Teisipäev, 17. august 2010

Veel vanaksjäämisest

Mina ei tea, kas asi on minu vendade või minu vananemises, kuid seekord isa juures avastasin nende mõlema nägudest sulaselge ARMSUSE. Kui me kokku saame, läheb hirmsaks killurebimiseks tavaliselt, ja me möirgame ja huilgame naerda nagu vanad meremehed ennemuiste... Kuid see hetk, kui keegi jutustab ja teised vaatavad-kuulavad, maheneb nende mõlema nägu nii soojaks ja hellaks ja lihtsalt armsaks... Ma olin absoluutselt liigutatud! Vägev, et mul nii nunnud vennad on.
(Need olid siis minust vanemad poolvennad, mu 'terve vend' on ka Austaalias, nagu õdegi, ja vend jääb sinna ka järgmiseks aastaks - õde tahab ka jääda, aga tema paberid pole veel korras. Vot :))

Veel kassijuttu.
See kass seal Issakese juures oli pööningul endale pesa leidnud. Pesa oli veidi varjus miski kirstu taga: madala kasti peal suur (tühi) prügikott ja selle peal kõvast paberist märklaud. Selle märklaua peal kassike tudiski. Mul hakkas kassist kahju, et ta nii kõval alusel magab ja panin talle sinna ühe kantud pehme puuvillase särgi, mida ma tagasi koju vedada ei kavatsenud.

Kuid kassike ei läinudki siis enam pessa. Ta ei tulnud selle pealegi, et ma olin tema olemist mugavamaks teha tahtnud ja arvas hoopis, et ma panin selle koha endale kinni oma särgiga.
No on alles tagasihoidlik miisuk... tahaks teda kohe endale, musilapseks :D

Kommentaare ei ole: