Nagu ma vist ka rääkisin, ei teinud ma järsku enam inimestel vahet. Kõik tundus olevat üks ja seesama inimene ja see kehtis ka Mehe ja VT kohta - ning ka minu enda kohta. Nagu oleksingi ainult 'mina' näinud igal pool. Nagu mitmesus oleks illusioon ja kõigil olekski üksainus ühine teadvus. Huvitav, et just suhtlusituatsioonides see mind sugugi ei häirinud, ja 'häirinud' võibolla on üldse liiga karm sõna, aga nõutuks tegi küll, sest mõistus ütles, et mul pole kõigi inimestega ühine teadvus, aga seda ma pidin jõuga meeles hoidma. Ja ehmatavalt raske oli hakata välja selgitama, mis siis saab olla ühiseks reaalsuseks ja mis mitte. Brr! Ehh, seda ma otseselt taga ei igatse, aga mööduva (möödunud!) kogemusena - vahva! :)
Aga asi, millest ma TUNNEN puudust, oli sellega kaasnenud ääretu kontsentratsioon, kuhu oli haaratud KÕIK. Nagu meditatsiooni ajal, aga püsivalt, mitu päeva järjest. Mul oli selline tunne, et kõik, mis saab teadvuses olla, oligi minu teadvuses olemas ja - kujutage ette - mitte mingit ülestimuleeritust, kuigi muidu mul ju juba ainult ühest meelest saadav stimulatsioon võib olla liig, rääkimata lärmist ja sagimisest ja ausalt öeldes mikserkannu käivitades ka mõtlen iga kord, et jookseks köögist ära selleks 20 sekundiks, mis see urrab..., aga siis mõtlen, et ringijooksmine on sama stressitekitav, kui selle jubeda möirgamise ajal näo krimpsutamine...
Aga jah, tundus, nagu mu teadvus haaraks mängeldes korraga kõike ja ei mingit segadust, vastupidi, hästi kirgas ja selge tundus kõik, liikumatu. Kui me end põnevasse raamatusse, maalimisse või sudokude lahendamisesse kaotame, siis oleme ka hästi fokuseeritud (voo tunne), aga siis teadvusesse mahub vaid see üks asi. Mul oli sama tunne, aga kõik mahtus ära.
Aga veel üks veider asi - sellest ajast mul nagu polekski mälestusi. Vaatan päevikuid ja - täitsa nagu ikka nakitsesin oma väikeste asjade kallal, aga jäljed oleks nagu lõpuni ära põlenud.
Praegu, kirjutades hakkasin mõtlema, et ehk mul sellepärast oli selline selgus ja liikumatus peas, et kõik (mis sai olla) oli teadvuses sees ja meel ei pidanud ühelt mõttelt või kujundilt teisele hüppama, nagu ta tavaliselt ju teeb. Polnud, kuhu hüpata.
Noh, see tunne võiks küll iga kell tagasi tulla! :D Ma kohe uuriks lähemalt! :D
Praegu on mul selle seisundi jääknähud, mis väljenduvad sünkroonsuses nii et ma vaatan ja imestan tegelikult siiamaani, mis kummalises ja imetabases maailmas me elame...
Veel... ma kaalun võimalust, et see teadvusnihe oli seotud stressisituatsiooniga, mis nõudis minult palju ja mitu päeva rääkimist raskes olukorras isikuga (sellest episoodist lubasin ma oma blogis mitte kirjutada, nii et ei täpsusta). Tean, et aitasin teda hästi-hästi palju ja seekord isegi tegudega, mitte ainult sõnadega, kujutate ette! :D
Võibolla mul oligi selle olukorra lahendamiseks teistsugust teadvusseisundit vaja.
Sest nii uskumatu, kui see ka pole, sellele emotsionaalsele olukorrale oli võimalik leida suurepärane lahendus lõpuks, lihtsalt nõudis sammukesi varemuurimata suunas. Ja ma enam-vähem tassisin selle inimese sinna, sest mina teadsin, mis aitab.
Vedas tal siis :D - oma asjade lahendamiseks pole ma sellist jahedat pead ja kindlat kätt leidnud :D
Eks kui järgmine kord midagi rabavat juhtub, saab kontrollida, kas mul katus ... tõuseb :D, ma ei saa öelda 'sõidab', sest mul oli pigem tunne, nagu mu mõistus oleks pimedast püstkojast järsku katedraaliks muutunud :D
Nüüd on jälle lihtne onnikene :)
Aga hüvastijätusõnadeks siia üks mõnus mõtteavaldus, mis mulle väga korda läheb; teemaks jäägitult aval eneseväljendus - alles oli mul VT'ga sellest juttu ja täna leidsin juhuslikult täpselt sama tooni sõnumi teiselt inimeselt:
One of the most commonly overlooked spiritual practices is daring to be completely honest with everyone you encounter. Some may say others cannot handle their honesty, but true honesty is not a strategy or a weapon of any kind. It is the willingness to be open and absolutely transparent in sharing how any moment feels in your heart. It has nothing to do with confrontation, accusation, or any form of blame. True honesty is the willingness to stand completely exposed, allowing the world to do what it may, and say what it will, only so you may know who you are - beyond all ideas.
Matthew
Kahn
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar