Lojaalsusest ja leplikkusest

 Mees on mul hästi lojaalne.

Ma tohutult armastan seda tema juures - ja teised ka :) - ta on tõesti armastatud inimene :). 

Ta ei valeta endale (ta on kaugelt kõige autentsem inimene, keda ma iial tundnud olen) - ta lihtsalt ei näe halba inimeste juures, kes on talle meeldinud. Kui talle külmi fakte esitada, siis ta langetab oma väikese nina ja mõtleb, et kõigel on põhjus. Võtab mitu aastat järjest halba käitumist, et ta kord 'auru all' ütleks, et ta kunagi märkas midagi halba inimese juures, keda ta 'üldiselt hindab'. Tal on näiliselt lojaalsuse "roosad prillid", kuid ma tegelikult ütleks, et tugevusest tekkinud usaldusvõime -- teiste väikesed nõrkused ei riku tema heaolu, sest see toetub talle endale.

Tema hiina horoskoobiaasta on Koer - äkki on asi selles?

Minul, muide, on Hobune ja eestlane arvab, et hobune on töökuse sümbol, kuid hiinlaste jaoks on hobune vabaduse ja isemeelsuse sümbol. Vastandid nagu, eksju?! Huvitaval kombel hiinlased ütlevad, et Koer ja Hobune moodustavad harmoonilise paari. Ma mäletan, et horoskoobi järgi üldse ei sobinud mulle Roti-aastal sündinud inimesed ja mu ainuke roti-aastal sündinud peika tõepoolest tekitas mulle traumasid, millest ma tänaseni paranenud pole :D (Ta oli veel Ambur ka, mis samuti Kaladega üldse ei sobi, tark, külm, kaalutlev, arvestav, brrrrrr!. - Mitte et ma grammigi horoskoopidesse usuksin :D , aga ... on jäänud silma (ja meelde, ilmselt) siiski!)

(Tahan siinkohal lohutada oma Roti-aastal sündinud lugejaid: asi pole loomuses, asi on sobivuses. Ma ei tea miks, aga nii minu kui Mehe sõbrad ei uskunud meie suhtesse. Nagu tõesti..., mõlemal poolel sõna otseses mõttes oiati ja pööritati silmi! Mehe sõbrad arvasid, et ma tahan Meest lihtsalt tema suhtelise tuntuse pärast mingis ringkonnas, ja minu sõbrad arvasid, et ta/Mees pole piisavalt "kuninglik"/"peen" minu jaoks. Kuid nüüd ei saa keegi enam salata, et me sobime 💕 - mis iganes põhjuse keegi selleks leiutab.)

Ustavusest kena illustratiivne näide :D

See ... "raamat", on meie raamaturiiulisse sisse ja sealt välja käinud juba umbes viimased 5 aastat just sellisel kujul 😭, kusjuures mina pole kordagi lugenud. ("Punane oktoober"??? - kaant pole!) Mees nagu ... mitte ainult mentaalselt ja psühholoogiliselt, vaid ka füüsiliselt elab raamatute sees :D

Ja meil on kümnete kaupa selliseid ära nätsutatud, kaanteta, purunenud ja kadunud lehtedega raamatuid - selle ma lihtsalt võtsin praegu köögilaualt pildistamiseks, ja juba viisin tagasi :)

Kõrval on viimane serviisi-alustass. Kolm kohvitassi on järel, aga mitte ühtegi alustassi enam ... Ma nii armastasin neid ... tillukese ilu-killukesena oma elus ... Aga nõusid peseb meil Mees ja ... ta tõesti lööb killud servadest välja ja praod sisse. Meil pole terveid fajanss-nõusid (?) (ehh, portselani ammugi mitte :D). Olen sellegipoolest õnnelik ja tänulik, et ta oma äpardustest hoolimata on nõus, et nõudepesemine on tema jaoks sobiv ja vajalik igapäevane treeningprogramm. Eks me edaspidi ostame paksust plastmassist nõud - trenn jääb samaks aga katki ehk enam ei lähe! :) Aga mul läheb natuke aega, kuni saan selle viimase alustaldriku prügikasti visata, sest olen vist veidi lojaalne sellele unistusele :D

 Pisike leinaperiood mulle, paluks! :D

Olen kokkuhoidliku raamatuarmastajana hakanud ostma raamatuid inglise keeles, sest esiteks on need eestikeelsetest odavamad, teiseks on neis originaalirütm (KUI originaal oli inglise keeles, muidugi) ja viimaks - pärast insulti Mees ei saa enam inglise keeles lugeda. St nagu saab, aga see võtaks tal tavalisest 7 korda rohkem aega. Tegelikult trükkimise/arvutis kirjutamisega on samamoodi: ta saab küll, lihtsalt 7 korda kauem läheb insuldieelse ajaga võrreldes. Aga kui raamat on inglise keeles, siis ... ma ei pea muretsema, et selle kaaned kaovad või mõnel leheküljel on supipritsmed 🤣🤣🤣 Ta ei puutu neid, see on garanteeritud! :D

Praegu närib mind lause "jahtivate südamete" raamatust:

"The way I need you is a loneliness i cannot bear."

😭😭😭😭😭😭😭

Ja ma olen õnnelik teades, et Mees ei aevasta sellele leheküljele ega tilguta sinna suppi mitte kunagi :D 

Sellegipoolest olen nii uhke, et Mehe raviarst/neuroloog ütles, et Mees on ka nende jaoks üllatav edulugu. Ma panen selle suuremalt jaolt enda arvele :) Ma sain aru, et arstid ei pane enda arvele, kuid enam-vähem "meditsiinilise ime" arvele. Mina arvan, et see olin ikka mina, kes lõi hõbedase pilveserva 😃

Kaklema ei hakka :)  Keegi ei tea, mis, miks ja kuidas miski füüsilises ajus ja mittefüüsilises teadvuses toimub/toimib. Lihtsalt ... meie pere arvab, et imeline tulemus sai tulla ainult armastusest ja leplikkusest.

Mida teilegi soovin 😀💖🙏

Dark Energy & Black Matters

Nii kena on vahel mõnda "kaasvõitlejat" näha, hehe :)

Võib-olla mitte kõige paremini väljendatud, aga ega minagi oska oma jutte rääkida nii, et keegi omamoodi aru ei saaks. Mingil määral ikka loodame kuulaja tervele mõistusele ja heasoovlikkusele :)

Ja eks ma saan ise ka aru, et ausus on pigem tugevate inimeste võimalus ja pole nii lihtne neile, kes südamest kardavad, et kui nad väljendavad ebapopulaarset mõtet, siis hakatakse neid rumalaks pidama. Seda enam, et see pole ainult hirmukujutlus, vaid täiesti reaalne võimalus. Tean ise ka inimesi, kes lähevad väga ärevile, kui väljendada nende poolt väljendatule vastupidist arvamust - see on nende jaoks korraga oht ja väljakutse, millele ei saa enesekaitse või vasturünnakuga reageerimata jätta. Kuigi võiks arvata, et igaüks saab aru, et meie arvamused on seotud meie kogemuste ja psüühilise ülesehitusega ning kuna need on meil kõigil erinevad, siis on eriarvamused midagi väga loomulikku, näivad paljud inimesed siiski mõtlevat, et eriarvamuse puhul ühel on õigus ja teine eksib, ning kardetakse olla see, kes eksib. Samal ajal võiks maailma kirjumirjusust hoopis nautida :) Mina olen meeldivalt üllatunud, kui keegi minu jutu peale ütleb, et tema näeb olukorda hoopis teistmoodi - see tõotab põnevust! Aga ma vaidlema hakata küll ei tahaks, lihtsalt ... kui inimesed viitsivad arutleda, kuidas nad oma arvamuseni jõudsid, on seda alati huvitav kuulata ka siis, kui mu enda kogemused ja loomus on juhtinud mu teisele mõtterajale. Kuid muidugi pole inimeste ülesanne mind lõbustada ja minu maailma avardada, kui neile tundub oma arvamuse välja ütlemine kasutu ja mõttetu :D

Kui me hakkame inimestelt nõudma mingite liikumiste toetamist (Instagramis ikka on neid: kõik Black Lives Matter toetajad peavad musta ruudu üles panema; kõik eimäletamida toetavad naised peavad sel päeval valget kandma jne ja kui sa seda ei tee, siis saadad sa sõnumi, et ei toeta kõnealust liikumist!), siis lõpuks ei tea enam keegi, mida inimesed tegelikult arvavad ja millest hoolivad. Aga keegi ei taha cancel culture ohvriks langeda ja see on täiesti mõistetav. Rääkimata sellest, et mõned inimesed kannavad märgatavaid rahalisi kahjusid, kui neile nende ebapopulaarsete väljaütlemiste tõttu lepingud üles öeldakse või uued projektid ära jäetakse. Kõik peavad avalikult selja keerama, kui oled öelnud midagi sellist nagu: "Kleiti kandev mees on ikkagi mees!" ja see ... inimene :) human bean ... tõstab sotsiaalmeedias hädakisa. Isegi täiskasvanud inimesed ei mõtle vahel, et see, et keegi solvus, ei tähenda ilmtingimata, et talle liiga tehti. Kui minu jaoks on kleiti seljas kandev mees ikkagi meesterahvas, siis sellest ei muutu maailmas mitte midagi paremaks, kui ma sotsiaalsele survele alludes lihtsalt ütlen, et saan aru, et mu mõtlemine oli küündimatu ja vabandan, kuid omaette mõtlen edasi, et "aga ta on siiski meesterahvas!" On oluline, et me saaksime elada niimoodi, et meie mõtted, sõnad ja teod oleksid kooskõlas, muidu me kuidagi nagu ... fragmenteerime ennast ja kaotame selguse.

Ma ei suuda kiusatusele vastu panna ja räägin ühe nalja. Mu vennal oli FB's pilt selili põrandal laiutavast pikakarvalisest üleni mustast kassist, kellel asendi tõttu ei tundunud mingit selget kuju olevat ja kogu selle pimeduse "keskel" helendasid kaks oranži silma ja pildiallkiri oli: 

Black Matter Lives! 😹😹😹

Kui ma räägiksin selle jutu ingliskeelses Instagramis, nimetataks mind tõenäoliselt südametuks ja vastutustundetuks. Oh, well! 🙄 Kuidas saab keegi solvuda nalja peale, mille üheks osaks on kass?! :)

Tänased päevikuleheküljed (poole päeva pealt)

... ja 'musti lehekülgi' kuu alguse poolest, mis on mulje hiljem üha enam meeldima hakanud :)

Bye, luvz! 🌞💖🙏

Hambaid ei näita :D

 Olgem ausad - mitte keegi meist ei soovi jõllitada isegi oma kõige armsama inimese "toidumulku" :D.

Mõned aastad tagasi (minu ajaarvestus käib: enne Meest; enne Mehe insulti; pärast Mehe insulti ja see oli PÄRAST, sest Mees tuli minuga kaasa, kuna ma olin väga ärevil, kuid tal oli Halb Päev ja Väga Raske kõndida) läksin hambakirurgi juurde, minnes mööda omaenda hambaarstist, kes oli "parandamisele" pühendunud, et eemaldada oma friiking shhhh piimahambad, mis sügelesid ja valutasid juba miljon aastat. Miks mul veel 35-aastasena olid piimahambad suus? Lihtsalt, nende all polnud jäävhambaid, mis oleks piimakad välja lükanud. See on geneetiline: mu Issakesel, Vennal ja Õel on sama: alumises lõualuus kummalgi pool hambakaart viiendat jäävhammast pole. 8 esimest on olemas, aga alumises lõuas järgmisi pole ja mu Vend ja Õde kaotasid  oma piimakad palju aastaid enne mind. Issake keskkooli ajal.

Juba väga palju aastaid enne nende tüütult klammerduvate piimahammaste eemaldamist hoiatasid erinevad hambaarstid mind, et ma PEAN panema nende asemele kunsthambad, sest kui ma seda ei tee, hakkavad mu olemas-olevad alumised esihambad kohe lahku nihkuma!

Ja teate mis --- ma 87% uskusin neid!

Lihtsalt, kui need piimahambad mulle tõesti tüli hakkasid tegema, ei tundunud mulle, et ma majanduslikult ja psüühiliselt olen sellises kohas, et ma tahaks osta kaks 300-eurost lõualuusse kruvitavat hammast oma suhu. Nii et ... suurepäraselt mäletades kogu seda juttu, kuidas siis, kui ma piimakad ära lasen võtta, hakkavad kõik mu alumise lõualuu hambad lahku sõitma, otsustasin ma loomulikkuse kasuks. Las on nagu on, las tuleb, mis tuleb!

Minu meelest on sellest möödas umbes 6-7 aastat (ausalt, ma arvestan aega ainult Mehe insuldi järgi) ja ................ mu alles-olevad hambad on täiega tihedad. Need pole 1/10 millimeetrit ka lahku nihkunud. Hambaniit ei lähe nende vahele. Ma pole kaugeltki sealmaal, et uskuda, et inimesed/spetsialistid tahavad hirmutamisega lihtsalt raha teha, kuid ... ma olen nii õnnelik, et ma säästsin meie perele 600 eurot, sest "harvad hambad" tundusid mulle liiga väike probleem muude võimalike rahaga seotud probleemide kõrval. Ja lõpuks ... polegi mingeid "harvu hambaid"! Aastad on möödas ja hambaniit sinna vahele ei lähe, endiselt!

Võimalik, et mul oli alati meeles ka selline asi, et ... minu 100% maailma parim (soe, aeglane, verbaalne ja hell) hambaarst nähes, et mul on suus kaks piimahammast, kutsus ortodondi(? no mingi tont oli!), kes ütles mulle, et ma peaksin need laskma välja tõmmata ja alumist hambarida klambriga kokku tõmbama; selgus, et mu esihambad on tihedalt vaheliti ja klambrid ei mahu sinna vahele .......... ja teate, mis ta mulle ütles?? ..... ta ütles, et ma peaksin oma esihambaid juba ennatlikult ettepoole painutama!!!!!!!! Mu hambumus oli suurepärane, kuid alumisi hambaid operatsioonijärgselt kokku tõmbavad klambrid poleks ära mahtunud, nii et ma oleks pidanud oma esihambad 'juba ette - ette' lükkama!!!??? Pliiiz! Mul oli suurepärane naeratus ja juhtumisi ma juba tundsin tüdrukuid, kes Häbenesid oma 'ettepoole hambumist' - neid narriti jänesteks! Seda teades ma polnud nõus, et mu esihambad painutatakse ette, et alumiste hammaste kokkusurumise-klambritele ruumi teha.

Ja polnudki vaja, nagu ma nüüd olen näinud!

Moraali selles loos pole ...

Minu jutu mõte pole, et ärge usaldage arste.

Osa neist siiski elab väga mehaanilises maailmas ja see käib ka psühhiaatrite kohta. Neil on kõige siiram kujutlus, et iga inimene on õnnelik, kui ta on "võimalikult normaalne" ja nad teevad kõik, et juhatada inimest 'normaalsuse rüppe'. Sest neil pole arusaamist autentsusest. Nende parim on 'normaalne', mitte 'autentne'. 

Meil võib olla unistus, et psühholoog/psühhiaater Peaks teadma meist paremini, mis meiega toimub. Kuid minu psühhiaater (alates aastast 2008) püüdis mitu aastat mulle selgitada, et ma olen "kõigeks võimeline". Olen liigutatud, et ta muutis oma juttu pärast minu viimast töökohta, sest ta on pigem külm inimene. Kui külm inimene sind toetab, siis see on päris suur tugi :D

---

On täiest pöörane, et pärast nii suurt ja pikka pausi vaatab sellesse orkaani-blogisse ikkagi mitu korda rohkem inimesi kui mu autentsuse-uinamuina-blogisse :D

Seal olen ma näidanud oma päevikuid, sest need meeldivad mulle ja teate mis? - ma jälgin Instagramis kusagil 600 kontot ja kui psühholoogia-fenomenid kõrvale jätta, siis - inimesed armastavad teiste inimeste päevikupilte + märkmikud, pliiatsid, tindid :). Olen mõelnud sellele, et blogimise asemel lihtsalt oma päevikupilte Instagrami lükata, kuna seal on inimesed, kes Armastavad sama, mis mina, kuid ma tean, et 'laikidesadu' oleks minu jaoks terror. Isnta-päevikud on VÄGA erineval tasemel, aga isegi kõige koledamad/lapsikumad, mida ma olen näinud, saavad umbes 16 laiki - ma ei liialda! Ja mina ei taha 16 tülitamist. Ma oleksin traumeeritud, kui iga kord, kui ma telefonist kella vaatan, oleksid seal mingid laigid ja kommentaarid. Kui ma seda praegu kirjutasin, hakkas mu turi tulitama ja kurgus "nöörima" 🤣. Nii et ... ma ei saa teha päevikukanalit Instagrami. Ma olen "vaba inimene" nagu ütles Arabella oma isale, mille eest ta sai oma esimese kõlava kõrvakiilu :D

Aga jah, eilne varahommikune päevikupilt ja tühjad, täitmist ootavad leheküljed, mis meeldivad mulle nii väga, et ma pean ennast koguma, et neid üldse täita :D

"Loneliness is how solitude is perceived without self-care" - Matt Kahn

Ja tänane - täidetud:

Kasutu jutt, kuid ma jäängi seda üle rääkima:

meie parimad abilised on meie emotsioonid.

Mõistus ei ütle, kuhu MEIE peaksime minema.

Mõistus ütleb, mis vbl heal juhul "Inimkonnale" hea on.

Meie emotsioonid juhatavad meile teed meie isikliku tõe juurde.

Tuline endasseusk on meile kasulik isegi siis, kui me kaotame need inimesed, kes kombe või suguluse pärast seni meie kõrval on olnud.

On hea lõpetada klammerdumine kujutlustesse ja anda enda kõrval olevad inimesed vabaks -- kasvõi ennast hävitama!

Meie teekond on pikk ja meie hetketõde on parim suunanäitaja.

Mis iganes meid häirib: me peame ennast mõistma, mitte hävitama/hukka mõistma.

See on tee Kõige mõistmiseni.

Bye, luvz! 💖

Džiisus! Ma mõtlesin, et ma täna ei kirjuta! :D

Ideed sellest, et me ise loome oma reaalsuse, on hea rääkida inimestele, kes on vaimselt stabiilsed ja tugevad. Neile mõistetavalt meeldib kuulda, et “igaüks on oma saatuse sepp ja oma õnne valaja”. Sest no nad valavad nii vingelt ja ilusti, eksju! :D

Kuulsin noormehest nimega Adam, kes vaimsete probleemide tekkides käis vipassana meditatsioonilaagris. See kestab 10 päeva ja iga päev on 10 tundi kohustuslikku meditatsiooni. Ärge järgmist juttu 100% tõena võtke, kuid mulle on jäänud mulje, et nende 10 päeva jooksul toimub elu pimendatud ruumides, ka meditatsioonivälisel ajal ei tohi laagriasukad omavahel suhelda, juhis on, et liigutakse vaadates maha, sest ka silmside on kõnekas (ärgem noogutustest ja naeratustest üldse rääkigem!), nende 10 päeva jooksul ei tohi sul olla ka päevikut, kuhu Sa mõtteid kirja panna saaksid, rääkimata raamatust või Internetist. Kogu see värk peab su välja viima sõnalisest-kõnelisest-mentaalsest ja juhtima sõnatu, kõikevaldava, spirituaalse juurde.

/// Muide, väike tõestisündinud naljajutt teile. Mina kuulsin vipassana meditatsioonilaagritest alles Instagramis, kui üks meesterahvas, keda ma jälgisin ütles, et ta läheb sinna/käis seal ja selles tema laagris on küll suurem osa ajast kõik lausa kottpime. Minu reaktsioon sellele oli, et see kõlab väga jubedalt ja ka jubepõnevalt: “Mõtle, kui sa selles pimeduses pühid kogemata oma taguotsa kellegi habemega!” Jep, minu mured ja kommentaarid on ausalt sellel tasemel. :D

Tegelikult osati sellised toimingud siiski eraldada hulgakesi kottpimedas olekust. Polnud nii, et sa otsid kobades seinaäärt, kuhu kakada. Kuidas see täpselt korraldati – minul teadmised puuduvad. Inimesed, kes on neil meditatsioonidel osalenud Armastavad jätta salapära sinna sisse, isegi kui sa konkreetselt küsid! :) Äää, bless dem enivei! 💖///

See laager sundis Adamit senisest rohkem oma kriisi tunnistama ja ta jõudis psühhiaatri juurde. Ta proovis erinevaid rohtusid erinevates kombinatsioonides, kuid kõrvalnähud olid nii ebameeldivad, et ta ühel hetkel otsustas “külma kalkuni” /cold turkey kasuks, ehk – jättis päevapealt kõik rohud võtmata. Olemine oli rabe ja ta otsustas uuesti vipassana meditatsioonilaagrisse minna. Kuid selleks tuleb täita küsimustik ja kui selgus, et tal on olnud psühhiaatrilised probleemid, siis ei lubatud teda sellesse laagrisse.

Inimene, kes YouTube’is seda lugu rääkis, andis seda edasi niimoodi, et nad ei tahtnud enda hulka psüühiliste probleemidega inimest – ja muide, see jutustaja oli ilmselgelt paljukogenud, paljust huvitatud, intelligentne! Kuid siinkohal ta eksis. Nad lihtsalt ei tahtnud mingit ajakirjanduslikku skandaali, kus ullike on vastu võetud ja pärast seda intensiivset ja tõesti mõjuvat meditatsioonisessiooni muutub ta ühiskondlikus mõttes veelgi marginaalsemaks või satub mingisse vaimsesse kriisi, kus teda edasi juhatada saaks ainult šamaan, aga – olgem ausad – psühhiaatrite võimekus ja arusaamine jääb šamaanidele kõvasti alla. Laagrikorraldajad ei tahtnud süüdistusi, ei legaalseid ega ... lihtsalt ajakirjanduslikku/sotsiaalset hukkamõistu.

Minu elus on vaheldunud perioodid, mil ma olen ‘ebamugava tõe kuulutaja’ ja reaalsusega lepitaja rollis.

Ma tean, et ma pean endale lubama mõlemad rollid ja usaldama protsessi loomulikku kulgu, kuid tunnistan, et veidi heidutavad on need "tõusu- ja mõõnalained" (tegelikult pole seda madalam ja kõrgem värki, see on kuidagi ... nagu vasak ja parem pigem; klaverimängus sa ei mõtle, et parem käsi on väärtuslikum ja vasak tuleb alles siis, kui parem hakkab komistama - ja siis tuleb langus vasakule :D Võib-olla oleks kohane öelda, et vasak alati toetab paremat? Parem POLEKS see, mis ta on, ilma vasakuta. Äärmisel juhul niimoodi.). Aga - kui ma lähen teise poolde, siis ma alati küsin endalt: “Kas mul enne polnudki õigus?” (Ja ma arvan, et see on hea, et me küsitleme ennast.)

Võib-olla on loomulik areng pigem spiraalne kui lineaarne.

Ma ei tea.

Küll aga TEAN ma seda, et kõigel, mis esile kerkib, on õigus esile kerkida.

Me kõik jõuame ükskord SINNA! Murede ja kahtlusteta mitteduaalsusesse. See on fakt, ja vahepealne võib olla nii ja naa, kogu kammajjaal on alati põhjus, mitte keegi ei pea muretsema, ainult lubama endal olla mis parajsagu on/ollakse – kasvõi nõrgem ja inetum kui eilne kujutlus endast. Need asjad, mis meid vaevavad, on lihtsalt ideed tegelikkuse kohta.

Mõnikord me saame aru, miks miski on nii nagu see on, mõnikord aga ei saa, ja see on ka okei. Kõige vähem okei on see, kui me nõuame endalt vaimseid ülehüppeid, mida ei toeta meie kogemus.

Lõpuks on see, mille tõttu me kannatame, ainult ideed. Ideed selle kohta, kuidas asjad Olema Peaksid. Me ei saa parata, meid kõiki on püütud kasvatada sotsiaalset heakskiitu otsivaks. Sisemisel kompassi pole nii suurt tähtsust, või on meie kasvatajad seda lausa purustada püüdnud. Uskudes, et nad käituvad õigesti.

Postituse esimese lõigu juurde tagasi tulles: ma näen, et viimastel aastatel on spirituaalsed nõustajad päris suurel määral loobunud sellest, et lihtsalt käratada, et “Kui sul on vähk, siis see tuleb vihkamisest! Kui tahad vähist lahti saada, siis lõpeta vihkamine!”

Ma arvan, et selline ülesraputamiseaeg oli vajalik, kuid … ma olen nii õnnelik, et see on möödas. Nii kohutav, kui sul on halb ja sa lähed abi otsima, ja siis öeldakse sulle, et sul on halb, sest sa oled loll/pime/ebateadlik! On hea, et nüüd jäetakse see šokiosa vahele ja asjale lähenetakse nii, et “Sul on halb, vaatame nüüd lähemalt, kui kaugele see “halb” ulatub! Ja mida see meile räägib." 

Pole vaja kedagi süüdistada. Süüdistamine ei muuda mitte midagi. Süüdistamisest (kas enda või teiste) võib täielikult mööda minna ja alustada lihtsalt avanemisest ja mõistmisest.

On inimesi, kes ei tee vahet süüdistamisel ja mõistmisel. Ja on inimesi, kes teevad. Mu enda lähisugulane on selline, et 100% ta enda arust räägib, kuidas ta mõistab, kuid see on alati halvasti maskeeritud süüdistamine. (Ta on mulle nii palju öelnud, et ta mõistab, et ma olen vaimselt haige ja selle pärast arvan seda, mida ma arvan - uskudes, et ta on hell ja südamlik minu suhtes/vastu.) Ma tean, et süüdistajad ei saa aru süüdistamise ja mõistmise vahest. Aga mõistjad saavad. On hea olla mõistja. Kuid see pole miski, mida me endalt nõuda saame.

Kuid see tuleb millalgi niikuinii. Muretseda pole vaja! :)

Bless you, me lovely sweet lassies (and ladses may-be, who knows?)! 😃💖🙏

P.S - nii nagu mina seda postitust näen - esimene lõik on normaalses kirjas ja ülejäänu on üksteise otsas. Ma olen otsinud võimalust seda ühtlustada ja muuta, kuid mu oskused jäävad siin napiks. Ma pole rahul, kui 'üksteise kukil' mu kirjaread on, kuid ma tõesti pole nuti-inimene, mul puudub selle-alane loogika ja ma tõesti muudaks seda, kui ma oskaks, aga ma ei oska. I TRIED! And so it rolls! :)

PPS - kui ma enda aknas ilmunud postitust vaatan, siis viimane lõik on ka ilus - lihtsalt mul ei õnnestunud ka ctrl+a'ga seda ühtlustada. Aaaae diiiid ma beeeeest! Bye, luvz! :)

Muusikaline vahepala ja jupike unenägu

 Mulle hirmsasti meeldib Aldous Harding, mitte ainult laulja ja laulukirjutajana, vaid ta on üleni nii nunnu 💖😍💖

Mu lemmiklaul temalt on ilmselt Hunter: "Ta on jahimees, ta on hea mees... ole kannatlik ja vapper, kui ta sulle metsast täinahkagi koju ei too!" :D

Selles laulus on Aldousi hääl nii õrn ja pehme, peaaegu vulisev/vidisev :) Love, love, love :)

Aga ma olen viimase nädala olnud lummatud ka tema videost laulule "The Barrel" - eriti tema tantsuliigutustest :D

Kuvatõmmised videost:

Minu girl crush täiega :D

(((Veel on mul nõrkus naiste vastu, kes naerdes norsatavad 😂

Kukun suurest naerust pikali ning hakkan jalgu siputama, naerupisarad silmas ja hing naerust kinni 😆

Ise ma norsatada ei oska - vist ehk sellepärast, et mul pole kurgumandleid.)))

Muidu, kui ma kuulan muusikat, mida teised inimesed kurvaks peavad, siis mulle tundub see reeglina lihtsalt ilus (kui tundub). Olen alati mõelnud, et see on ebamaine ilu, mitte ebamaine kurbus, mis inimesi haarab. Ja see nn kurb muusika tundub mulle kuidagi puhas.

Aga üleeile leidsin uue pala ühelt oma lemmikmuusikult Max Richterilt ja ... see tundub mulle kurb!

Väga ilus, aga tõesti kurb.

Võib-olla on kurbus minu olemusest hästi kaugele jäänud, aga võib-olla olen ise endast kaugele jäänud. Sest kõik tundub nii ilus ja lõbus kogu aeg, seda kurvemat(sügavamat?) poolt nagu polekski.

Aga jah ... imeilus muusikapala, mis mind kurvastab ...

Max Richter - Halastus / Arm

Ja ma tean, et vanasti mind sellised lood kurvaks ei teinud. Võib-olla oli minu sees kurbus nii kohal, kuigi tagaplaanil, et kui keegi kurbusest midagi ilusat tegi, siis ma nägin ainult ilu ... Ega tea 🤷

Tema muusika on hästi minimalistlik, selle poolest meenutab Pärti.

Kui viitsisite kuulata ja eelmine meeldis, siis temalt on veel üks lummav muusikavideo, meloodia on sarnane, kuid ma ei pane pahaks - ilus ikka! :)

Video näib justkui olevat mingist filmist, aga ma pole aru saanud, millisest ...

Aastaid tagasi, kui ma ise veel blogisid lugesin, siis ma tavaliselt muusikavideoid vaadata ei viitsinud, nii et ärge tundke ennast halvasti, kui see teie meelest rämpspostitus on :D

Ma mäletan, et 'minaolennull' jagas väga head muusikat ..., aga isegi tema omi ma alati ei vaadanud.

...

On another note.

Nägin täna unes, et olin mingil eramajapeol, kus oli palju rahvast - ütleme 40-50 inimest. Ühel hetkel hakkas üks külaline rappuma, ja tema peaosa muutus tulnuka-/koletiselõustaks ning seejärel juhtus see veel umbes 10-15 inimesega: nad olid ennast inimeseks maskeerinud tulnukad, kuid ilmselt võlujoogi mõju lahtus või kell lõi südaööd ja nad muutusid tagasi "kõrvitsateks".

Aga kuna minu väike armas pea ei suuda enam koletislikke kujutlusi esile manada, siis kuigi selles unenäos oli selge, et nad on tulnukad/koletised, siis see hirmus koletiselõust oli neil hoopis nagu Little Pet Shop mänguasjadel 😂💛🙀 Inimese kehade otsas suur armas värviline mänguasjapea.

Mina läksin neist igaks juhuks läbikäidavaid tube ja koridore pidi võimalikult kaugele, kuni jõudsin kolme riiviga ukseni. Tõmbasin riivid eest ära ja see viis õuele, nii et mulle avanes külje pealt vaade aiale ja peauksele. Nägin neid "koletisi" üheskoos peauksest välja ja aiavärava poole sibamas, aga nüüd olid nad juba kusagil 60 cm kõrgused paksud ja kohmakad inimkeha ja kaisuloomanäoga olendid. Milline armas õudusunenägu! :D

Juuksevärvi väljakasvatamisest

 Ma arvan, et suurem osa selle blogi lugejaid on ka nii 40-kandis naised ja ehk teavad juba ammu seda kõike, kuid kuna mulle endale oleks see jutt 10 aastat tagasi suuuuureks abiks olnud, siis olen juba pool aastat tahtnud sellest kirjutada.

Olin lapsena linalakk ja teismeea lõpus muutusin tumeblondiks - nagu väga paljud eestlased.

Mul oli sellega veidi raske kohaneda, sest värskelt pestuna näevad tumeblondid juuksed väga kenad ja sädelevad välja, aga juba järgmisel päeval pärast pesu on värv nagu ... määrdunud. Seega hakkasin vist aastal 1999 või 2000 oma juukseid blondeerima. Tegin seda julgesti pakivärviga, kuigi ma ise ei tundnud mitte kedagi, kes teeks seda ise ja kodus - kõik inimesed, keda mina tundsin, käisid seda tegemas juuksuris. Ilmselt oli mul valmidus "ohtlikult elada" :D

Värvisin neid alati nagu paki peal kirjas (ja ma tean, et mitteblondeerivatel värvidel on ajad lühemad): juuksejuured kokku, hoiad 15 minutit peas ja siis kannad üle jäänud värvi üle jäänud juustele - kokku 40-45 minutit. Mõistagi polnud mu lapsest peale väga õhukesed juuksed sellisest kohtlemisest lummatud ja näitasid seda ka välja. Niisiis aeg-ajalt püüdsin ma minna (loomulikust veidigi erksamaks ja sädelevamaks) tumeblondiks ja seejärel värvi välja kasvatada, kuid mida aeg edasi, seda jubedam mulle mu oma kartulikoorevärv tundus ja ma ei näinud eriti muud võimalust, kui lihtsalt edasi klooritada.

Kusagil kaks ja pool aastat tagasi otsustasin, et aitab juuste piinamisest ja ma lihtsalt pean selle jama lõpetama. Et kõik läheks sujuvalt ostsin 5 või 6 karpi sama juuksevärvi, mida olin juba varasemad aastad kasutanud ja esialgu värvisin juukseid paar korda nii, et jagasin värvi (ja kinnitaja) pooleks ning lisasin vett, et seda kõikjale jätkuks. Mingit märgatavat vahet ei olnud. Win!

Seejärel hakkasin 10 minuti kaupa lühendama peashoidmisaega - ja ikka polnud mingit erilist vahet näha. Niimoodi sain ma pärast 20 aastast blondeerimist teada, et oleksin kogu selle aja võinud värvi 20 minutit peas hoida ja värv oleks ikkagi olnud sama, mis 40-45 minutiga :S

Viimased kolm korda kasutasin värvi pea-aegu nagu šampooni: kandsin 1/3 veega lahjendatud värvi juuksejuurtele, ronisin duši alla, pesin selle välja ja kandsin palsami pähe. Nagu tavaline juustepesemine.

Praeguseks pole ma 1,5 aastat grammigi juuksevärvi pähe pannud ja see minu meelest ei paista üldse välja. Ei mingit silmatorkavat värvi-väljakasvamisranti. Veelgi huvitavam on see, et värv, mis mulle 20 aastat võimatult inetu ja häbenemisväärne tundus, jätab mind praegu täiesti neutraalseks. Ma ei näe probleemi :) Ma ei ütleks, et see on ilus juuksevärv, aga see on lihtsalt üks loomulik juuste värv. Ma ei näe, mis mulle enne nii 'läbinisti vastuvõetamatu' tundus.

Ma nii püüdsin pildistamisega ise hakkama saada, kuid jäädvustasin enamasti oma püksitagumikku või tegin lähivõtte oma pealaest, kuigi panin 10 sekundilise 'stardi-aja'. Lõpuks on foto autor ikkagi Mees oma värisevate kätega :) 💖

Ma ei hakanud teda traumeerima palvetega selgemat (enamate pikslitega) fotot teha proovida.

Nii et jah - kui soovite värvitud osa välja kasvatada, siis lahjendage juuksevärvivärvi veega ja vähendage järk-järgult peashoidmisaega, ja ajapikku saab väga loomuliku 'ombre'-ülemineku! :)

Ma olen kindel, et see ei kehti mitte ainult heleblondi-tumeblondi puhul, vaid ka blondi-pruuni, punaka-blondi ja punaka-pruuni üleminekutes. Mustade juuste kohta ei julge midagi lubada.

You're welcome! 😃💖😇🙏

Sssssss ....

Tüütult pikaks on jälle kasvanud, ... eks ma pean neid jälle lõikuma - õnneks on see õhukeste pikkade juuste puhul lihtne ja võtab alla 5 minuti.

Tegelikult mulle meeldiks, kui mu juuksed jääksidki kusagile lõuaotsa ja õlgade vahele nagu siin:

Aga nii lühikeseks on ise väga raske kuklatagust osa lõigata ja Väiku ja Mees mõlemad ilmselt kardavad, et kui nad mind aidates vea teevad, siis ma viskan nad 6. korruse aknast alla. Nii et kui ma juuksurisse ei viitsi minna, siis pean ise aeg-ajalt 5-10 cm otsast maha nüsima ja tulemuseks on kergemini kammitavad juuksed, mitte pikkus/lühidus, mida ma tegelikult tahaksin. Nii raske elu :D

Hirmul on ka suured kõrvad

 Kusagil viiendast-kuuendast eluaastast hakkasin ma kartma pimedas uinumist. Ma ei arvanud, et toas on pätt või kuri loom, aga ma tõesti kartsin "kolle", deemoneid, igasuguseid 'tervitajaid teisest ilmast'.

Ma ise arvan, et see kõik sai alguse ühest filmist, mida ma Pühajärve puhkekodu saalis vaatasin, kuid võib-olla on see lihtsalt esimene hirmuöö, mis mul seni teravalt meeles on. Selles filmis tegelikult tappis palgamõrvar (mitte koll/deemon) järjest mingi spioonigrupi liikmeid - mäletan merreuputamisekatset, vannis ärahakkimist ja tulistamist, kusjuures ihukaitsjale, kes uksesilmast vaatas, kihutati kuul silma. Thanks for your help and protection, dude!

Ma kartsin toapimeduses varitsevat ebamäärast kurjust nii väga, et nädalavahetuseti üksinda sanatoorse kooli ühiselamutoas magades jätsin toaukse avatuks. Koridoris põles alati tuli. Toas ei tohtinud tuld põlema jätta - ei laua-, ei laelampi.

Mu hirm oli tohutu ja ma kartsin hoida silmi nii lahti kui ka kinni. Mul olid unehäired juba lapsena ja ma ma lamasin igal õhtul 2-3 tundi hirmust krampis ja hääletult hingata püüdes voodis. Hoidsin silmad kinni lootuses, et jään magama, kuid iga mingi aja tagant ärevus kasvas liiga suureks ja siis tegin need "plaks!" lahti ja vaatsin, kas minu voodi ees seisab punaselt kiirgavate silmadega must mass. Ei saa öelda, et Ta kunagi oleks mulle vahele jäänud :D 

Mulle väga meeldisid sõbrannad, kelle juures ööbides ma võisin nendega voodit jagada. Millegipärast lapsed olid minu jaoks hirmu ära võtvad voodikaaslased, täiskasvanud mitte, kuna mul oli alati kujutlus, et see hirmus asi, mis mind allmaailma või teise dimensiooni tirib, on teinud täiskasvanu une nii sügavaks, et isegi kui ma karjun ja teda raputan, magab ta oma nõiutud und edasi.

Kodus mul samuti tulega magada ei lubatud, aga näiteks haiglas, kui olin üksi palatis, magasin küll põleva laetulega, kuna kui ühiselamus olid meil voodikastiga voodid, ehk ma ei pidanud kartma, et torkan jalad üle voodiääre ja keegi tõmbab mind pahkluudest kinni haarates voodi alla, siis haiglates olid alati reformpõhjaga voodid, nii et (üksi toas olles) voodist välja tulin ma alati niimoodi, et tõusin voodile püsti, hüppasin nii kaugele kui jaksasin ja pöörasin ennast kibekiirelt ümber, et voodialusele pilk heita. Ka siis, kui laetuli põles.

Ühes minu kodus oli lastetoal selline väike nurgatagune, kus oli ahi, aga ahju kõrval oli umbes 50*70 cm tühik ja selles kodus ma igal ööl mõtlesin, et seal peidab ennast "koll", kes ootab minu magamajäämist. Enda meelest kuulsin ma tema hingamist. Ma ise oma pehme maailma unistuses mõtlen, et kui su laps on igal öösel hirmust 2-3 tundi ärkvel, higistab, 'klopib südant' ja ei suuda uinuda, siis oleks hea teha rahulikke, sooje ja armsaid une-eelseid rituaale, mis lapsele näitavad, et ta on kallis ja kaitstud, laps suurde voodisse võtta ning mees elutoa diivanile või lapse voodisse saata ja seksida kusagil mujal. Lõppude lõpuks pole laps ainult naise oma -- ka issi võiks leppida seksiga elutoa vaibal või köögikapi najal, et säästa oma last igaöisest tunde kestvast traumast.

Igatahes ... selles lastetoas oli minu voodi ühes ja Venna oma vastasseinas. Mingil põhjusel magasin ma ühel ööl Venna voodis, mille jalutsipooles oligi see ahi oma kahtlase ahjunurgaga. Ja see kujuteldav hingamine oli isegi selgem, kuid oli suveöö ja ma nägin selgelt, et ahjunurgas pole mitte kedagi. Panin kõrva vastu seina ja - naabrimees norskas! :D See oli see udupeen mörisev/deemonlik hingamine, mida ma olin arvanud end ahjunišist kuulvat! :D 

Nii et ... hirmul pole ainult suured silmad, vaid ka kõrvad! :D

Ma olin toona täiesti kindel, et see hirm ei lähe mul mitte kunagi üle. Ükskõik, kui omadega läbi või oma mõtetega ametis ma olin: mõni hetk pärast tule kustutamist ja mõtetetormi vaibumist algasid hirmutunnid. Ja ma juba olin kuulnud täiskasvanutest, kes alati tulega magavad, kartes samuti mitte ilmtingimata sissemurdjaid, vaid mingit ebamäärast, varitsevat kurjust kusagil pimedas nurgas. Nii et ega ma ausalt öeldes abi ka ei otsinud, minu jaoks oli see lihtsalt elu.

Kui midagi häirivat ära kaob, siis me sageli ei märkagi seda, nii et ma pole surmkindel, millal see igaöine 'hirmutarretis' otsa sai. Võib-olla natuke juba enne Meest? Igatahes koos temaga elades pole ma kunagi teinud seda, et hoian südame kloppides silmi kinni ja siis teen järsku lahti, lootes lähemale hiilinud Õudust "vahele võtta".

Aga umbes kolmveerand aastat tagasi leidis VT YouTube'ist põnevuslood ning tutvustas neid ka mulle kui midagi, mida saab näiteks koristamise või muude pisitööde taustaks panna. Nende kohta öeldakse "scary stories" või "true scary stories". Minu jaoks on huvitavad ainult tõestisündinud lood, sest mulle meeldib püüda inimestest aru saada. Ma ei taha kuulata väljamõeldud lugusid, sest minu (eel)arvamuse järgi on nad kas maitsetud või liiga realistlikud ja selle tõttu õudsed. Aga mõnikord juhtub, et ma avan video, milles on lubatud TÕSIlugusid, kuid nende vahele on lipsanud mingi kas liiga õudne - ja minu meelest välja mõeldud - lugu või lihtsalt ... minu meelest täiesti tobe, jõle ja kindlasti välja mõeldud jutt, mida mitte keegi ei peaks tõena võtma. Ja ma olen nüüd avastanud, et kui jutt läheb luupainajatele või deemonitele (khm, väidetavalt tõsijutud, sest ma kuulan ainult neid videoid, mille pealkirjas on rõhutatud 'TRUE stories'), siis ma võin jälle kartma hakata :D Mitukümmend korda vähem kui lapsena, aga siiski piisavalt, nii et ma tunnen, et ma kardan sirutada kätt üle oma madratsiääre, et laualamp tuhmilt põlema panna. Teen seda siiski ja hea une jaoks kasutan silmade laseroperatsioonilt mõniteist aastat tagasi saadud silmaklappe, mida on palju lihtsam nobedasti eest lükata, kui madratsi peatsist, põrandalt laualambi lülitit kobades otsima hakata.

Minu lemmikjutustaja YouTube'is on Lets Read. 👂

Ka neid vahvaid ja uhkeid tegelasi ei tahaks oma voodi ees seismas näha :D

Huvitaval kombel on Väiku huvid täpselt vastupidised. Kaasaegsele noorele omase skepsisega ei usu ta, et ka need 'tõsielulood' on päriselt juhtunud ega viitsi neid seetõttu kuulata ja just fantaasialood pakuvad tema jaoks põnevaid-üllatavaid kujutlusi-maailmu. Ta ütleb, et pole kuulates kunagi hirmu tundnud ja mina olen mõelnud, et äkki näitaks talle mõnd õudusfilmi, et laps ikka päris hirmuta üles ei kasvaks :D. Kuid need filmid, mida ta on reklaamidest näinud, tunduvad talle titekad ja ta pole viitsinud ühtegi õudukat vaadata. Siiski, ... kui algas sari "The Walking Dead", oli mingi periood, mil ta lukustas ööseks oma toa ukse, et "zombid sisse ei saaks" :) Nagu igas korteris, on meie korteriuks palju tugevam kui toauksed :D ... Kui ma talle seda mainisin ütles ta, et ei saa meid usaldada selles osas, et me esiku-ukse tõepoolest lukustame ja barrikadeerime - tema kontrollida on ainult tema toa uks ja selle kindlustamiseks annab ta oma parima :D

Kas te magate 'mehemoodi' või naise moodi?

Tuleb välja, et mehed ja naised magavad erinevalt :D

Mehed: On pigem õhtuinimesed ja uinuvad hiljem.

Naised: On pigem hommikuinimesed: lähevad varem magama ja tõusevad varem.

M: On rohkem häiritud ööpäevase unerütmi segipaiskamisest.

N: On vastupidavamad/vastuvõtlikumad, kui ärkvelolek sunnitult pikeneb või tuleks varem magama minna.

(Ilmselt käib see näiteks reisides ajatsoonide vahetumise kohta ja kellakeeramise kohta.)

M: Vajavad vähem und.

N: Vajavad rohkem und.

M: Ei maga nii sügavalt.

N: Kui juba on magama jäänud, siis on sügavas unes kauem.

M: On häiritumad välistest segajatest.

N: On vähem häiritud välistest segajatest.

M: Teevad meelsamini/sagedamini lõunauinakuid.

N: Vähem lõunauinakuid.

Laste unerütm ühtib soost sõltumatult pigem naiste unerütmiga.

Allikas: Novaator

Ma olen kõigis uneaspektides meeste moodi :D, kuid seda jaotust vaadates tundub ka nagu mehed oleksid rohmakalt liigitades neurootikud ja naised flegmaatikud :D - mis päris kindlasti pole tõsi.

Palju aastaid tagasi rääkis mulle Õde, et neurootikutel on inimkonna ellujäämisel olnud väga oluline roll: nemad hoiavad hulljulgeid tormajaid/uuendajaid tagasi ja ärkavad hiiliva tiigri jala all prõksatanud oksarao peale - või isegi 'metsloomalõhna' peale, nemad valvavad, et lõke öö jooksul ei kustuks, nemad korjavad 'õhust üles', kui keegi manipuleerib ja salapärane "miski" on valesti. Kui kogu suguharu on ennast kääritatud joogist täis kaaninud, siis nemad, nähes oma kaaslaste tähelepanu teravuse kustumist, hakkavad spontaanselt kohe kainemaks ja ettevaatlikumaks muutuma. Kui sellest rohkem räägitaks, tunneksid ärevushäiretega inimesed ennast palju paremini. Kogu see liigne ärevus on meie geneetikas ja psühholoogias olnud selle pärast, et seda on VAJA. Lihtsalt meie praeguses ühiskonnas nii väga pole, kuid kes teab - tulevikus ehk jälle on!?

On suur kergendus tasapisi vanemaks saades ja infot kõrva taha pannes aru saada, et absoluutselt kõigel, mis meie psüühikas ilmneb, on mingi põhjus, mistõttu pole üldse vaja ennast oma omapärade tõttu nigelalt tunda.

Kahjuks ma näen, et mõnikord püüavad psühholoogid-terapeudid liialt vastutulelikkust õpetada. Näiteks ma arvan, et kui peres on tülid ja perepsühholoog tuvastab, et üks partneritest on parandamatu nartsissist või on tal borderline isiksushäire, siis psühholoog võiks kannatajapoolele seda selgitada ja mitte näha vaeva suhtelepitamiseks - pigem võiks öelda, et: "Iga terve psüühika ja mõistusega inimene, kes ennast armastab, lahkuks sellise partneri juurest, aga kui sa tõesti tahad jääda, siis ma hoian su kätt, keset kogu seda jõledust, mis sa nüüd ja igavesti endale kaela saad!" :D (Loomulikult ma lihtsustan ja see tuleb edasi anda palju delikaatsemalt.) Ja samas borderline-tüübid ja nartsissistid saaksid ju ka abi - näiteks saab neil aidata mõista, miks kõik nende juurest putku panevad, kuigi algus oli ju nii ilus. Ja ma arvan, et neid saaks aidata ka neile soovitades suhetest hoiduda kui võimalik :D Sest sellise psüühilise ülesehitusega tuleb ainult kannatusi nii neile kui ka nende partneritele. Ja muud ei muud ei miidaagi, ja muud ei miidaagii.

Kuid saan aru, et seda ei tehta, sest inimeste vajadused on erinevad, samuti see, kui palju inimesel on eneseväärikust. Kui see viimane on täitsa ära näritud, võib suhe kiusliku hüsteerikuga olla parem kui täielik hüljatus ja möödavaatamine, mis teha!

Ja tegelikult - kui minu tütar oleks suhtes kellegagi, kes ärritub kergesti ja muutub õelaks, siis ma ei käikski lahkuminekuga peale, lihtsalt oleksin kurb, et nii vähe, kui sellisest suhtest ka saab, on seda mu tütrele ilmselt piisavalt. Parem kui varem/ilma selle inimeseta! Alati on midagi, mille tõttu valusast suhtest kinni hoitakse - ainuke asi, mida aidata soovides silmas võiks pidada, et äkki see asi on lihtsalt väsimus ja jõuetus. Inimene on emotsionaalselt nii välja kurnatud, et pole jaksu eemale kolida.

Ma mõtlen sellele vahel ..., et kas ma kunagi näen oma tütart suhtes inimesega, kes mulle tundub halb partner? Ma usun 99,99% et ei näe, aga elu on imelik ... ja imeline, üpris ebaloogiline 🤷

Ütle midagi ilusat

 Lugesin siin ilukirjandust - MICHEL HOUELLEBECQ'i "Serotoniini" - ja jõudsin meeleoluka võrdluseni:

"/.../ ma ei olnud suuteline /tütarlapsi/ märkama -- või kui ma märgata oleksingi suutnud, siis uskuda igatahes mitte -- nende võlude reaalsust, nad olid nagu Berni Oberlandi koskedest jutustav dokumentaalfilm, millele mõni somaali põgenik on netis peale sattunud."

Mind väga haaras kujutlus sellest, kuidas kõrbeelanik vaatab maha pahisevat vett ja satub paanikasse, et miks sellel lastakse lihtsalt mulda voolata? Meile kellelegi ei meeldi siseneda ruumi, kus kraan on lihtsalt lahti jäetud või kasvõi tilgub - kui emotsionaalseks muutuks veel esimest korda elus koske nägev inimene, kes on vee puuduses pidanud liivahiire moodi liivavanni võtma, et end küürida?

Sellised tillukesed kujundid võivad mind tugevalt haarata, nii et mõtlesin, et kirjutan selle lause endale välja ja hakkasin otsima lause algust. Selle leidsin 2 lehekülge kõrgemalt :D See lause ulatus kolmele leheküljele :D

Kordan igaks juhuks üle, et pole mingit eksitust: kõik see (paberitega mitte kaetud) kiri on ÜKS LAUSE :D - lk 20 kuni 22.

Kõige naljakam on veel see, et seda raamatut soovitas mulle Mees, kes peab pikki lauseid halvaks stiiliks. Tegemist on nii mõnusalt voolava lobajutuga, et ta polnud lausete pikkust isegi märganud. Kui ma talle seda näitama läksin, siis ta oli üsna kahtlev, aga oma silm on teadagi kuningas :D

Ja see muhe kujutlus veel ka et ... kui keegi on pärit eksootiliselt maalt, siis seltskonnas palutakse tal sageli öelda midagi oma keeles. Nad ütlevad tavaliselt mingi sellise lause, mida oleks võimalik pähe õppida ja hiljem teistele muljet avaldamiseks 'ära'kasutada, kui on hea kuulmismälu ..., aga mõtle, kui see lause, millega sa oma keelt tutvustad, on kaks lehekülge pikk 😭😂💥

Ma olen jõudnud kusagil viiendiku peale, aga juba võin kõnealust teost soovitada, kuigi ei tea, kuhu see raamat sisu osas keerab. Kogu jutt on nii pliuh-pläuh tragikoomiline loba (mis on ka minu stiil, kuigi ma kasutan umbes 20 korda lühemaid lauseid :D), et esiteks on väga lihtne lugeda ja teiseks - mulle ei meeldigi nii väga kõpitsetud kirjandus, milles sa kohe mingid trikid ja taotlused ära tunned. Mulle just meeldib, kui inimene jahub teemadel, mis ta peas vabalt kihutavad. Ka meeldib mulle, kui keegi kirjutab, et "see oli vist see, aga ega ma täpselt ei mäleta, peaks vist järele vaatama", selle asemel, et korrektuuri tehes lihtsalt järele vaadata. Mulle just meeldivad need 'potentsiaalsed vead' - need räägivad inimesest rohkem, kui entsüklopeedia kasutamine kirjutamise kõrval, rääkimata sellest, et need lisavad loomulikkuse-tunnet ja ma pole eriti suur "ebaloomulikkuse" fänn. Olen mitte niivõrd kultuurne vaid psühho-loogiline inimene, st psühholoogiline loogika paelub. Integrity.

Peategelaseks on 46-aastane mees, kes pole sugugi rahul oma elu ja 26-aastase jaapanlannast elukaaslase Yuzuga ning teab, et kiindumuse puudumine on muutunud vastastikuseks - nad vist lihtsalt kumbki pole saanud otsest tõuget midagi muuta ja pigem püüavad elada teineteist ignoreerides, sest sumbunud suhtes tundub, et enamik elab niimoodi. Mees on kasutanud erinevaid antidepressante ja räägib kirglikult sellest, kuidas suitsetajana Hispaania ja Prantsusmaa hotellides ellu jääda, nt rõdul ööbides (siis veel ilmselt tohtis rõdul suitsetada :D) või suitsuandurite juhtmeid läbi lõigates (hmm, meil on ju pigem patareid, kas pole?) ja siis koristajatele ohtralt jootraha andes, et nad kisa ei tõstaks.

Paar tsitaadikest:

Maha kirjutamiseks on lause esimeses pooles liiga palju prantsusekeelseid linnaosanimesid, nii et ... kokkuvõtlikult räägib ta, kuidas sõitis lapsepõlve kaunist eeslinnast läbi koledamate linnaosade kooli ...

"/.../" nähes enda ümber rahvastikutihedust kasvavat ja magalahoonete ridu kerkivat ning kuuldes bussis toimuvaid jutuajamisi aina ägenevat, /tekkis/ iga kord täpselt niisugune tunne, et ma naasen põrgusse, kusjuures veel põrgusse, mille inimesed on ehitanud oma maitse järgi. Nüüd oli asi teisiti, mitte ehk kõige hiilgavam, kuid siiski arvestatav sotsiaalne edu oli mul võimaldanud loodetavasti lõplikult vabaneda füüsilisest ja isegi visuaalsest kokkupuutest ohtlike klasside esindajatega, nüüd olin ma omaenese põrgus, mille olin ehitanud oma maitse järgi."

"Ohtlike klasside esindajatega"! :D

Masendav sellegipoolest :P

Antisotsiaalsed tendentsid Pariisis elades (kusjuures mees ise töötab põllumajandusministeeriumis :D)

"/.../ see keskkonnahoidlikest kodanlastest kubisev linn tekitas minus vastikust, võib-olla olin ma ise samuti kodanlane, aga vähemalt ei olnud ma keskkonnahoidlik, mul oli diiselmootoriga maastur - võimalik, et ma ei saada oma elu jooksul korda kuigi palju head, aga vähemalt aitan ma kaasa planeedi hävitamisele - ja ma saboteerisin süstemaatiliselt ühistus kasutusele võetud prügisorteerimise süsteemi, visates tühjad veinipudelid paberi ja pakendikasti ning lagunevad jäätmed klaasikonteinerisse. Ma tundsin teatavat uhkust kodanikutunde puudumise üle, kuid samuti oli see minu väiklane kättemaks ropult kallite üüri- ja kommunaalmaksete eest - kui olin üüri ja kommunaalmaksed tasunud ning kandnud Yuzule üle igakuise summa, mida ta oli soovinud "majapidamiseks" (peamiselt seisnes see sushi tellimises), oli kulunud täpselt 90% minu kuupalgast, ühesõnaga, minu täiskasvanuelu seisnes selles, et ma kulutasin aegamisi oma isa pärandust, isa polnud seda ära teeninud, oli aeg sellele rumalusele viimaks ometi lõpp teha."

Mhh, no tõesti väiklane kättemaks, kuid ilukirjanduslikus teoses tragikoomiline siiski :) 

Naiste tüütud ja eemaletõukavad vajadused:

/.../ sviidi garderoob ja vannituba olid küll suured, aga tema /Yuzu/ oli suutnud kõik kapid ääreni täis kuhjata, asjade hulk, mida ta hädasti vajas, et oma naisestaatust kaitsta, oli lihtsalt hämmastav, naised ei tea seda üldiselt, aga see on asi, mis meestele ei meeldi, mis neile isegi vastik tundub, see tekitab neis tunde, et nad on endale soetanud mingisuguse lahjendatud toote, mille ilu on võimalik säilitada ainult üüratu hulga tehislike vahendite abil /.../.

See on päris huvitav lõik, kuna minu jaoks väga arusaadav suhtumine, aga ... on ju üsna palju naisi, kes loomulikkusest väga kaugenevad, suhtes olemisest vägagi huvitatud on ja endale partnerid ka leiavad. Kas ülemeikimine ja silmatorkavalt riivatud riided peavad saatma sõnumi: mul on madal enesehinnang ja olen kättesaadav meestele, kes on valmis minu peale raha kulutama ja mu ilmset harimatust taluma - vastu annan palju seksi ja suutmatuse arukat kriitikat kuuldavale tuua? Ma mõtlen, et ... on üksikuid naisi, kes sooviksid partnerit ja pole ikkagi nõus ennast silmatorkavaks bimboks maalima, kuigi see aitaks vähemalt ajutiselt :D Ja samas, kes teab, kui ma oleks püstirikas, äkki käiks ka endale ripsme- ja juuksepikendusi(paksendusi) panemas, kannaks 3-5 mm üle sõrmeotsa ulatuvaid kunstküüsi ja pruunistaks oma zombivalget nahka kord nädalas solaariumis (tegelikult seda viimast ma kunagi püüdsin teha, harvem küll - nüüd ma piirdun nägu pruunistava õliga kord-paar nädalas)...

Ja veel, väga paljud mehed ütlevad, et neile meeldib loomulik ilu ... ja vaatavad mööda naistest, kes ennast üldse ei meigi :p Minu nägu on küll oluliselt kenam pärast viieminutist meiki! Ausalt öeldes ma 'pikemat' meiki ei oskagi teha :D ja ei näe ka vajadust. 

Eestis neid bimbosid nagu polegi nii palju näha, aga Inglismaa näib küll olevat neist üle kuhjatud. Mulle eestlannadest meenub ainult Üllar Jörbergi abikaasa, kelle fotosid ma iga kord olen imestunult vaatama jäänud :D

 

aga tema pole blond ja intervjuude järgi tundus hästi hooliv, hell ja lojaalne inimene - tema välimus saadab mulle küll vastupidise sõnumi. What's with the hair? And the triangular eyebrows? 😮

Üksikasjalik analüüs selle kohta, miks ta selle tüütu Yuzu oma ellu nii kauaks jättis:

"/.../ kui selle aja peale tagasi mõtlen, siis kõige parem oli tema tagumik, tema esmapilgul äärmiselt pisikesena tunduv, kuid tegelikult vägagi pandava tagumikuaugu pidev saadavalolek, tema puhul oli igal hetkel vaba valik kolme augu vahel, kui paljud naised saavad samaga kiidelda? Ja samas, kuidas pidada neid naisi, kes ei saa samaga kiidelda, üldse naisteks?"  

😭😂😭

Ja siis ta otsustab lahkuda, kaduda, haihtuda ...

See on kõige viimane lõik, milleni olen jõudnud, nii et ma ei tea, kas see tal ka õnnestub ja ma proovin rohkem sellest raamatust mitte rääkida, sest muidu pole neil, kelles on lugemisisu tärganud, enam nii huvitav. Olen läbinud ainult 1/5 raamatust, nii et avastamisrõõmu peaks kõigile jääma küll ja küll!

Lüüriline lõpulõik siis :) ...

"Ka calvados oli otsa saanud, kell oli üksteist läbi, vahest olekski kõige parem lahkuda ilma teda nägemata. Sammusin akna juurde: lõbusõidulaev, ilmselt tänase päeva viimane, sooritas Luigesaare juures ümberpööret; sel hetkel mõistsin ma, et unustan ta väga ruttu."

Kas pole kena!? :)

Tõsielusarjadest

Kas te teate, misasi on RHONY? :D

See on midagi, mille teadmine on piinlik! :D

Tegemist on tõelise rämps-televisiooniga, nimelt tõsielusarjaga The Real Housewives Of New York City. Kui ma ei viitsi midagi teha, isegi mitte arvutist filme vaadata, siis panen selle mõnikord vaikselt taustaks mängima - mis pole eriti nutikas valik..., ma arvan, et ka tõsielusarjade hulgas on paremaid, aga neid ma ilmselt tahaksin vaadata, mitte et nad kusagil taustal piniseksid. 

Mõtlesin, et see on saade, millest pole küll mitte midagi õppida, aga isegi on! Nimelt seda, kui mõttetu ja võimatu on püüda ära leppida inimesega, kes sulle tõesti üldse ei meeldi :D, sest nende naiste leppimiskatsetest ja kõige südamelt ära rääkimisest/õhu klaarimisest tuleb 90% juhtudest veelgi suurem tüli kui algne üldse oligi, sest tüli sai alguse peo käigus suust lipsanud õelusest, kuid kui hakata seletama, mis mõtted-arvamused selle taga on, tuleb välja, et see polnudki ainult pahas tujus tehtud viga, vaid seda toetab terve hunnik ka kainena kaasas kantavaid madalaid arvamusi ja kriitikat. Ja muidugi ei taha keegi seda kuulda. Parem on jääda selle juurde, et "Ma ütlesin sulle halvasti ja ma poleks pidanud niimoodi ütlema." Kõik, mis sellele lisandub, saab olema solvav. Ainus võimalus hea nägu säilitada on mitte suhelda inimestega, kellest me lugu ei pea, aga siis poleks selles sarjas üldse midagi vaadata :D Siiski, ma olen mõelnud, et äkki seda vaatavad borderline isiksushäirega inimesed, kellel on teinekord vaja endale tõestada, et nad pole kõige ebastabiilsemad, hüsteerilisemad ja agressiivsemad inimesed maa peal, nagu neile vast vahel öeldakse. Või ka alkohoolikud, kellele öeldakse, et see on absurdne, kui palju nad pidudel joovad ja kui palju lollusi suust välja ajavad :D Suurim osa RHONY tegelastest ületab oma käitumisega kõvasti seda, mida meie viimaseks piiriks peame.

Hullumaja! 😆

Aga minu teada jookseb sellest 12. hooaeg, järelikult vaatajaid on 🤷

Püüdsin meenutada, mis tõsielusarjad mulle päriselt meeldivad, aga praegu tulevad meelde ainult Love After Lockup, kus on varem mitte kohtunud paarikesed, kellest üks on vanglas ja teine ootab tema vabanemist ja ühise elu algust, ning 90 Day Fiancé, kus samamoodi paarikestel varasemat kohtumist pole - üks on ameeriklane ja ta on leidnud endale paarilise kusagilt arengumaalt. Mõlemal juhul on huvitav vaadata, kuidas kooselu tegelikkus ja ka füüsiline sobivus kipub tugevalt erinema sellest, mida kirjade või telefonikõnede põhjal eeldati/loodeti. Mõlemas sarjas on sugulased ja sõbrad väga kahtlustavad ja kriitilised vanglast või arengumaalt pärit suhtepoole motiivide osas ... Vanglasarja puhul on neil reeglina õigus, ma tean kahe hooaja kohta ainult üht paari, kes tegelikult kokku jäi, teiste suhe oli täielik katastroof ja igale vaatajale selge juba nendest intervjuudest, mida osalistega enne kohtumist tehakse. Ei mingit šanssi! No way! Kaugelt maalt pärit kihlatute puhul on abiellunud ja suhtesse jäänud paaride osakaal suurem ja sugulased võivad murelikud ja kahtlustavad olla, kuid on paare, mille puhul televaataja näeb, et 'asumaa asukas' pole seal Rohelise Kaardi või Ameerika Unistuse pärast, vaid ta tõesti soovib suhet just selle inimesega ega otsi 'lävepakku'.

Aga tore, et selliseid ... ajusurma-sarju ka on nendeks päevadeks, mil isegi hingata ei viitsi - õnneks toimub see omapoolse pingutuseta :)

Tegelikult ma viitsisin täna hommikul kell 6 tõusta ning meie külalisele kohvi ja omletti teha (külaline pidi kell 8 hommikul teises maakonnas koolis olema), nii et mul pole enda kohta öelda ühtegi halba sõna, kui ma täna ka midagi muud ei tee, kui voodipesud pessu panen ja lõunaks eilset toitu kuumutan :)

Musi! :)

What a difference a day makes ...

Ma olen tundnud, et psühholoogilised/vaimsed teemad pole viimased pool aastat minu jaoks enam olnud nii pakilised, mistõttu mul pole oma teise blogiga nii suurt kontakti olnud. Ilmselt suures osas selle tõttu, et ma pole püüdnud suhelda "Musta Auguga" oma lähisuguvõsas, nii et kõik maailmas tundub okei -- miski ei vaja joonealuseid selgitusi. Tšill-prill-tirilill lähedaste jaoks, ja minu jaoks on olnud suvaliste eluniitide kallistamine. Ma ei oska seda kirjeldada/lahti seletada.

Ja ma vist pigem olen taas orkaani-blogi lainel, kui selle psühholoogiliste "vivisektsioonide" blogi lainel :)

Näiteks täna selline super-suvaline "ahhaa!" ......

Mu tütreke on praegu 18 (oktoobris saab 19) ja mitu aastat tagasi ostsin ma "kassipluusi", mis mulle väga meeldis, kuid VT keelas mul seda kanda, sest ma olevat selleks liiga vana.

Ja minul oli oma Emmakese pärast lapsena kogu aeg verdtarretavalt häbi, nii et ...  

kuigi ma ei raatsinud seda pluusi kättesaamatusse kõrgusesse topitud kasti pakkida, ma siiski ei kandnud seda mitte kunagi. Kuni tänaseni, ja VT ja Mees mõlemad ütlevad, et see sobib mulle super hästi ja on super-minulik ja nad ei saa aru, kuidas ma seda varem selga pole pannud :D -- VT lihtsalt ei mäleta mõne aasta tagust aega, mil ta Keelas mul seda kanda.

Ärge pange mu jõledaid juukseotsi tähele: täna oli suur tuul ja vihm Tartus lõuna-ajal.

Mingit filtrit pole ja värvid on õiged.

Nii nagu mina riideid näen: 100% OK pluus! :)

Edaspidi võitegi loota täiesti tühiseid elulisi jutte 😆. Üks neist on praegu autentsuse-blogi "draftis" (Mehe sõbra juubel paar päeva tagasi), sest kuigi see kirjeldus oli lõbus ja aus -- see ei tundunud päriselt autentsuse blogisse kuuluvat... ja ma ei saanud seda 'publitseerida', jätsin "drafti". Tahaks seda ikkagi jagada, kuna ma pole aastaid käinud sünnipäevadel --- kuigi Meest ikka kutsutakse... ei ela siiski 'maailmakülas' ja ma ei taha, et mingi osa Mehe sõpru hakkavad mõtlema, et ma valin x-faktori järgi, keda ma "soosin". Lihtsam on olnud Kõigile öelda, et ma enam ei käi kodust väljas, st: Mees tuleb alati üksi. AGA tegelikult ma olen alati valinud oma peod eelkõige selle järgi, kas ma pudeli veini ette ära juues suudan minna sellele peole või ei suuda. Mitte selle järgi, kui palju ma auliikmest/sünnipäevalapsest lugu pean.)

Miks ma kirjutan Sellesse blogisse, mitte oma viimaste aastate autentsuse-blogisse?

Vist Tikri-lingi tõttu on orkaani-blogi viimasel postitusel üle kolme tuhande vaatamise.

Niisiis, inimesed ikka tulevad esmalt siia.

Ja mul tõesti on tunne, et nüüd läheb lahti see vana suva-elu-blaablaablaa blogi, sest ma olen oma psühholoogilised/vaimsed jutud nii ära läterdanud, et ... bye bye miss American Pie, drove my Cevey to the levee but the levee was dry... või kuidas iganes see laul oli.

Ja millalgi ma vaatan ehk üle selle .. äsja-olnud... üle mitme aasta külastatud sünnipäeva-mustandi ja vbl ma lükkan selle siia-blogisse üles. Ainult selle pärast, et ma tahan olla toeks naistele kes tunnevad, et nagu alati, jäid nad "meeste lauda" (ja ma eitan seda endiselt, et ma oleksin energeetiliselt mehelik! :D) ... ja nagu alati, läksin ma peo kulgedes seltskonna hapraima (vana)mehe kõrvale, ajasin palju lolli (aga ausat) juttu ainult selleks, et seltskonna meessoost intelligentseim luuser üksi nurgas häbelikuks muigajaks ei jääks. Nii et ... ma pole siiski täiesti mehelik, ma tahan intelligentseid kuid mittejõulisi mehi aidata igal peol, kus nad kõrvale jäävad. Seisavad targa näoga sama laua ääres, kuid ainult liigutavad suunurki. Mina alati lähen umbes tunni-pooleteise pärast neid patsutama, sest keegi teine ei teinud! :D

Anyway, I'm freaking 'back to this blog', kui mul midagi öelda on üldse.

Psühholoogilised läbilõiked tulevad ainult siis, kui need on mind ja minu argipäeva otseselt puudutanud.

Aaa, ja näiteks veel üks asi, mida ma poleks saanud teises blogis öelda: APTEEKER tegi mulle kõrvarõngaste kohta komplimendi :)

Need on nagu kuldkalad, feng "FUI" järgi õnnetoovad: lookey-lookey! :) :

U likey? :)

Love you all! 💓😃💓