PER OLOF SUNDMAN "Trummilööja"

Rootsi autor.

Raamatu esimeses osas on jutustused Põhja-Rootsi elanikest.
Kasutati nii palju sõnu, mida mina ei tunne.
Ja dialoogid olid väga omapärased, kui räägivad karmid põhjamaa mehed, kes tühja juttu ei aja (kuna lobisemise eest ju palka ei maksta, eksole!?). Tänapäevase eurooplase kõrvale näivad dialoogid kummalised: juttu aetakse ääri-veeri, pikad pausid vahepeal; konkreetsele küsimusele vastatakse näiliselt hämades, kuid oma-kandi-mehed tundrast saavad täpselt aru, mis mõtted vastaja peas liiguvad.

* Ta oli mädasonni vajunud. Kummisäärikud seisid päris tule ääres, sokid olid kaserooviku otsa kuivama riputatud.
Ma ei tea isegi seda, misasi on 'kaseroovik', rääkimata 'mädasonnist' - mis imesõna see veel on?

* Olin tõrvased hommikul hirsa-harsa kuivama ladunud ja sain kiiresti tule koldesse.
Ehh! Millest onud räägivad?

Teise osa moodustas romaan nimega "Ekspeditsioon".

Siin kogus sir John kokku suure hunniku mehi, et minna otsima ja päästma troopika metslaste kätte vangi langenud Kanji pašat.

Lugu jutustavad vaheldumisi kuuma-maa-mees (oletatakse, et ta on hindu) Jaffar Topan, kes on ametis kirjutajana, ja eurooplane Laronne.

Kumbki neist ei analüüsi ei omaenda ega kellegi teise võimalikke mõtteid - kirjas on asjad nii, nagu kirjutajad neid nägid ja kuulsid. Kui lugeja tahab, võib ta ise arutleda, mis seal taga küll võis toimuda ja kuidas kogu seda kirjut seltskonda iseloomustada.

Algul mainib sir John, et tema ohvitseride ülesanne pole mitte ettepanekuid teha, vaid alluda. Hiljem asjalood muutuvad, reisi eesmärk justkui hägustub, pole sugugi kindel, kas üldse kohale jõutakse. Selgub, et sir Johni ettekujutlus ekspeditsiooni läbi viimisest (mida keegi kahtluse alla seada ei tohtinud) polegi kuigi selge... ta ise jäi sealjuures ikka rahulikuks ja heatujuliseks.
Loo lõpuks pole kohale jõutud, ja on üha vähem kindel, et üldse jõutakse... :)

Laager on suur: inimestele on vaja toitu ja varustust , selleks on vaja kandjaid, kelle toidu ja varustuse kandmiseks on vaja lisakandjaid. Kogu selle seltskonna kaitsmiseks on vaja sõjamehi, kelle toidu ja varustuse kandmiseks on vaja veel rohkem kandjaid, kelle tarvis on omakorda kandjaid vaja :D Rõõmsad ja suhtlemisaltid barilased soovisid kaasa võtta mõningaid naisi ja lapsi - ka nende toidu jms varustuse tarvis oli vaja kandjaid, kelle vajaduste tõttu läks vaja veel kandjaid. Ja absoluutselt kogu see planeering hargnebki niimoodi teadmata pikalt... :)

Ma kindlasti ei tahaks sattuda olukorda, kus mu ülemus ütleb mulle, et ma ei peagi aru saama, mis, millal ja kuidas - et küll ta siis ütleb; lõpuks aga kehitab õlgu ja ütleb, et nonii, olukord on nüüd niisugune ja mis te ise arvate, mis võimalused meil nüüd üldse on?... Aga lugeda oli seda huvitav :)

Ka siin olid kummalised dialoogid ja kummalised väljendid. Näiteks:
* Meie galla sõdurid äratasid hoopis rohkem usaldust kui barilased. Nende kompaniis oli kogu see ühtsus olemas, mida ma barilastest meeskonna juures puudasin.
puudasin = puudulikuks pidasin? või mis.

Sir Johnile esitatakse küsimusi tolle Kanji paša kohta - et kus ta siis täpsemalt on ja kuda ta sinna sattus ja kes ta on, et tema päästmiseks nii palju vaeva nähakse.
* /.../ "kui keegi minult tema vanust küsiks, ei oskaks ma vastata, enne kui olen oma märkmikest järele vaadanud. Ma ei suuda tema õiget nime meenutada. Ma jääksin peaaegu vastuse võlgu, kui te minult tema teaduslikke teeneid küsiksite. Ma ei suudaks enam üksikasjalist seletust anda, miks ta seal on, kus ta on. Valdav osa mu ülestähendustest ja kirjadest ning muudest dokumentidest ja aktidest asub Brindisis, mu korteris."
Dr. Stre ütles:
"Kui ma ülestähendusi teen, lülitan ma mälu välja ja loodan kirjutatu peale. Ülestähenduste tegemine on õigupoolest omamoodi unustamine."
// Nõustun selle mõtteavaldusega, mis näiliselt ebavajaliku heietusena kannab järgmist sõnumit: armas boss, kas sa tõesti tahad öelda, et sa tegelikult ei tea meie ekspeditsiooni eesmärgist mitte midagi? ega ka sellest kuhu me läheme? kas pole siis pöörane niimoodi tundmatusse purjetada/marssida?//
Sir John ütles:
"Mu kavatsus oli viidata minu käsitust mööda märkimisväärsele huvi nihkumisele ekspeditsiooni eesmärgilt ekspeditsioonile kui niisugusele. Ma ei taha, et meie vestlus looks usaldusliku õhkkonna, milles ma ennast hästi ei tunne ja mis pealegi vaevalt soovitav oleks."
Kohe pärast seda tõusis ta püsti ja läks kajutisse.
Dr. Stre ütles:
"Ma olen veendunud, et meie ülem suudab ennast ka edaspidi soovimatu usalduslikkuse vastu kaitsta."
:D

Veel üks pisike kokkupõrge sir Johni ja dr. Stre vahel, kus sir John soovitab doktorihärral oma arvamused endale pidada, kui tegemist pole just meditsiiniliste nõuannetega. Ta jätkab:
* "Kui mul näiteks varbamädanik tekib - seda on minuga juhtunud -, jätan ma probleemi lahendamise rahulikult teie hooleks. Ma tean, et kui asjaolud seda nõuavad, eemaldate te haige varba. Mul ei teki hetkekski kartust, et te ülearuses õhinas kogu jala maha lõikate."
"Ma olen meelitatud, sir," ütles dr. Stre.

* "Inimesed on kummalised," ütlesin ma sir Johnile. "Paljas nende nägeminegi on seiklus. Võid lamada pehmel diivanil ja lasta tuhandel inimesel endast mööda voorida - see on nagu pika reisi tegemine."

Tore dialoog:
* Nende kümnekonna sõduri pealikut kutsuti Viieks Naelaks. Ma küsisin, kuidas ta niisuguse nime sai.
"See oli ammu," vastas ta.
"Kuidas sind enne hüüti?"
"Mul oli teine nimi."
"Ka minul oli kord teine nimi," ütlesin ma.
Huvitav dialoog selles mõttes, et enese avamine teeb võimalikuks teistele meeldimise. Kes ennast ei ava, ei anna võimalust endasse "armumiseks"... - me selgitame ennast teistele mõistetavamaks ja vastuvõetavamaks, või vähemalt teeme kokkupuute- või äratundmispunktid leitavaks, kui neid on. Kas sellest võib järeldada, et endassetõmbunud inimesed ei hooli teistele meeldimisest? Vist mitte...
:)

* "Meie improviseeritud kohtuistungil," ütles sir John, "oli teil täielik vabadus oma seisukohta avaldada. Te ei teinud seda. Järelikult te võtsite otsuse langetamisest osa."
Tjah, nii see on. Paha teo sündimiseks piisab sellest, et hea mees oma suu kinni hoiab/kõrvale vaatab, nagu öeldakse.

Päris tore, 'teistmoodi' raamat.