Pühapäev, 20. august 2017

Täiuslikkusest

Mõtlen sellest viimasel ajal väga tihti: miks üksikutel inimestel on võimalik elu tajuda täiuslikuna ja teistel sealsamas kõrval mitte?

Kõigel, mida inimesed teevad, tunnevad ja ütlevad, on taust ja 'ajalugu', mis on nad sellesse punkti toonud.

Kui laps sünnib, on osa temast määratud geenidega, osa on loomusega määratletud -- ja loomus on midagi väga salapärast, mis ei sõltu ainult geenide ja kogemuste vastastikmõjust. Last mõjutab ka ema rasedusaegne meeleolu, raseduse ja sünnituse füüsiline kulg, kodune õhkkond, kodune kasvatus ja --- tegelik eeskuju, mida vanemad annavad. Kasvatus ja tegelikkus võivad olla väga väga erinevad. (Olen palju näinud, et inimesed ropendavad oma laste ees, kuid lastel ropendada ei luba. Seda tehes õpetavad nad oma lastele, et ropendamine on okei, kuid samal ajal on ise veendunud, et nad on oma lastele õpetanud, et ropendamine ei sobi! Nagu wow! :D) Sealt edasi vahetud kogemused ja kultuuriruum, taustameeleolud, mis kõik 'reageerivad' selle salapärase loomusega ja muudavad inimese psüühikat pisihaaval kogu aeg. Kui me saame sellest aru, siis me enam ei vanguta pead inimeste 'veidra' käitumise üle ega arva, et inimestel on midagi viga, vaid mõistame, et inimene on täpselt selline, nagu ta peabki olema, arvestades tema loomust ja kogemusi, nendevahelist reageerimist. Inimene on sadist? - jah, kui on, siis see on tema puhul loomulik. Varastab - loomulik. Kardab paaniliselt nööpe - loomulik. Saab erakorralise vereülekandega HI-viiruse - loomulik, kui me läheme kõiki nüansse pidi piisavalt kaugele tagasi. Kõik on täpselt just nii nagu peab, ehk minu meelest - täiuslik.

Kui me ei meeldi endale, siis selle pärast, et me arvame, et me peaksime olema teistsugused, kui me tegelikult hetkel oleme, suutma teha/tunda rohkem või midagi muud, kui me parasjagu suudame/tunneme. Kuid see on alati eksitus. Me peamegi olema täpselt sellised nagu me oleme. Me oleme täiuslikud. Mitte ühtki viga pole mitte kusagil.

See ei tähenda, et me ei saaks muutuda.
Kuid muutuda saab pigem MÕISTMISE kaudu, mitte käskude, keeldude, enesesüüdistamise, enese survestamise ja distsipliini abil.
Samamoodi saame me teisi inimesi 'muuta' (tegelikult: neil muutuda aidata) ainult nii, et aitame neil olukorda ja ennast mõista, kuid üldiselt kasutatakse inimeste muutmiseks süütunde tekitamist ehk/ja karistust.


See aeg pole olnud väga pikk, mil ma olen maailma ja inimesi niimoodi vaadanud, kuid nüüd tundub arusaamatu, kuidas on võimalik teine vaade.
Samas isegi VT jaoks tundub see mõttetu ja kasutu jutt ja ma saan aru, et see peab olema kas ebaloogiline või pole inimeste jaoks (või inimkonna jaoks tervikuna näiliselt? - aga äkki päriselt ka) kasulik elu, inimesi ja maailma niimoodi näha...
Sest loomulikult on ka sellel väga hea põhjus, miks inimesed iseenda ja teiste suhtes nii leppimatud on. Nii see peabki olema. Kõik peabki olema just nii nagu see on.



Loen NISARGADATTA MAHARADŽi seni ainsat eesti keeles ilmunud raamatut "Sinu ärkvelolek on uni". Olen tema juttu kahe päeva jooksul lugenud 6 lehekülge ja tunnen kogu aeg, et lihtsalt ei raatsi edasi minna... Teadsin seda autorit varem ingliskeelsete tsitaatide kaudu ja tema mõtteterad on mulle äärmiselt sümpaatsed, kuid niimoodi küsimuste-vastuste vormis pikemalt lugedes tundub see jutt mulle nii haruldane ja "kallis", et ei raatsi järgmist lehekülge keeratagi...

Nii ma siis siin konutan täna... :D

Kommentaare ei ole: