Laupäev, 3. oktoober 2015

WILLIAM SHAKESPEARE "King Henry the Fourth" Part I & Part II

I osa

- Henry IV -
1399. aastal võimule tõusnud kuningas Henry IV tahaks minna Jeruusalemma palverännakule, kuna tema südametunnistus väheke kripeldab eelmise kuniga, Richard II mõrvamise pärast.
Paraku pole ta suutnud oma võimu tugevalt kehtestada, mistõttu Šoti ja Walesi piiril toimuvad väiksemad ülestõusud ja naginad.

Kuninga meelt kibestab ka troonipärija, prints Henry käitumine: see vedeleb kõrtsudes paksu, Falstaffi-nimelise päevavarga, joodiku ja röövliga.

Printsil endal on selline plaan, et kui riigiasjad nõuavad tema sekkumist, siis ta võtab end kokku ja näitab, mis puust ta tegelikult tehtud on ja tema üllatav muutumine peaks talle teiste aadlike poolehoiu ja toetuse tooma.

Kui mässuga liitub Percyde suguvõsa, kes on kuninga peale pahased, et see ei täitnud lubadusi, mis ta neile andis vastutasuks tema võimuletõusmise toetamise eest, saabubki aeg prints Henryl end heast küljest näidata.

Percyd liidavad oma väed mässuliste šotlaste ja ueilslastega ja lähebki lahinguks.
Prints Henry päästab lahingus oma isa elu ja tapab ka mässuliste juhi, noore Henry Percy. (Jah, nad on kõik siin Henryd puha! Henry Percy isa nimi on ka Henry Percy - tule taevas appi! :D)

Esimene suur lahing on võidetud.



Teine osa.

- Henry V -
Algamas on teine suur lahing kuningas Henry IV ja tema vastu üles tõusnute vahel.
Nagu esimeselgi korral kinnitab kuningas saadikute kaudu oma head tahet, valmidust läbirääkimisteks ja andestamist. Ta ei taha väärikate aadliperedega vaenujalal olla. Algul mässajad ei usu seda, peavad seda tema poliitiliseks manöövriks või riukaks, kuid lõpuks õnnestub nooremal kuningapojal, Johnil neid meelt muutma panna. Juuakse leppimise ja sõpruse märgiks ja mässajate juhid saadavad oma väed laiali - mispeale nad arreteeritakse.

Vana kuningas on kogu selle kemplemise ajal vanaks ja põduraks jäänud ning tema meelt muserdab veelgi, et troonipärija aeleb jälle Falstaffi ja teiste temasuguste kahtlases seltskonnas. Teised kuningapojad aga veenavad teda, et Henry huvi põhjakihi vastu on puhtalt 'akadeemiline'.

Kuningas surebki ja värske kuningas Henry V lubab oma vendadele ja alamatele väärikas ja hooliv valitseja olla.

Kuulnud Henry kroonimiseks kablutab vana Falstaff kohale ootuses, et ta nüüd oma vana semu erilisse soosingusse tõuseb. Henry aga peab oma sõna ja ütleb, et temasugusele pole kuninga lähikonnas kohta.


Vaat, selline lugu.
Miks sellest Falstaffist üldse oli vaja kirjutada, ei saanudki ma aru...
Kaasaegsetes Hollywoody filmides on imelik see, et põhitegevuse kõrvale püütakse ikka mingi romantiline liin ka pookida. Minu meelest on see tüütu, kuid neid kaht näidendit lugedes ma mõtlesin küll, et parem oleks juba võinud romantiline kõrvallugu olla, kui selle ennast täis jota praalimist lugeda.

Kõik muu, eriti läbirääkimised, oli huvitav ja kena.

Kommentaare ei ole: