Laupäev, 28. august 2010

Kallid kadujad

Nüüd ma siis raamatukogus enam ei käi mõnda aega ja püüan hoopis koduraamatuid lugeda. Üks neist, mis mul juba üle 4 aasta lugemiseks kõrvale pandud on (:D), on TšÕNGÕZ AJMATOVi "Ja sajandist on pikem päev".

Olen päris alguses - jutt käib pisikese, 8 majaga külakese elust keset steppi. Üks vanim elanikest sureb ja järgmine väärikatest külameestest, kes kadunukesega koos on palju aastaid raudteel töötanud, korraldab matused ja rõõmustab, kui kohale sõidab ka kadunukese 'tühikargajast' poeg. Aga siiski:

* Naised sosistasid omavahel, panid pahaks, et lihane poeg oli isa matustele nagu külla tulnud. Tühjade kätega. Toonud või paki teed, muust kraamist rääkimata. Ja tema naine, linnaproua, mini, oleks ka võinud vanameest austada, matustele sõita, nutta ja itkeda, nagu kombed nõuavad. Ei neil ole häbi ega südametunnistust. Kui vanamees oli elus ja jõukas - kaks kaamelit lüpsmas, tosinajagu talledega lambaid - siis oli ta hea küll. Siis käis naine siin ja ajas niikaua peale, kuni kõik maha müüdi. Vanamees viidi justkui enda poole, ise ostsid nad mööbli ja üksiti veel auto, pärast polnud vanameest enam vaja. Nüüd ei näita enam nägugi.
/.../
Kukkus välja nii, nagu oleks Sabitžan oma lihase isa matustele tulekuga neile teene osutanud. Temale oli see koorem, millest oli vaja võimalikult kiiresti lahti saada.

Aga mina usun, et lapse võime oma vanemaid armastada ja usk nendesse, on üleloomulik. Teist sellist asja maailmas pole. See kuidas väärkoheldud lapsed oma vanemate suhtes lojaalsust üles näitavad ja otsivad paratamatus seotuses armastust, on lihtsalt südant murdev.

Viimastel aastakümnetel on tehtud arvatavasti sadu katseid ja eksperimente, mis tõestavad, et nii looma- kui ka inimlapsed jäävad arengus kängu või lausa surevad, kui nende füüsise eest hoolitsetakse, kuid keegi ei loo nendega kehalist emotsionaalset kontakti.

Peale selle - väike laps vajab Ühte Peamist inimest, kes on temaga. Laste kasvatamine kommuunis pole hea mõte, isegi kui seal on justkui rohkem armastust (mida seal muide, pole, sest ka kommuunis elavad tavalised inimesed, ja kui isegi kaks tavalist inimest ei suuda oma erisoovide vahel kompromissi leida, siis mitme täiskasvanu kooselu juures on nii pingeid kui ka käegalöömisi rohkem). Laps ei taha ühe nunnutaja käest teise kätte käia, lapse psüühika tahab ühte kindlat inimest - teisi võib kõrval olla palju, kuid tal on vaja kedagi, kes on temaga jäägitult ja alati seotud. Juba laps vajab seda Ühte, kes on tema päralt. Nekrassovil on ka huvitavaid mõtteid, kuid see on tal küll totaalne jamajutt, et lapsele piisab armastusest, mida tema vanemad teineteise vastu tunnevad.

Niisiis ma arvan, et kui lapsevanem ja laps pole lähedased, siis on see vanemate süü. Ainult vanemate. Sest mitte üksi asi poleks mitte ühelgi eluperioodil tohtinud neile (tegelikult ma arvan ikkagi - emale!) tähtsam olla, kui oma lapse tugevdamine armastusega.

Ja ma ütlen seda täie teadlikkusega võimalusest, et minu laps mind kritiseerima ja oma elust välja pukseerima hakkab kunagi. See näib mulle üsna loogiline - minu ema ei sallinud oma ema, kuid kogu aeg ja väga tihedalt suhtles temaga; mina ei mõista oma ema niipaljugi, et ma temaga üldse suhelda tahaks - ja kui what goes around comes around, siis on täitsa loogiline oodata, millal minu tütar esiemadega ühte sammu astuma hakkab. Juhtumisi olen mina kogu selles esi- ja praeguste emade rodus vist kõige paremas seisus - ma haakun lihtsalt lahti, annan kergesti alla, eraldun, taganen, pole mingit probleemi! Ma ise tahan veel kõige vähem minna sinna, kus mind ei taheta.

Kuid praegu naudin ma lähedust Väikese Tüdrukuga, ja vast seda enam, et ma tean, et see pole endastmõistetavalt lõpmatuseni kestev. Kui mu laps minu matuseid lihtsalt tülikaks peab, kunagi, siis ma 'tean', et ma olen ise süüdi, see on fakt.

2 kommentaari:

luize ütles ...

Täitsa nõus kõigega missa räägid. Omalt poolt lisaks, et ema (ma isade kohta omast kogemusest ei tea) armastus oma lapse vastu on ka üleloomulik.

Aga nagu me teame, raamatusõbrad, annab vastupidisest (mitte armastamisest ja kiuslikkusest) vähemalt häid raamatuid kirjutada. Ja siis hakkadki mõtlema, misasjad elus kõik võimalikud on.

Küll sa jõuad ikka palju lugeda, mõtlesin ma ka veel. Ma loen ka palju, aga kuidagi nagu vähem kui sa.

karikate emand ütles ...

Ma ise hakkasin ka imestama, et ma emaarmastust üldse ei maininud... siiski - see Nekrassovi mõte oli ilmselt pärit raamatust pealkirjaga "Emaarmastus". Nii et kaudne vihje :)

Ilmselt on emaarmastus minu jaoks ka liiga komplitseeritud teema. Me eeldame, et see ON. Kuid tegelikkuses maskeeritakse selle sildiga mitmesugust isekust - nii liigset karmust kui ka hooletussejätmist. Ja muidugi juhtub ka vastupidist - meie armastuse ja hoolega välja mõeldud plaane võib laps pidada (ja pidama jäädagi) nii 'kiusamiseks' kui ka ükskõiksuseks. Raske, väga raske :)

Aga palju lugemise kohta käib ikka see, et no job - all fun! :)