Teisipäev, 27. oktoober 2015

Söön sõnu ja küpsiseid

Kõigepealt ma pean parandama hirmsa vea, mis ma tegin öeldes, et Plekktrummi noori saatekülalisi on veidi igavam kuulata kui kogenud tegijaid (kes kipuvad olema vähemalt nooremas keskeas). Eile aga oli seal üks nooruke teoloog Tauri Tölpt, kes oli äärimiselt terane, tal oli palju mõtteid ja ta oli väga jutukas/sõnaosav ka. Täitsa lõpp! Vinge saade oli! :)


---

Eile tegin ka elus esimest korda küpsiseid.

Küpsiseid ma söön küll, aga eriti pole nende tegemise peale mõelnudki...

Eile õhtul aga, olles mitu päeva küpsiseisu käes kannatanud, kargasin äkki püsti, läksin nagu transis, kiirustades kööki, panin ahju 200 peale ja selle sisse klaaspurgi kookosvõi jäänustega, kallasin mikserisse otse kotist, ilma mõõtmata suhkrut, panin kogemata liiga palju soola (üle veerandi teelusikatäie) ja paar näputäit küpsetuspulbrit, lisasin muna ja ajasin segi, võtsin ahjust kookosrasva, kallasin segu otsa ja ajasin veelkord segi. Vaatasin seda segu natuke ja ilmselt otsustasin, et pean jahu ikka käega sisse segama, nii et kallasin selle mögina kaussi ja kallasin suvaliselt jahu otsa, segasin ja kallasin. Kuna mu oli liiga suur küpsiseisu ja ma lauda puhastada ja kuivatada ei viitsinud (kiire-kiire!), siis võtsin paberikonteinerisse viimist ootava suurema reklaamtrükise ja saputasin selle peale jahu. Vajutasin ja rullisin taigna laiali ja otsustasin piparkoogivormiga seal küpsised lõigata. Esimene plaaditäis läks ahju. Teist korda ma seda teha ei viitsinud, nii et kogusin taina kokku, murdsin sealt tükid, rullisin peos palliks ja vajutasin vastu ajalehte lapikuks.

VT vaatas, kuidas ma otse kottidest asju sinna-tänna saputan ja ütles, et tal on minust kahju ja ma väärin paremat :D :D :D  (Ma usun, et ta üritas mulle vihjata, et võiks poodi minna, mulle küpsiseid ja talle šokolaadi osta - aga kuu lõpus jäävad sedalaadi ekskursioonid ära, tema meil ju šokolaadist elakski, va Šokolaadist Jänes!)
Ma ei suutnud temaga rääkidagi, ma olin nii "tsoonis".

No nii.

Usute või mitte, aga väga head küpsised tulid.

Pole vist ime, et ma ei viitsi retsepte vaadata, kui nagunii tuleb ju söödav või hea või väga hea. Tingimusel, et paned kokku asjad, mis tõesti ka kokku sobivad, ehk siis - uuendustele ja uutele maitsetele minu köögis eriti ruumi pole. Aga suhkur, muna ja jahu - no midagi ikka ju välja tuleb.







Vend käis ka eile külas...
Ta on siin Tartus kolm korda mingi reiki-tegelase juures käinud...
Ma ei usu sellesse üldse, aga talle ma ütlesin, et tore! :p Enda usk ju turgutab ka.
Tähendab, ma kahtlemata usun energiatöösse, kuid et käid pühitsustel ära ja oled reiki-praktiseerija? - Ei!
Kui ikka jagad seda asja, suudad energiablokke lõhustada, siis klient tunneb seda kohe päris-päris-päris kindlasti. Pole mingisugust "natuke nagu midagi tunnen" juttu. Näiteks minul lähevad inimesi masseerides kohe silmad kinni ja tuleb mingi imelik nägu pähe (huuled on koos, aga lõuad laiali, alumine lõug alla lükatud - lapsena pikemalt klaverit klimberdades tegin sama nägu) - vahel ma tulen "maa peale tagasi" ja imestan ise ka. Aga ma leian üles selle sõlmekese, kus on probleem, ja ma leian üles need eemaldumise ja lähenemise teed ka. Aga kindlasti silmad kinni ja sellises 'transilaadses' olekus, mis tuleb iseenesest ja väga kiiresti. Kaks puudutust ja mu silmad vajuvad kinni.

Aga kui reikitegija sinu värskendamise asemel räägib sulle, et näeb sul inglitiibu...,
et su ülesanne maa peal on inimesi õpetada,
ja et eelmistest eludest näeb ahelaid jalgade küljes, mis selle elu lendu takistavad, siis...
Noh, kes ei tahaks kuulda, et ta on maa peale laskunud ingel.
Nii paljud inimesed teevad praegusel ajal oma halli argipäeva maagilisemaks ja see on minu meelest hirmus tore ja vahva, olen väga poolt - kuni sa selle eest raha ei maksa kellelegi. Ikka ise oleks hea oma muinasjutud välja mõelda :)
Aga noh, vend loodetavasti ikka ei võta liiga tõsiselt seda..., ta sõbranna soovitas oma tuttava juures käia ja nüüd ta siis käib.

Aga kõik see küpsisetants ja keele hammaste taga hoidmine venna juures väsitas nii ära, et täna on mul jälle pidžaamapäev.


Aa, muide, kui köögist valmis saanud küpsistega tulin ja uuesti arvuti taha istusin, nägin siin pealkirja: "How you can have your cake and eat it, too" või midagi sellist :D
Selge, mis mind siis nagu vedruga kööki viskas. Ma ei jõudnud veel teadvustadagi, mida nägin, kui juba lendasin köögi poole :D
See on lihtsalt kohutav, kui kergesti mõjutatav ma olen :p

2 kommentaari:

Kader ütles ...

Hehee, ma teen ka kogu aeg niimoodi süüa, kooke-pirukaid ka, kui keegi retsepti küsib, pean meelde tuletama, et mida ja kui palju ma midagi sisse uhasin :D Nüüd on aga häda, et lapsed tahavad ka samamoodi kokata, aga neil puudub veel põhi. Noh, et tahavad improviseerida ilma põhialuseid tundmata. Vahel see neil isegi õnnestub ...

karikate emand ütles ...

Ma kardan, et ma ei oska endalegi meelde tuletada :p
Õli panin "kõik mis oli", suhkrut panin, et ikka oleks :D, jahu panin, et tuleks tainas jne. Jah, käe ja tunde järgi uhajad on halvad õpetajad. Kui mulle üks vanaproua kunagi jahukastme tegemist õpetas, ütles ta jahu kohta, et "no pane natuke" :D - mul polnud õrna aimugi, kas see natuke on näpuotsaga või umbes klaasitäis.