Laupäev, 24. oktoober 2015

Suhetest



"I honestly think relationships in general would be healthier, in general, if we didn’t believe they should last forever. 
When the default is “forever” and shorter relationships are seen as a failure, we miss out on a lot. We stay in relationships that don’t work because they’re not “bad enough” to leave, as though not wanting the relationship anymore isn’t a good enough reason. We deny ourselves happy memories, saying “If it doesn’t work now, our love then wasn’t real.” We pass on relationships we know would be short, because if it doesn’t last forever, what’s the point in joy in the moment?
An ending isn’t a failure. It’s an ending. Most relationships have them. What would our relationships be like if we stopped focusing on our fear of endings and started focusing on what we - and our friends, partners, and family - need right now?"
Leidsin SIITkaudu.
Hmm, tõepoolest: lõppenud suhteid peetakse "järjekordseks prohmakaks", kuid sageli nad ju polnud seda. Need olid suurepärased suhted, lihtsalt - need elasid oma aja ära. Inimesed õpetasid ja kinkisid teineteisele need kogemused, mida parasjagu vaja oli mõnikord tuleb niimoodi välja, et edasi kisuvad rajad eri suundadesse. Ja valus oligi see aeg, kus oleks juba tulnud lahku ära minna.

Lahkuminekud kipuvad ikka ebameeldivad olema..., kuid kui me ei siseneks suhtega ootusega, et see kestab igavesti, siis vast poleks üldse nii valus, eemaldumine oleks üpris endastmõistetav?

Laste saamise (võimaluse) tõttu on mõistetavalt ideaaliks saanud ikka see, et koos minnakse elu lõpuni. See aga sobib vaid üpris leplikele inimestele... või siis kahele marutajale võibolla :D  Ja kõige raskem on silmapaistvalt tarkadel naistel, sest mees, kui ta tajub, et naine on temast vaimselt üle, kipub end ebakindlalt tundma ja solvuma, ning hakkab kas siis ülbitsema või tusatsema/sulgub, olenevalt iseloomust :)  Ja sel arukal ja tasakaalukal naisel võib olla hellust ja kannatlikkust, et õpetada meest ennast usaldama - ega see, et sa oled tark, ei tähenda, et sa armastada ei oska -, aga ka ei pruugi. Ja eks iga mees on ka eri puust, ega meile kellelegi saagi midagi õpetada, kui me ise ei õpi :p Jälle kordan ütlust, et ka kõige ilmsema asja mõistmiseks on vaja ka natuke tahet - ainult mõistusest ei piisa.

Üldiselt kipub vist nii olema, et tahame ikka partnerit, kes meile milleski eeskujuks on. See ei tähendagi, et üks on teisest üle - need asjad, milles inimesed turgutamist ja eeskuju/juhendajat vajavad, on ju erinevad. Näiteks ma mäletan, et meie suhte algusaastatel mina tundsin end üsna juhmina (nagu Kuu pealt kukkunud), aga Mees tekitas minus tunde, et olen läbinägelik ja arukas. Mees jällegi ütles, et tema tunneb ennast 'misantroopse' ja pessimistlikuna, aga mitte minuga koos - minuga koos tunneb ta, et on hea ja lahke inimene :) Nii et vabalt võib olla nii, et üks aitab teist ühes ja teine teises...

Peetakse halvaks kellegi vajamist oma ellu..., aga see on loomulik ja loodus on seda sadu tuhandeid aastaid niimoodi juhtinud, et me vajaksime üksteist. Muidu on tõesti nii, et tahad õnnelik olla, siis telli pizza ja komplikatsioonideta õndsus on terveks õhtuks garanteeritud ja raha kulub ka vähem, kui perekonna peale.

Ma arvan, et sellesse, et me vajame oma kaaslast, võiks suhtuda leplikult, mitte vaadata sellele kui vaimse arengupeetuse tunnusele - isegi kui see seda on :p
On nii hea kedagi hoida, ja kui keegi sind hoiab - pole midagi imestada, et need, kellel seda pole, või kellel see on käest libisemas, sellest puudust tunnevad... Pealegi käib see libisemine kord siiapoole ja kord sinnapoole ..., mingi ootamatu juhtum võib paari taas rääkima ja teineteist nägema panna, mille järel selgub, et ikkagi väga meelditakse teineteisele... lihtsalt ennast ei avatud vahepeal ja side kadus.
Eks seegi teeb lahkuminekuotsuse vastuvõtmise keerukamaks.

Mis aga eneseavamisse puutub, siis mina soovitaks küll paarisuhtes täiesti avatud ja haavatav olla. Kui sa tunned, et ei saa kõike endast näidata, sest sa häbened või 'vihkad' midagi, mida pead oma olemuseks, siis tuleb sellega lihtsalt tööd teha, nii et sa saad seda näidata.

///Meenub anekdoot...

Mees räägib sõbrale: "Iga kord, kui pidin koosolekul sõna võtma, hakkasin ma kokutama ja värisema ning lasin hirmust püksid täis - ja mõistagi oli mul siis hirmus häbi. Nüüd käin psühhiaatri juures..."
Sõber: "Ja kuidas on. Kas aitab? Ei lase enam püksi?"
Mees: "Eks ta natuke ikka aitab... Püksid teen küll märjaks, aga häbi enam ei ole!"

haaa-haaa-haaa :D
Vaat, just sellist suhtumist soovitangi!!! 
:D///

Tegelikult ma mõtlesin rohkem seda, et kui sa ei saa kõigest rääkida, siis hakka selliseks inimeseks, kes saab kõigest rääkida :) - selliseks inimeseks, kellel pole midagi varjata. See oleks mu tõsimeelne soovitus, kuid paistab, et see kõlab sama elukaugena kui soovitus metsa pajupuu alla elama minna...

Minul oli silmade avanemise perioodiks, kui mu hilisteismeline Õde rääkis mulle tunnetest ja mõtetest, mida ta endale 'ei kingi', millest ta lihtsalt ühe ropsuga lahti tahaks saada ja mitte mingil juhul kellelegi rääkima hakata nendest asjadest, sest need on nii 'väikese inimese probleemid'. Ja ma tundsin mõnes asjas ennast ära ja ma mäletan, kuidas ma kunagi ka ennast kirusin oma vaimse saamatuse pärast, kuid Õde kuulates tundsin ainult hellust ja armastust ja ma imestasin, kuidas tema endale andestatud ei saa - see kõik on ju nii mõistetav?! Ja siis ma hakkasin nii enda kui tema 'häbiväärselt madalate' emotsioonide puhul mängima mängu, et kujuta ette, et sedasi tunneb sinu Väike Õde, keda sa väga armastad. Kuidas sa nüüd suhtud selliste tunnete olemasolusse? Kas seda on võimalik mõista?
Ja kohe on suhtumine hell ja lohutav :)
Tirilimpsti!
Sest muidugi on seda võimalik mõista!
Teistele, näiteks oma väikesele õele, me need mannetud mõtted andestaks, aga endale mitte. Teisi me mõistaksime, aga ennast hurjutame. Aga meist hooliv inimene on ka kindlasti hellem ja andestavam, kui me ette kujutame. Siiski soovitaks kõigile enne ise ennast mõistma õppida ja enda vastu mõistev ja kaastundlik olla, kui te oma süngeimaid ja räpaseimaid saladusi välja laduma hakkate :D - muidu teete seda ju vastikustundega ja siis pole ime, kui see tekitab tõrget ka kuulajas... mitte see, mida te öelnud, mõelnud või teinud olete, vaid see emotsioon, mida te jagate.

Võibolla takistab eneseavamist mõte, et teine inimene käitub mõnikord 'kahtlaselt', halvasti või valesti, ja mis sa kahtlasele kabajantsikule ikka avad ennast. Aga ehk ta ei käitunudki 'valesti' ülbusest ja hoolimatusest, vaid ei tulnud olukorraga toime, sattus segadusse, kaotas järje - oli nõrk ja rumal. Tunnistada oma nõrkust ja rumalust, hirme, suutmatust olukorraga toime tulla, on millegipärast häbiväärsem, kui käituda ülbelt ja hoolimatult ja uks pauguga kinni lüüa, keeldudes probleemist rääkimast. Enda puuduste tunnistamine teeb mõneti alandlikuks... ja kuhu sa tänapäeval alandlikuna ikka lähed? Metsa, ainult! Pealegi - armununa tunneme ju end kõikvõimsatena - hiljem on imelik öelda, et hmm, kallis, mulle tundub, et ma polegi tegelikult nii tubli..., tegelikult - kaugel sellest! Aga ma usun, et kui üks ees ennast avab, võib teine järgi tulla :)... Ja ma mõtlen, et üks põhjus, miks lahku minnakse, on vast see, et liiga palju kuhjub asju, mida välja ütlemast hoidutakse. Lõpuks ei saagi enam eriti millestki rääkida...

So, yeah... mida ma tahtsingi öelda...

Vist lihtsalt seda, et "oleksitega" on tore mängida, aga ma usun, et elu ja iseendaga rahulolu suureneb pigem endale kalli tehes, kui end sakutades. Ja enamik meist on nii suurelt looduse osa - ja see pole ilmtingimata halb või häbiväärne -, et me ka psühholoogiliselt käitume nagu bioloogiliste olendite puhul loomulik on - me soovime elada, armastatud ja tunnustatud olla ning - see annab meile võimaluse paljuneda ja oma maimukestele parimat võimalikku kasvukeskkonda pakkuda, me võitleme ja isegi skandaalitseme selle nimel :D

Aga selle feministinäitsiku mõte, muidu, oli kena ju!? :)
Oleks tore ju küll!

- Pinterest (vist) -

Kommentaare ei ole: