja annab pahaaimamatule jalakäijale või bussiootajale obaduse. Väärtuslik on see nali justnimelt oma provotseerimatuse tõttu - selle üllatusest ja ootamatust valust vapustatud reaktsiooni tõttu, mis siis telefonimällu salvestatud saab.

Hiljuti anti Inglismaal üks 'õnnelik obadus' vanemale meesterahvale, kes õhtupimedas oma 4 aastase lapselapsega kõnniteel seisis. Mees kukkus teele pikali, kaagid lasid jalga. Tänavakaamerast oli näha, kuidas pisitüdruk oma vanaisa kohale kummardus ja teda arvatavasti hüüdis... võibolla lohutas, võibolla ärgitas jalgu alla võtma... Mees sai kukkumisest ajuvapustuse ja suri nädal hiljem haiglas.
Säh sulle häppit!

No mida sa teed sellise maailmaga?
Ainult ootad, et minema saaks :(

Haa!

Nuuvot, täna hommikul käisin siis taksoga tigutornis kiiret abi saamas oma paistes põse vastu.
Aaaah, grotesk! :)
Selles mõttes, et mul on küllaltki piklik nägu terava lõuaga, aga nüüd kiskus kogu see kupatus paremale 'lõuapoolikule' kiiva. Vihma ka ei sadanud, et oleks end kapuutsi alla ära peita saanud.
Aga tundub, et põletik tekkis tuimestisüstiaugu kohale, sest tarkusehamba õmblused olid puhtad ja piimakas ka korras.

Mu suu käib nii vähe lahti, et isegi paljast leivaviilakat on raske sisse lükata. Ja ega ma ju paljast leiba tahagi. Täna lõunaks sõin kotletti, makarone ja kurgi-tomati-salatit ja pidin pea iga ampsu järel suud pühkima, sest kahvel koos toiduga ei mahtunud suhu ja määris kõik kastmeseks :D

Nüüd sain antibiootikumid ja tunnen end julgemini... isegi koristasin täna :D
Muidu ma värisesin voodis, et äkki tuleb palavik, kui ma natuke liigutan. Ainult duši all käisin iga päev ja vahetasin riideid, et äkki tõuseb palavik järgmisel hetkel niuhti 40 kraadini ja siis tahaks ju kiirabionude auks raseeritud ja värsketes riietes olla :D Ei mingit joogat muidugi - pealegi oli mul kummardudes valus. Aga nüüd juba oleks justkui parem...

Ootan, et mu välimus normaliseeruks, siis saaks kooliasju ostma minna... Mina olen juba nii elevil ja põnevil... :) Laps aga pole koolist kuigivõrd huvitatud. Ma mäletan, et mina lapsena küll olin. Terve 1. septembri sai kodus uusi õpikuid uuritud ja mõeldud sellele, mida kõike ma õppeaasta lõpuks tean ja oskan... :)

HENRYK SIENKIEWICZ "Ameerika novellid"

Selle raamatu sain ka isa käest - märkasin, et tal oli neid kaks tükki. Ta lubas mul võtta ilusama, kuid mina olen ju nii tagasihoidlik ja aupaklik, et võtsin ikka koledama - nüüd lugedes märkasin, et viimased leheküljed on puudu. Mau! :(

Kuid see oli ka üks mu lapsepõlve lemmikraamatutest, mille autorit ja pealkirja ma aastaid tulutult meelde olen püüdnud tuletada. Raamatust mäletasin ainult ühte stseeni: Ameerikasse õnne otsima tulnud vanapapi ja tema neiueas tütar on näljas - ei oota neid seal keegi rasvase maatükiga, oh halba üllatust! Ja lootuse kaotanud isa püüab tütart ära uputada. Tüdruk palub tal 'halastada', hoiab tema vammusest kinni, vammus rebeneb... Mis edasi sai, ma ei mäletanud, peale selle, et tüdruk jäi ikkagi ellu, et vastu võtta 'uusi väljakutseid' ning alles siis surra, hahaa.

Autor sõitis ise Ameerikasse, et kaeda, kuidas uuele mandrilile õnne otsima sõitnud inimestele ja eriti kaasmaalastel läheb. No paljudel ei läinud eriti hästi - mida sa seal kaupled ja õiendad, kui sõnagi inglist ei oska. Väga paljudest said kerjused ja nad surid juba New Yorgis, paljud asusid metsiku lääne poole teele suurte karavanidega, kuid teel hukkusid neistki vähemalt pooled: nälg, palavus, võõrad haigused, kurnatus ja kokkupõrked indiaanlastega.

Siin on neli novelli, kõik räägivad nõrgukeste ja väetite käekäigust Ameerikas, ning on väga romantilised ja kurvakesed. Kuid mitte nii, et nina krimpsutama paneks... Autor sai sedalaadi kirjutiste eest ka Nobeli preemia.

Nõukogudeaegne eessõna kiidab autorit vaesema rahva kannatuste ilmeka esituse eest, kuid vanemana olevat autor hälbinud õigelt teelt ja asunud romantiseerima hoopis mõisnike aega Poolas - oli ta ju isegi pärit mõisaomaniku perest ja oli seega kohalik aadel. Noh, ma loeksin ka neid mõisaelujutte meelsasti :)

Pildi raamatust teen kohe ära, aga lisan millalgi hiljem, kui viitsin...

Ui ui

Kus ma alles pröökasin kui vapper ja vahva ma hambakirurgi juures olin ja kui ruttu kõik mööda sai, aga tegelikult pole möödas midagi: mu põsk on mõnusalt paistes.
Mõtlesin järgmisel kolmapäeval lapsele kooliasju ostma minna, kuid siukse lõustaga ma küll ei söanda ringi quasimodotada... no ehk läheb üle.

Ma olen valuvaigisteid küll palju kasutanud, kuid ikka peavaludega seoses. Väga imelik on mingi muu valu tõttu Ibumaxi võtta - nagu see käiks peavalude summutamise arvelt.

Eile ei saanud ma naeratadagi ja laps porises, et ma olevat 'närviline'. Tõepoolest - ma varem ei teadnudki, kui palju ma naeratan. Me oleme kõik parajad lobasuud ja kui eri tubades toimetame, siis teiste tubadest mööda minnes ikka lehvitame, mupsutame ja naeratame sisse... aga mina saan nüüd vaid liikumatu näoga mõmiseda. Mau! :(

Pilte maalt vol 3

Haljal oksal :D
See oks on tegelikult pooleks saetud, kuid ajab nii palju võrseid, et sealt tuleb veel mitu väikest puud, mis oksalt taeva poole üles kasvavad. Kõige otsmine oli minust pikemgi.
Milline armastus päikese ja elu vastu!...



Kõige armsam kass maa peal!
Kui meie Tiiger muudkui maub ja nõuab kõike ja kohe ja korraga ja kogu aeg, siis see pisike pairott on nii arake ja tagasihoidlik, et talle tahaks ise kõik kookospähklid puu otsast alla tuua.
Kui me esimest korda aias sõime, isa sussutas tule peal sašlõkivorste, siis kiisu hüppas pingile ja nuuskis õhku sellise näoga, et oo, küll maailmas on ikka imeliselt lõhnavaid asju! Aga mitte üks nõudlik mäuksatus ega pugejalik hõõrumine! Vau! Meie nuustik oleks vahetpidamata kräununud sellest hetkest alates, kuni esimesed asjad külmkapist välja võeti, kuni viimase ampsu suudesse kadumiseni.
Kuigi palavate ilmade tõttu olid uksed lahti, ei tulnud sealne Miisuk tubadesse aelema. Lakka siiski tuli - seal ongi pildid tehtud. Kord tõstsin ta ise omale sülle. Esimesed 10 minutit ei julgenud kiisu liigutadagi, siis võttis mugavama asendi sisse ja asus kurruma nagu oleks õndsusest otsi andmas...
Piinlik öelda, aga ma vahetaks meie neurootilise, hüsteerilise ja nartsissistliku kassiisanda silmapilk maa-miisu vastu, kuid karta on, et linnakorter muudaks sellegi armiku parajaks sotsiopaadiks :D

Pilte maalt vol 2

Roosid isa maja ees.
Need kinkis talle venna L naine M.
Roosipott on pandud vana kännu sisse, känd aga varjab settekaevukaant.
Kõigele on mõeldud :)



Rooside kõrval seistes aga avaneb selline pilt...



Vana kell.
Pommid on kadunud ja kägu pole.
Nüüd elab kellakapis puust nikerdatud öökull :) - tore lahendus!



Isal on mitmel pool tõeliselt vanu raamatuid.
Nii kena!



Leidsin üles oma Väikese Mai raamatu.
Keegi põrsas on sellega ühe rasvase gärbeze ära tapnud... :P

ANN MUST "Tuba"

Teismelisena meeldis Ann Must mulle tohutult. Küsisin isegi oma kirjandusõpetajalt, kas tema äkki teab, kas see autor tõesti pole muud midagi avaldanud kui kaks õhukest novellikogu. Kirjandusõpetaja ei teadnud Ann Mustast vist midagi...

Nüüd, kui maal olin, nägin seda novellikogu isa raamatutoas. Küsisin seda endale, väljendades arvamust, et isale see raamat vaevalt erilist muljet avaldas. Isa ütles, et tõepoolest ei mäleta ta sellest raamatust midagi ja ma võin selle võtta :)

Lugesin seda taas üle mitmeteist aasta. Tundsin kohe ära selle irdunud, iroonilise jutustamisviisi, naljaviluks poosetavalt pidulikud laused (mis on mulle armsad - ja huvitaval kombel teeb ka Mees sageli nalja, küsides või öeldes midagi naeruväärse pidulikkusega, näiteks: "Kui ma tohiksin söandada uurida, kas...xxx?").

Reaalsus on nihkes, toimuv on justkui kontekstist välja rebitud, lood lõppevad ootamatult...
See kõik mulle meeldib. Ja miski meenutab mulle siin Borgest, kes mulle ka väga-väga meeldib.

Võibolla näib jutustaja solipsistlik - ehk: kummaline jutustaja esitab oma maailma, nagu teisi reaalsuse kirjeldamise viise polekski, kuid mina, lugeja, tean, et ta eksib ja iga inimese maailmakaemuse kõrval on olemas ka teine maailm, kõikide inimeste ühine maailm...

Kui solipsist lähtub sellest, et ainus kindel reaalsus on tema oma, siis mina olen solipsisti vastand - mis see siis oleks? Ma võrdlen kogu aeg oma tajumusi teiste omadega; on aegu, mil ma lähtun eeldusest, et ma ei saa mitte millestki aru, minu peas on kõik moondunud. Eriti siis, kui ma tunnen end hirmununa või jõuetuna: ma usun, et kusagil on midagi, millele toetuda, kuid mina ei näe seda, ma kõlgun tühjuse ja pimeduse kohal sealsamas, kus teised mööda päikeselist teerada jalutavad.

Üks asi häiris: 'hüsteeria' asemel oli siin raamatus 'hüsteerika' :D
Ma tean küll, et võib öelda mõlemat moodi, kuid mulle viimane variant ei meeldi.

Nagu sõna 'rase'. Nii koleda kõlaga sõna. Ma ütlen alati 'lapseootel'. Rase võiks öelda naise kohta, kes - kõht ees - suitsu ja viinaga vehkides maja ees räuskab. Tema ilmselgelt ei Oota Last, vaid on rase...

Nujah, see selleks :)

Mul on lõug paistes...
Kui tuimestus üle läks, hakkas ikka hirmsasti valutama. Lõppude lõpuks paistis suurest hambast ainult üks väike sakikene - kõik muu tuli igemest välja lõigata. Kuid kui mandlioperatsiooni järel oli kõige hullem, et iga neelatamine oli peaaegu talumatult valus, siis igemelõikus on ikka talutavam. Aga täna ma joogat ei tee - selline asi võib palaviku üles lüüa.

EVELYN WAUGH "Tagasi Bridesheadi"

Statistika mõttes panen kirja, et lugesin taas kord ka seda raamatut.
Olen seda nii palju lugenud, et raske on sellest kirjutada ja minu jaoks on kogu raamat tsiteerimist väärt :D - armastan tervikut ja tsitaate tuua ei oska.

Öeldakse, et see on lugu aristokraatia mandumisest (Inglismaal). Kuid see on palju suurem lugu. Lugu kaunist sõprusest, mis osutub jõuetuks. Lugu sellest, kuidas armastus võib mitmel viisil pettumuseks osutuda, või siis - jällegi - jõuetuks. Lugu ohvrimeelsusest, läbinägelikkusest, noorte ulakast hedonismist. Lugu sellest, kuidas mõni inimene on mõistetud õnnetu olemisse ja kannatustesse. Lugu usklikkuse erinevatest vormidest. Lugu õnnest, mida otsime me kõik, ja mõnikord usume, et oleme selle leidnud, kuid mis ikkagi osutub millekski muuks või sulab peost.

Suurepäraselt väljajoonistatud karaktereid on uskumatult palju ka kõrvaltegelaste hulgas:
Anthony Blanche - homoseksuaalne esteet, vallatu, paheline ja armas;
härra Samgrass - wannabe intelligent ja peresõber, ning ehtne libe pugeja;
Charlesi isa - küüniline ja õel papi, kes peitis oma torked juhmuse teesklemise taha - võrratu tegelane :D

Ma lihtsalt ar-mas-tan kogu seda raamatut, kuid mitte ahnelt ja aplalt, vaid kindlalt ja hellalt :)

Isa juures loetud raamatud

1. MAHATMA GANDHI "Maailm on väsinud vihkamast"

2. OLEV REMSU "Paradiisisaared Tahiti ja Tonga"

3. HENRY S. OLCOTT "Budistlik käsiraamat"

4. VLADIMIR LEVI "Mittestandardne laps"

5. RAMATšARAKA "Psüühiline tervendamine"

6. GRAHAM GREENE "Rännud tädiga"

7. B. KELLERMANN "Meri"

Pooleli jäid:

LIN YUTANG "Elamise tähtsus"

AUGUST GAILIT "Vastu hommikut" (novellid)

Väikesele Tüdrukule loetud raamatud:

1. OLIMAR KALLAS "Proovisõit"

2. MIHHAIL ZOšTšENKO "Lugusid lastele"

3. ALEKSANDR RASKIN "Väike papa"

4. "Kaks muinasjuttu: Karjusprints & Valge ja must Karoline"

Pooleli jäi:

IKO MARAN "Tuline jäätis"

Pildil on nunnu hiina lulla öökulliga - see ripub ühe isa raamaturiiuli kohal :)

Fenomenaalne

Täna oli mul siis aeg hambakirurgi juurde.
Jalutasin ärevusest uimasena Tigutorni juurde, kus on selle arsti kabinet.
Nagu ikka, olin varem kohal - sedapuhku 20 minutit. Ma arenen, normaliseerun :)

Ooteaeg oli talutavalt ärev.

Siis juhatati mind kabinetti.
Rääkisin arstile oma loo ära: et tuli välja tarkusehammas, umbes kolmveerand aastat tagasi; vajutas teisi hambaid viltu, sest ruumi tema jaoks pole; ja kuidas ma mõtlesin, et äkki saaks talle ruumi teha, tõmmates välja piimaka kolm hammast eestpoolt.

Tema uuris ja ütles - nagu mu endagi arst -, et pole mõtet seda piimakat välja tõmmata, kuni ta ise ilusti seal püsib. Ja piisavalt ruumi nagunii ei tuleks. Et mul on valida, kas kannatan iga mõne aja tagant tarkusehamba valutamist või lasen selle välja tõmmata. Sest ise ta välja ei tule, ruumi ei ole. Aga püüab ikka.

Otsustasin lasta välja tõmmata.

Arst tegi ettevaatlikult ja osavalt kaks süsti ja istus assistendiga lobisema, kuni süstid mõjusid. Mu süda hakkas nii õudselt taguma, et ma hakkasin juba kartma, et mul on vahepeal tekkinud allergia hambanärvituimesti vastu. Kartsin, et 'pudipõll' mu rinnal ja kõhul hüppab südame rütmis üles-alla, kuid ei julgenud vaadata...

Mulle pandi tumedad prillid ette, suur valgusti suunati pea kohale ja arst alustas. Võttis ühe pulga ja katsus sellega ühe poole pealt ja teise poole pealt. Siis võttis teise pulga ja kangutas natuke. Ja siis ütles, et hammas on käes.

Ma mõtlesin, et ma hallutsineerin. Lasin oma peas seda lauset uuesti kolm korda. Kui mul poleks suu pärani lahti olnud, siis oleks mu suu ammuli vajunud, ja kui ma poleks juba pikali olnud, siis oleksin ilmselt istunud... Ma lihtsalt ei suutnud uskuda, et hammas on väljas - et arst nimelt seda tõepoolest mulle ütles... Lõpuks ütlesin üllatunult: "Hah?!" - mu suu oli ikka veel ammuli.

Ma pobisesin pärast, marli suus, et hambaauguga läheb ka kauem aega, kuid nüüd mõtlen, et isegi suu ülevaatusega võib kauem aega minna. See käis fenomenaalselt kiirelt, osavalt ja valutult. Tarkusehammas, kujutate ette.

Peale selle. Väga kaunis, kuidagi harmooniline inimene oli. See arst. Ilus nägu, väga ilusad silmad, meeldiv hääl, kõnemaneer ja hoiak. Olen üllatunud, et ma sellise tähelepaneku tegin. Millal ma viimati märkasin, et mõni mees on ilus?... Ahjaa, haldjas Legolas sõrmuste filmides. Paraku oli ta haldja, mitte mehe moodi ilus. Ja piraat Jack Sparrow Kariibi mere piraatide filmides. Tema oli jällegi 'naerma-ajavalt ilus' :D
Õnneks rahustab minu südametunnistust tõik, et väljaspool konkreetset hambaravikabinetti ma teda ära ei tunneks - ma ei tunne mõnikord ka neid inimesi ära, kes on mul kodus külaski käinud :D
Aga tore, et ilusaid inimesi ikka on olemas.
Ja tegelikult, Tigutorni poole jalutades nägin ma ka väga ilusat prillide ja punupatsiga tüdrukut. Tema oli ka üleni ilus, ilme, hajameelne patsikeerutus, kõnnak ja olek. Aga ilusaid naisi näen ma nagu rohkem, lausa palju. Ilusatest meestest tuleb meelde üks pikkade hallide lokkis juustega hipi, keda nägin siis, kui olin lapseootel. Oot, mulle meenub veel üks ilus vanemapoolne hipi veelgi varasemast ajast... Hmm :)
Aga üldiselt on ilusad mehed oma ilust teadlikud ja see on tohutult ebaatraktiivne. See kuidas nad lähenevad moega: ma tean, et sa ei suuda vastu panna nii ilusale mehele. Võeh! Iga kell suudan. Une pealt ka suudan.
:D

Veidi pilte maalt

Kui naisterahvad metsikusse loodusesse sõidavad, tuleb palju kodinaid kaasa võtta.
Selliste pakkidega me siis saabusime.

Hahaaa :), muidugi mitte.
Lihtsalt avastasin oma paikse isa pööningult veidra kohvrilao ja pidin seda koomuskit pildistama.

Natuke maad kohvritest eemal on toredad muistsed pesupalid ja muud naiste 'mänguasjad' ning nagu näha võib, on isa säilitanud ka voki ja pikkade jalastega kelgu, et kes teab, millal tuleb isu veidi kelgutada või vokki vuristada. Ega täinahkagi ei tohi ära visata, rääkimata siis vokist ja ammusurnud inimesi sõidutanud kelgust :D



Laka teises nurgas avastasin sõjameeste varustust täis kapi ja diivani. Joped, mütsid, telgid, matid, katlad... - multiple of them. Uuuuuhhh!



Sauna taga olid kellegi väljalöödud hambad koos kõduneva lõualuuga.
No ma räägin, et metsik koht. Ega ma pole mõni selline, kes luiskab :)

Aga rohkem täna aega pole.
Homme veel pilte ja lugusid.
Või millalgi siis :)

Eile

Mõned head asjad ei sobi kokku.

Eile õhtul seitsme paiku võtsin, nagu ikka, oma õhtused AD'd, kuid jäin üles tavapärasest kauemaks, kuna söök sai suti hilja valmis. Ja õlut jõin ka, kuigi vaid mõned klaasid. Korraga hakkas uni hirmsat moodi murdma... Võtsin oma tühjaks söödud taldriku, kahvli ja pooliku õllekruusi ja hakkasin maja poole minema. Minnes vaatasin, et justkui viltu astuksin... ja järgmisel hetkel olin maas. Ma pole nii palju aastaid minestanud, et see oli küll väga veider. Veel veidram oli see, et istukile tõustes märkasin, et kahvel ja taldrik on kukkunud pilla-palla, aga poolik õllekruus oli ilusasti minu kõrval püsti :D Ma olen ikka tõeline õllesõber - minestades ka ei lase piisakestki raisku minna :D

Mõtlesin, et kas ma tõesti jäin paarist õllest nii purjakile, aga ilmselt mitte: maa seisis ilusti paigal ja midagi pohmellilaadset ka ei tekkinud.

Kas ma olin nii unine, et jäin jalapealt magama?

Ka vist mitte, sest pärast kukkumist oli tavaline minestusest toibumise tunne, ja kui meelemärkus tagasi, siis kebisin ilusti trepist üles nigu väle põder (isa käis igaks juhuks mu selja taga) - magama viskusin küll täies mundris. Magasin poole neljani, siis käisin hambaid pesemas ja pugesin korralikult teki alla. Ei mingit veejoomist või peavalu, mis mul alko ületarbimisega kindlasti kaasneb. Nii et mis see oli, ma küll ei tea...

Isa ehmatas muidugi omajagu ja eks ma isegi olin oma käitumisest 'mõnevõrra üllatunud'.

*

Tänaseks lubati kuni 36 soojakraadi. Päris põnev :)

Praegu küll päikest eriti pole, pilves on, aga Väike Tüdruk päevitab sellegipoolest.

Loodetavasti see päike ikka tuleb, sest minagi mõtlesin end täna praadida. Ikkagi tasuta päike :D

*

Käsmus käib Viru Folk... Üks 'uus sõber' kutsus mind sinna ja lubas kaks 'tasuta passi'. Hakkasingi usinasti mõtlema, kuidas ma sinna pääseks, sest isal ka autot pole. Ma kohe kuidagi ei taha oma vanu tuttavaid ka veenma hakata, et nad oma plaanid unustaks ja minuga folkama tuleks. Kuid kohusetundlikult ikka uurisin, kas keegi oleks mineja, et võtku mind siis kaasa.

Ja ootamatult küsis sõbranna mult: "Sa muidu ise ikka tahad sinna minna või? Oled folgi-tüüp?"

Ja ma mõtlesin, et ma olen ikka täielik debiilik. Muudkui ajan asja, et folgile saada, ise vihkan selliseid üritusi. Ja ma isegi ei mõelnud hetkekski selle peale, kas ma ise ka tahan minna. Ilusti veenvalt kutsuti ja mulle tundus, et minust oleks viisakas/kena minna, et kutsuja end halvasti ei tunneks.

Ise ka imestasin, et enda täiesti ära unustasin. Ma pole tegelikult täiesti isetu inimene, sugugi mitte.

Ja siis ma kirjutasin, et ei saa tulla, loobun priipääsetest. Tegelikult näiski nõnda, et kõik on hõivatud.

Aga inimesed vajavad seedimisaega ja neljapäeval selgus, et mitu inimest viiks mu meelsasti sinna ära :) Armas! Inimesed on nii lahked...

Aga mina olin juba piletitest loobunud ja suure šokiga avastanud, et ma ise niikuinii üldse minna ei taha ja ajasin kogu seda asja kutsuja enesetundele mõeldes.

Olen ikka veidru :(

Kuid esmaspäeva varahommikul alustame reisi kodu poole ja siis muutub maailm vast 'reeglipärasemaks' :D

Mutukad

Eile õhtul leidsin põuest puugi. Kuigi olen lapsena küllaltki palju võsa vahel jooksnud ja läbi metsa kapanud, pole mind minu mäletamist mööda kunagi ükski puuk purenud. Ja seegi kord õnnestus sellisest kogemusest kõrvale nihverdada.

Kuna nii pikalt on kuum olnud, pole siin sel suvel sääski. Üllatav, aga muidugi meeldivalt :)

Gärbezeid on küll jõletumalt palju. Ronivad koos mustade sõstardega suhu.

Ühtegi ämbliku-šokki ma veel saanud pole :)

Liblikaid on hämmastavalt palju. Kõige rohkem küll harilikke valgeid, kuid on ka koerliblikaid, paabusilmi, leinaliblikaid ja muid.

Niipalju siis mutukatest :)

Ei saa

Pilte ei saagi panna praegu, sest pärast viiekordset kõikide asjade läbituulamist ja mõnetunnist mõtisklust olen sunnitud hakkama arvama, et unustasin vastava juhtme maha.

Ja mina olen ju see tüüp, kes juba kolm kuud varem hakkab üksikasjalikku nimekirja koostama sellest, mida kaasa on vaja võtta. Ma ei unusta tavaliselt midagi maha, ega võta kaasa ka midagi ebavajalikku või mõttetut.

Vaadates isa raamatuvirnu tuleb kohutav tahtmine need kõik juba põhimõtte pärast läbi lugeda. Kõik need reisijutud sarjast "Maailm ja mõnda" ning nõukogudeaegne ilukirjandus - nii tõlgitud kui meie oma. Kui ma iga päev 8 tundi loeks, siis läheks vist ka 30 aastat :D Ja isa on kõik läbi lugenud - ta ei panegi raamatut pärast ostmist riiulisse enne, kui see läbi on.

Aga mina loen õhukesi vihikuid, et arvult palju saaks :P

Üks on 'juba' läbi - Mahatma Gandhi "Maailm on väsinud vihkamast".

Kuid ma ei taha isa kabinetti nii kaua kinni hoida, et siin raamatupostitusi teha.