Viimased pisikesed lõigud sellest raamatust ("Vabanemine teadaolevast"), mis mulle lugemise kestel üha sümpaatsemaks muutus.
"Siiski pole elul ilma armastuseta mõtet. /.../ Ainult selles, mida tunneb meie süda armastades, on tõeline ilu.
/.../
Mulle näib, et üks asi on seejuures tingimata vajalik ja see on kirg ilma ajendita - /.../ kirg, mis ei ole himu. Inimene, kes ei tea, mis on kirg, ei saa eal tunda armastust, sest armastus saab tekkida vaid täieliku endast loobumise puhul.
Meel mis püüdleb, ei ole kirglik. Leida armastus seda taotlemata on ainus viis seda leida, sattuda sellele teadmatult, mitte mingi pingutuse või kogemuse tulemusena."
Huvitav, et mõne inimese loomuseks või teeks on armastus välja teenida tegudega. Nad ei usu, et võiksid lihtsalt oma olemusega armastust pälvida ja muudkui toimetavad ja pakuvad, segades ja tüüdates inimest, kellega neil suurt kirge ette nähtud pole. Kui üli- või üle-abistavale käitumisele ei järgne selle objekti kiindumusavaldused, siis püüdleb toimetaja veel rohkem, uskudes et torina ja nurina põhjuseks on, et teisele inimesele on tema pakutust vähe. Sageli on seda hoopis tüütavalt palju...
Kui keegi on teiste heakskiitu juba kümneid aastaid püüdnud ära teenida, kuid 'lähedased' pööritavad silmi ja oigavad ("Jälle sina!"), kui ta uue pakkumisega läheneb, ja kui talle siis vihjata, et nii palju tähelepanu on ahistav - pangu endasse see energia, mida ta teistele topib -, siis võib selline inimene väga solvuda ja väita, et ta teeb seda kõike, sest ta ise tahab, tal on rõõm hoolitseda jne... Ta ei saa aru, et ta tegelikult ei hoolitse teiste vajaduste eest kõiki neid teeneid tehes, vaid teeb seda hirmust, et teda muidu ei armastata. Ja teised, püüdes taluda kogu seda üleliigset tähelepanu, mis nende jaoks on pealetükkivus mitte hoolitsus, reageerivad tõrjuvalt, sest see ei ole armastus vaid hirm ja pettumus, millega on nende juurde tuldud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar