Kolmapäev, 9. august 2017

Meditatsioonist

Meditatsiooni kasulikkusest on nii palju räägitud, et kindlasti on ka minu blogi 'miljonite' lugejate seas neid, kes sellega tegelevad ja keda huvitavad teiste kogemused.

Kuna minu meditatsioonides on viimastel kuudel toimunud muutus, siis jagan seda kogemust - ehk on see kellelegi äratundmiseks või julgustuseks või ... kes teab, niisama huvitav, sest sellised kogemused kipuvad olema väga individuaalsed, kui teed seda ilma õpetajata, lihtsalt omaette ja oma (raamatutest loetud) tarkusega.



Olen vahelduva edu ja järjekindlusega mediteerinud oma kakskümmend aastat.

Minu kogemus on selline, et kuigi meditatsioon üldiselt rahustab ja rõõmustab, peab selle tegemiseks olema mingi minimaalne 'hulk rahu'. Mul on olnud küll ja küll perioode, mil ma pole kuude kaupa suutnud end isegi mitte istuma suruda, rääkimata mingist mõtlusest. Mul on sadade kaupa ka kogemusi, mil istun küll maha, kuid absoluutselt ei suuda oma sisemist rahutust vähendada. Mul on selline tunne, et kui selleks, et trenni teha, peab sul olema naaaaaatukenegi lihasjõudu, et sa suudaksid vähemalt püstigi seista, siis mediteerimiseks peab olema natukenegi rahumeelt. Minul ei ole seda alati olnud.

Ma pole viimastel kuudel sugugi iga päev mediteerinud, pigem nii 2-3-4 korda nädalas, kuid olen märganud huvitavat muutust. Nüüd käivad kõik mu meditatsioonid nii, et ma istun maha korralikus lootosasendis (see asend on tõesti parim: tallad riste reite peal; on mõeldav ka rätsepiste ja üks tald all, teine reie peal ehk pool-lootosiste, kuid ausalt, seljal ja energiavool on nii-palju parem, kui on täislootosiste) ja lihtsalt istun, üldse ei proovi oma mõtteid peatada. Ma istun niimoodi 3-5-7 minutit, ega kella ju ei vaata, ja järsku käib mingi täiesti selgelt ära tuntav "VVVUUUUHHHH!". Järsku hakkab kõik (mis see 'kõik' on, ma ei oska öeldagi) käima nagu aegluubis, mul on tunne nagu miski tõmmataks minust aeglaselt ja tugevalt välja nagu veinikork spiraalse avajaga, mu pealagi hakkab kirvendama ja ma tunnen tohutut selgust, terasust ning mõne sekundi pärast lahvatab üle minu õnnetunne ja ma mõtlen: WHOOOOHH WOWW, kas ma üldse raatsin elu lõpuni midagi muud teha, kui meditatsioonis istuda?
Kuidas ma olen raatsinud meditatsioonist välja tulla?

Ja siis ühel hetkel (tavaliselt ainult poolt tunni pärast, vähemalt praegu) hingan teistmoodi, avan silmad ja alustan päeva :)
Väga lihtne.
Ma ei pea ise mitte midagi tegema, see ise toimub, sest ta tahab :D.



No vaat.
Ma mõtlen, et panen lihtsalt sellised kogemused kirja. Inimesed guugeldavad ju igasuguseid asju ja ehk aitab see jutt kedagi kunagi kuidagi :)
Mwahh! :)

Kommentaare ei ole: