Laupäev, 5. august 2017

Jiddu Krishnamurti: muutumisest

"Kõigepealt, kas te suudate hüljata igasuguse autoriteedi? Kui suudate, siis tähendab see, et te ei karda enam. Mis seejärel juhtub? Kui hülgate millegi võltsi, mida olete ilmatu kaua kaasas kandnud, kui viskate maha mistahes koorma, mis siis toimub? Teil on rohkem jõudu, kas pole nii? Siis on teil rohkem suutlikkust, hoogu, intensiivsust ja elujõudu. Kui te seda ei tunne, siis pole te seda koormat maha visanud, te pole heitnud kõrvale autoriteedi rõhuvat raskust. 
Aga kui te olete selle koorma hüljanud ja teil on see vägi, milles pole raasugi hirmu - hirmu teha vigu, hirmu käituda õigesti või valesti - kas pole see jõud ise muutuseks? Me vajame suurt hulka jõudu, aga raiskame seda hirmu peale. Kui tuleb jõud, mis tekib igasuguse hirmu hülgamisest, siis toob see jõud iseenesest põhjaliku sisemise revolutsiooni. Teil pole vaja selleks lillegi liigutada."

Mõte läheb veel edasi, aga ma kommenteeriks enne kaht asja.
Esiteks räägib Krishnamurti hirmu hülgamisest, mitte selle ületamisest. Kui sa pead hirmu ületama või ennast ületama, siis teed vale asja. Ka Osho soovitab: "Ole lihtsalt LOOMULIK!"
Käitu oma loomusele vastavalt ja ära arva, et sa pead ennast ületama - sa pead ikka ennast hoidma ja endaga 'koos olema', mitte sellest üle ronida püüdma.
Teiseks - õiget elu elades tundub tõepoolest, et sa ei pea lillegi liigutama.

Peatükk jätkub:

"Nii olete jäänud vastamisi iseendaga ja see ongi asjade tegelik seis inimese jaoks, kes kõigesse sellesse /arengusse/ tõsimeelselt suhtub. Kui te ei otsi enam kelleltki või milleltki abi, siis oletegi vaba ise teada saama. Kui on vabadus, siis on ka jõud; vabadus ei saa kunagi mingit kurja teha, sest see on täiesti erinev mässust. Ei ole sellist asja nagu õige või vale toimimine, kui on tegemist vabadusega. Te olete vabad ja selle keskmest toimitegi. Kuna pole hirmu, siis suudab hing tunda armastust. Kui on armastus, võib hing teha just seda, mida ta tahab."

Need, kes teksti jälgisid ja mõistsid näevad, et Krishnamurti ei oska oma mõtet ikkagi lahti seletada, nii palju jääb hämaraks, mistõttu see lõik ei veena ega juhata/aita mitte kedagi, kes seda ise juba kogenud pole. Täitsa kahju, aga ilmselt paratamatu. Ma näen ise ka, et olemuslikke kaemusi pole võimalik lahti seletada. Ja Krishnamurti tõesti püüab, Sri Nisargadatta Maharaj näiteks lihtsalt loobib pärleid, ilma lugejale-kuulajale nii väga vastu tulemata ja - on seega (minu jaoks) paaaaljupalju täpsem. Eks taoistid ole ka juba ammu pikalt ja laialt seletanud seda, et mida rohkem sa seletad, seda kaugemal tõest on sinu jutt. Jumala eest!
Ja ikkagi me kuulame, loeme ja kirjutame... :)
Milline segadus! :)

Kaks lõiku altpoolt veel selline tekst:

"Olla vaba igasugustest autoriteetidest, nii enese kui teiste omadest, tähendab suremist kõigele, mis on pärit eilsest, mistõttu teie meel on seetõttu alati värske, noor, süütu, täis tarmukust ja kirge. Vaid sellises seisundis inimene õpib ja jälgib. Selleks on vaja teravat teadvelolekut sellest, mis teie sees toimub, ilma et te toimuvat parandaks või ütleks sellele, milline see peaks või ei peaks olema, sest parandamisega toote mängu taas ühe autoriteedi, tsensori."
Jah, siit tulebki suurem osa meie probleeme: meil on ettekujutus, et asjad (sealhulgas meie enda tunded) peaksid olema teisiti, kui need on. Siis me kannatame. Kui me lõpetame vaimse vastuseisu ja võtame tegelikkuse omaks, saab muutumine äkitselt võimalikuks. See näib paradoksaalne, aga nii need asjad lihtsalt käivad! :D

Mõnusat nädalavahetust! 😘

P.S: Tsitaadid on raamatust "Vabanemine teadaolevast".

Kommentaare ei ole: