Kolmapäev, 21. oktoober 2015

Manifesteerimisest

On sellised vahvad inimesed, kes usuvad, et igaüks võib mida iganes oma ellu 'manifesteerida'.
Kes siis kuidas seda teeb - kas ütleb soovi välja ja lisab, et on igati selles meeleseisundis, et seda ja igasugust muud küllust oma ellu vastu võtta, kas armastust või uut jalgratast või mida iganes keegi siis parasjagu soovib. Või siis visualiseeritakse end koos selle ihaldatud asjaga, nagu oleks see juba käes/olemas.

No mina sellesse eriti ei usu, sest ma olen kunagi teismelisena mõnd asja soovides kuude kaupa öösiti ärkvel lamanud, aga see pole tulnud. Kuigi ma ei soovinud endale kuldseid juukseid või ametüstist lossi.
Või siis on tulnud, aga sihukese ponnistamisega, et ei teagi... väsimus võtab rõõmu ära. Minul küll.
Mitme asja puhul, mille jaoks kõvasti pingutasin, mõtlesin pärast, et oleks võinud end ribadeks tõmbamata jätta :D, prioriteedid kadusid suure pingutamisega käest, et natuke veel ja natuke veel ja........  Ja kui ma oleks seda asja veel 'manifesteerinud' ka, oleks jäänud kahtlus, et see tuli mitte sellepärast, et ma pingutasin ja tegin 'energiatööd', vaid hoopis sellepärast, et ma unistasin sellest ja palusin ingleid.
Jumal ju ka teatavasti aitab neid, kes end ise aitavad :D

Nii et mulle on hästi suureks lohutuseks hoopis vastupidine vaade, et õnne leiab hoopis see, kes oskab end elu ja tegelikkusega lepitada, ja armastada elu sellisena, nagu see parasjagu on. Soovid ei saa kunagi otsa ja soovimine on 'ebaeelistatud seisund' minu silmis. Saab ikka küll leida rõõmu neist asjust, mis nagunii elus on - või siis saab olla õnnelik selle üle, et üht või teist meie elus pole.

///ah, teksti üle lugedes meenus mulle SEE


///


 Näiteks mina olen siiamaani iga päev hirmus õnnelik, et pärast Mehe insulti ja olukorras, kus meil mõlemal tööd polnud, oli meil tänu ootamatule abile võimalik oma kodu säilitada, mille tulemusel sai VT käia edasi oma toredas koolis ja hästi vahvas klassis - ehk siis olen õnnelik, et midagi 'halba' ei juhtunud. Samas, kui me peaksime siit nüüd millalgi ikka välja kolima, siis mina oleks ikka rahul, ainult VT rahulolematus teeks ilmselt meele hapuks... öeldakse ju, et ema on just nii õnnelik, kui õnnelik on tema kõige õnnetum laps.



Käisime täna VT'ga tema sünnipäevaraha tuulutamas ja ma olen nüüd veidi endast ära, meel on lennus :P Aga vahepeal ikka tuleb kodust välja minna ja sellised 'energiašokid' on paratamatud.
Eks ma homme siis magan terve päeva :D



---

Ongi "homme". Aga ma praegu veel (juba, enam?) ei maga.
Leidsin manifesteerimisest sellise teksti, millega väga 'kaasa vibreerin', hehehe :)

Kaido: Miks ma külgetõmbeseadusest lahti ültesin.

9 kommentaari:

Lendav ütles ...

Seda sorti manifesteerimisse, kus ise midagi muud tegema ei pea, kui ainult "õigesti" soovima, ma ka hästi ei usu. Pigem sobib mulle Zelandi väljapakutud variant, kus soov ei ole mitte ainult õhuloss, vaid selle saavutamise nimel hakatakse tegutsema. Isegi siis, kui ma ei tea, kas ja kuidas eesmärk täitub, on niiviisi ka usk selle täitumisse suurem. Ainuüksi õhkamine soovitu suunas liigutab vähe, vaja on otsust ja sihikindlust. Ja siis, mingil hetkel, kui on tehtud omalt poolt mõned sammud soovitava suunas, hakkavad ilmuma imepärasel viisil võimalused see tõesti saada. Need ei ole alati loogiliselt seletatavad, vaid n.ö. taevast kukkunud imed, aga nad tulevad ikka sinna, kus nende vastuvõtmiseks on eeltööd tehtud :)

Minu puhul see töötab. Mõtlen, soovin, igatsen ja siis otsustan selle unistuse saavutada, hakkan otsima vahendeid ja võimalusi ning sammhaaval selle nimel tegutsema ja siis ta tulebki. Alati tuleb see kuidagi imelikult, üllatavalt, vahel lausa kingitusena :)

karikate emand ütles ...

See on küll kena :)
Ja ma väga soovin, et see Sul niimoodi edasi kestaks! :)

Ia ütles ...

Miks sa ütled: kui peaksime siit nüüd millalgi ikka välja kolima? Kas see võimmalus on mingil põhjusel ikkagi õhus? See pole ju üürikas, ei?

Kai Klaarika ütles ...

Kiidan ikka takka.. õnnelikus teeb see, kui olla rahul sellega, mis on.
Aga maailm ütleb ka, et ei TOHI olla rahul, alati peab millegi poole püüdlema ja arenema.
Isiklikul tasandil võib see viia inimese masendusse.
Vaatasin tuubist Andrew Marr'iga dokumentaalfilmi megalinnadest. Seal näitas Londonisse ehitatavat pilvelõhkujat "Shard" (äkki oli film vana ja killumaja on juba vamis? -Ei teagi.) No hullult kõrge. Ja ma mõtlesin, et milleks ometi?! Mida on vaja kellele tõestada?! Ei ole ju vaja!
Umbes sama, kui tavalist tööd tegev noormees läheb ja osa osturallilt armani püksid..
Kurb on vaadata. Nad võiksid hoopis olulisemate asjadega tegeleda, nii Shardi arendajad kui armani-poiss. Ei pea kogu aeg üle pingutama, et teistele midagi tõestada.
Võib olla vähesega rahul, ja sellega, mis sul juba on. Inimesed oleksid tõesti õnnelikumad ja keskkond ka tervem.

Kai Klaarika ütles ...

Et peaks iga päev rohkem mõtlema "mis mul on, on hea". See ei ole stagnatsioon, vaid iseenda hinge arendamine.

karikate emand ütles ...

La,
eks see võimalus on ikka õhus... Lahendus olekski just üürikas (seda aitab sotsamet maksta), sest ma tahaks, et VT saaks oma koolis lõpuni käia. Kaks töövõimetuspensionäri ei saa ju kolmetoalist pangalaenuga korterit igavesti kinni maksta, kui hea saatus abiks pole :)

Praegu näiteks on Mehel töökoht selle tõttu, et üks hästi hea südamega, inimlik ja hooliv ülemus hoidis Mehele kohta alles kõik need kuud, kui ta täielik 'umpalumpa' oli pärast insulti. Ja veel üle poole aasta, kui Mees juba tööd tegi, ei suutnud ma uskuda, et ta tõesti hakkama saab, sest rääkida oli tal raske, aga näe - kirjutada siis vist ilmselt sai oma ühe näpuga. Siiamaani ma naeran ja raputan pead, kui see meelde tuleb - on nii uskumatu, et ta hakkama sai.

Aga üldiselt töö osas ma mehe peale ei looda. Mitte ainult insuldi pärast, vaid ka varasema pärast - iseloomu ja hoiakute pärast, mis ilmnesid mulle üllatusena, kui ta 5-6 aastat tagasi enam kui 1,5 aastaks töötuks jäi.
Olin nende 'ilmingute' pärast nii solvunud, et küsisin isegi lahutust, aga siis hakkas hästi palju asju korraga juhtuma ja siin me ikka mõnusasti koos possutame :D

Enda peale ma ka hetkel ei looda. Väga hästi on meeles, mis ma endale eelmine kord tööl käies pähe raiusin: ENNE tuleb ennast ära tappa, mitte tööl hulluks läinuna. Siis ma sünnin ju kuutõbise kapsaussina ja seda häda veel vaja!? Lahkuda tuleb ikka siis, kui mõistus veel peas, iseendana, mitte mingi tõmbleva nutsakana, kelleks ma tööl käies alati muutunud olen.

Ma ei looda ka imede peale, aga neid võib juhtuda :)
Mehele võib tulla uus vastuvõetav töövõimalus, kui praegune kaob. Aga võib-olla on ta hoiakud muutunud ja ta võtaks iga töö, mille vaid leiab? Mina võin mingil põhjusel muutuda energiapalliks ja ise tööle minna. Meie kodu võib kokku variseda ja me kõik sureme ega pea enam üldse mitte millegi pärast muretsema - kuni järgmise sünnini, st :D
Aga noh, mina ei muretse nagunii, sest igasuguseid asju võib juhtuda ja kõige võimaliku pärast nagunii ei oska muretseda. Ja mees mul ei oskagi muretseda, haha :), tema und ei riku miski. Ainult VT on meil muretseja...

karikate emand ütles ...

Kai Klaarika,
huvitav jah, et maailm ütleb, et ei tohi olla rahul. Alati tuleb püüelda edasi - nagu inimene oleks puudulik ja kõlbmatu sellisena nagu ta juba on.

Ia ütles ...

Kaua seda pangalaenu veel on? Ja mitte et ma tahaks te rahakotti ronida, aga mis see igakuiselt makstava summa suurusjärk umbes on? Seda, saan aru, on ikka juba mingit aega makstud ka - suur asi ooleks ikka ühel hetkel teada, et see kõik pole tühja läinud ja korter on nüüd oma. Isiklik elamispind on nüüdisajal ikka väga suur asi, seda kolmekat annab kunagi kaheseks-üheseks vahetada, et VTl oleks ka midagi täitsa oma olemas... Variante ja väljapääse on ju alati ja ega imed ka ilmast otsas ole :)

karikate emand ütles ...

:),
Sa, La, räägid nagu asjalik ja tegus inimene... :)

Eks kõik on teostatav, kui inimesed on ettevõtlikud. Meie peres sellist inimest paraku pole, mitte ühtegi :D

See pangalaen peaks olema nii 170 eurot kuus, aga kuna meil on veel kaks samas suuruses igakuist makset, siis ainult pensionitega kuidagi välja ei venitaks, ka lühikest aega mitte. No ühe makse oleks saanud tegelikult hulga väiksemaks (ja ilmselt saaks veel nüüdki), kuid see nõuaks Mehelt nõupidamisi advokaadiga ja kohtuskäimist, ning selleks oli ja on ta kas liiga uhke, laisk või nõrk - mina ka ei tea, sest ta sai alati kole vihaseks, kui ma selle teema tõstatasin, ja ta pole üldse vihastuja tüüp - olen kindel, et vahepeal on läinud aastaid, ilma et ta kordagi ja natukenegi minu peale häält oleks tõstnud, ta kohe on selline leplik ja rõõmus ja rahumeelne inimene muidu :) - ja mul on vihase hääle peale kohe tagurpidikäik sees, ma ei suuda vihaenergiaga ühes ruumis olla. Lihtsalt ei suuda. Ja kui ka temal on asju, millega ta küpse täiskasvanud inimese viisil tegeleda ei suuda, siis - ma tean, mis tunne see on. Ma ei saa teda hukka mõista. Ma tõesti tean, mis tunne see on.

Aga mõned hinduismi koolkonnad usuvad, et kõik olemasolev hea, nii materiaalne kui ka mittemateriaalne, kuulub nagunii ülijumal Išvarale... ja see on ainult illusioon, et meie omame midagi. Me ei oma, kuna pereliikmed, kodu, tervis, ilu võivad kaduda, ilma et meil selle üle mingit kontrolli oleks. Mulle meeldib ka nii mõelda. Et ma ainult mängin, nagu mul oleksid need vahvad asjad nagu märkmikud, viltpliiatsid, VT ja kodu... ja mulle tundub, et just selle tõttu tunnen ma väikestest asjadest hästi suurt rõõmu ja ma olen, tõesti, enam vähem iga päev selgelt tuntavalt väga õnnelik.

Ja võib-olla on asi ka selles, et kui ma kunagi kindlalt kavandasin enesetappu, siis sain seda teha ainult nii, et olin valmis kõigest loobuma. Ja loobusingi. Ja nüüd on kõik nagu kuidagi boonusena olemas. Väga vabalt oleks võinud olla, et olen jälle paljas hing :) Mis iganes olukorras on mul rohkem kui see, mida mina plaanisin, eks! :) Sest ma olen lihtsalt üks paljas hing.

Ahsoo, jah, laenu pikkus.
Me oleme siin elanud 8,5 aastat. Pool aastat oli maksepuhkus. Kaheksa on makstud, 22 to go! :D
Ma ei usu, et me jäämegi siia korterisse, mis siis, et me kõik väga armastame meie kollast kodu :) Ega VT'gi siia igaveseks jää, ja siis pole meil kolme tuba vajagi... Ja võib-olla just jääb VT siia, kes teab, kuidas see eraklik piiga oma elu sätib. Võib-olla on ta 18-aastasena pime nagu muti-onu (tal on silmis tugev miinus ja seni on iga aastaga dioptri võrra hullemaks läinud) ja siis elame siin kolmekesi... kolm paksu :D, kolm pensionäri, tahtsin ma tegelikult öelda :)

No tõesti, vaikselt nihutame siin ennast läbi elu...
Peaasi on - mitte vihastuda! :D