Teisipäev, 8. august 2017

Aga kõik see pole mingi probleem

Jiddu Krishnamurtilt veel üks lõik:

"Kui olete iseendas vägivallast vaba, siis tekib küsimus: "Kuidas saan ma elada maailmas, mis on tulvil vägivalda, saamahimu, aplust, kadedust ja julmust? Kas mind mitte ei hävitata?" See küsimus tekib paratamatult. Kui te nii küsite, siis te vist ei elagi tegelikult rahumeelselt. Kui elate rahumeelselt, siis ei ole mingeid probleeme. Teid võidakse vangi panna, kuna keeldute sõjaväkke minemast, või maha lasta, sest te ei nõustu sõdima, aga see pole mingi probleem. On väga oluline, et te seda mõistaksite."

Raamatust "Vabanemine teadaolevast".

Lugesin selle lõigu VT'le ette, et näha, kas sellest on võimalik (kasvõi ainult ühe võimaliku elujõulise tõena) aru saada ka inimesel, kes ei usu taassündi. Väiku ei usu, nimelt. Tema arvab, et sipsime siin maskeraade korraldavas ühiskonnas eluiiveldusega võideldes, kuni lõpuks avaneb meeldiv võimalus kõrvad pea alla panna. Ma küsin vahel, kas teda ei häiri, et mina tema eksistentsialistliku äga kõrval rõõmus ja positiivne olen? Ta ütleb, et õnnelikult inimeselt tuleb hea energia, nii et üldse ei häiri, tore on! Tore jah! :)

Aga täitsa üllatas, et VT ka arvab, et ei tohi lasta teistel ennast "endast välja" viia: kõige tähtsam on elada oma elu iseendana - ükskõik, kui lühikeseks see elu seetõttu ka jääda võib. Huvitav, et nii saab mõelda ka inimene, kes usub ühteainsasse ellu. Ma oletasin, et talle peaks see mõte näima kasutu filosofeerimisena, mida päriselu elades silmas pidada niikuinii ei ole võimalik.

Üldse, liigutav on mõelda sellele, et meil on praegu siin seitse miljardit inimhinge kogemas maailma täiesti endaomasel viisil, võideldes, peites, säästes, kaitstes, nõudes, õpetades, haarates ja hoidudes... Enamik teeb enda arvates endale head, seisab oma huvide eest, kuid peab seetõttu pidevalt konkureerima või ennast tõestama, kuna millegipärast samastatakse ennast oma eluväljendusega ja ei suudeta seda näha lihtsalt ühena võimalikust maailmakogemusest ülejäänud seitsme miljardi seas. See pole tegelikult nii tähtis, kuidas sa oma asju ajad, kui sa ikka pead silmas enda ja teiste hingeruumi.

Kui suuta märgata seda, et minu kogemus on lihtsalt üks miljardite võimaluste seas, siis kaob ka vigade tegemise mure. Eks me ikka sündisime siia kogemusi saama ja ennast avardama, ning seda saab teha täitsa igasuguste kogemuste abil, nii et pole eriti võimalik puusse panna :D, eriti kui sa ei jookse sinna, kuhu pere või ühiskond näpuga näitab, vaid ajad oma sisemist tuld taga :)

Aga Krishnamurti tsitaadi võib kokku võtta nii: on väga oluline, et sa aru saaksid, et need asjad, mida sa oluliseks pead, pole seda teps mitte! :D
Sellepärast on see vabanemise filosoofia.


Aga ka Krishnamurtit lugedes ma jälle mõtlen, et jeerum, millises maailmas see autor küll elab (elas)? Kust ta välja koukis selle maailma, "mis on tulvil vägivalda, saamahimu, aplust, kadedust ja julmust?"
Džiisus!!! :D
Aga noh, igale indiviidile meie seitsmest miljardist tuleb lubada tema maailmanägemus ja -kogemus, mis on ilmselt just see, mida tema hing seekord vajab (vajas), nii et mis seal ikka... :p

Kommentaare ei ole: