See oli küll väga huvitav ja lobedasti kirjutatud raamat.2008. aastal võitis "Valge tiiger" Bookeri auhinna.
Eesti keelde on selle tõlkinud Karin Suursalu.
Kogu see värk toimub Indias ja jutustajaks on maiustusemeistrite kasti kuuluv noor mees, kes tapab oma isanda, varastab tema raha ja rajab oma firma.
Oma loo räägib ta kirjades Hiina peaministrile, kui kuuleb, et see tuleb Indiasse visiidile. Ta tahab peaministrile rääkida India teenijarahva raskest ja peaaegu väljapääsmatust olukorrast. Välja pääseb vaid mõni üksik "valge tiiger" - loom, keda sünnib dzhunglis vaid üks kogu põlvkonna jooksul.
Ta võrdleb hindusid kitsastesse puuridesse topitud kanadega, kes üksteise kukil elavad ja üksteisele kaela kakivad ning on leppinud sellega, et ühel heal tunnil on nende kord surra.
India rahva võib tema meelest jagada kaheks: vatsakad ja vatsatud. Vatsakad riisuvad ilma igasuguste südametunnistuspiinadeta pisemaid mehi ja maksavad altkäemakse, vatsatud koogutavad ja lasevad end alandada, liduvad orjates ringi kuni surnult maha kukuvad.
Näiteks riiklikes haiglates käib töö nii.
Kõigepealt ostab üks vatsakas mees endale suure raha eest peaarsti koha.
Siis kutsub ta enda juurde teisi arste tööle.
Need teised arstid annavad igal kuul 1/3 oma palgast talle, mille eest peaarst märgib nad kohalkäinuks ja töö ära teinuks. Tegelikult arstid eriti kohal ei käi - nad töötavad hoopis erahaiglates. Vaesed, kes loodavad abi saada riigihaiglast, tavaliselt surevad vaikselt oodates, et ehk mõni arst kunagi ikka ilmub.
Riiklikes koolides käib asi nii, et õpetaja võtab endale laste toiduraha ja kui neile saadetakse koolivorm, müüb ta need rõivad lihtsalt maha ja raha võtab endale. Lapsed käivad koolis, kuid tunde ei pruugi toimuda - õpetaja võib rahulikult oma laua taga norsata. Ja külarahvas pigem imetleb teda - et tema juba oskab elada.
Valge Tiigri peres võimutseb vanaema. Kõik töölkäivad mehed peavad kogu raha tema kätte andma ja ta nõuab siiski kogu aeg juurde. Kui poeg või pojapoeg abiellub, võtab vanaema kohe kogu kaasavara (Indias toob naine selle mehe perre) endale. Kui Valge Tiiger linna tööle saab - autojuhi ja teenijana - saab ta 3500 ruupiat kuus; sellest 100 jätab ta endale söögirahaks, 3400 saadab vanaemale, kes ikkagi kahtlustab, et ta ennast seal linnas liigselt hellitab.
Valge Tiiger vaatab, kuidas teenrid lömitavad vatsakate ees, ning märkab kõhedusega, et teeb seda ka ise - orjaveri, mis sa teed!
Ta otsustab 'kanapuurist' välja murda. Niisiis tapab ta oma peremehe, kui see poliitikutele järjekordset altkäemaksu viima sõidab, ning teeb koos rahaga putket - teades, et tõenäoliselt notib peremehe perekond maha kogu tema suguvõsa.
Hoogsalt kirjutatud liigutav lugu!
Katkendeid:
* Minu maa inimeste iidne, suure au sees peetav komme on alustada juttu kõrgema väe poole palvetamisega.
Eks minagi vist peaksin alustama mõne jumala kintsukaapimisega, Teie Ekstsellents.
Ainult missuguse jumala? Neid on nii palju.
Muslimitel on üks jumal.
Kristlastel kolm.
Meil, hindudel, on 36 000 000 jumalat.
See teeb kokku 36 000 004 kintsu, mida kaapida.
/.../
Tõsi ta on, et kõik need jumalad teevad pealtnäha väga vähe tööd - nagu ka meie poliitikud -, aga ometi võidavad nad aastast aastasse tagasivalimised kuldsele taevasele aujärjele.
Kuigi India on justkui demokraatlik riik, müüvad ülemused oma alluvate hääled lihtsalt maha. Alluvatele tehakse see teatavaks üksnes sellepärast, et nad peavad pöidlajälge andma minema, aga otsustada ei saa nad midagi. Keegi ei vaidle ülemusega.
* Valijad arutavad Laxmangarhi valimisi nagu eunuhhid "Kama Sutrat".
* Sel hetkel juhtus midagi, mis selitas mu segaduse, kuid ühtlasi osutus minule ja härra Ashokile väga piinlikuks. Olin punase tule taga peatunud, üks neiu hakkas üle tee minema, liibuv T-särk seljas, rinnad hüplesid üles-alla nagu kolm kilo brinjal'eid kotis. Heitsin pilgu tahavaatepeeglisse - härra Ashoki silmamunad hüplesid samamoodi üles-alla.
Mõtlesin: Ahaa! Tabasin teid teolt, võllaroog!
Tema silmad lõid särama, sest ta oli minu silmi näinud ja mõtles justament sedasama: Ahaa! Tabasin su teolt, võllaroog!
Me olime teineteist teolt tabanud.
* Vaesed unistavad kogu elu sellest, et kõht täis süüa ja rikka moodi välja näha. Millest unistavad rikkad?
Sellest, et kaalust alla võtta ja vaese moodi välja näha.
* Järgmise kahe nädala jooksul tegin asju, mida mul on praegu häbi tunnistada. Ma petsin tööandjat. Näppasin bensiini, viisin tema auto ebaausa mehaaniku juurde, kes kirjutas arve töö peale, mida ei olnud tarvis teha, ja kolm korda võtsin ma Buckingham B-sse tagasi sõites maksulise kliendi peale.
Kõige veidram oli see, et pettusega teenitud raha vaadates tundsin ma süü asemel teate mida?
Viha.
Mida rohkem ma temalt varastasin, seda selgemini ma aru sain, kui palju tema on minult varastanud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar