Suured ootused

Zen olla on mõnus. Nii sageli oleme närvis mitte selle pärast, mis toimub, vaid selle pärast, kuidas reaalsus erineb meie ootustest - aga reaalsus on nagu ta on. See on lihtsalt fakt. Hea oleks oma ootused kõrvale jätta ja pilti lihtsalt kainelt korrigeerida, kui miski muutub. Et - see on minu uus reaalsus. Nii on. Ja mida ma sellises olukorras teen?

Näiteks - jääd bussist maha.
Võtad aja maha - tiks! - ja nüüd on uus olukord: sul on järgmise bussini aega 25 minutit, aga 20 minuti pärast peaksid sa olema seal-ja-seal: mida teed?
See, et sa jäid bussist maha - see ei puutu üldse asjasse, see ei muuda mitte kuidagi praegust olukorda, pole mõtet sellele ainsatki mõtet raisata.
Sul on nüüd uus reaalsus, kaalu oma võimalusi oma uues reaalsuses, ära raiska ennast mõeldes bussist, millele sa ei saanud - seda pole.
Aga mis on, see on praegune olukord. Tegutse!

Samamoodi suhetes.
Tuled töölt koju, arvates, et su partner on kodus ja söögi valmis teinud.
Teda aga pole ja pole ka mingit sööki.
Pole mõtet raisata ennast partneri kirumise peale.
Nüüd on sul uus olukord - tulid töölt, oled väsinud, süüa nagu tahaks: mis võimalused sul on?
Kaalu neid võimalusi ja tee parim valik.
See, et sa olid valmistunud millekski muuks, noh, seda, mida sa ootasid - seda pole. Milleks sellest mõelda? Seda pole olemas.
Aga reaalsus on sul ju alles ja seda ei muuda ükski "oleks tahtnud, et...". Sinu reaalsus on hetkel väsimus ja tühi kõht: mida teed?

Imelik, et mõnel inimesel tuleb see ootustest erineva reaalsusega välkkiire kohanemine nii kergesti välja - korraks imestab: Ahsoo! ja tegutseb edasi - ja teised õpivad seda võibolla mitukümmend elu järjest... - mina kaa, mina kaa! :)

Kassiomaniku jooga

Ehhehheee, sel naisel õnnestub terve päikesetervitus ära teha, kass kukil!

Eneseületamisest ja enesekindlusest

Huvitav, hästi palju räägitakse mugavustsoonist väljatuleku vajadusest ja kinnitatakse, et kui teed ära midagi, mida kardad, et ei suuda teha, siis see mõjub eriliselt tiivust-tõstvalt, laiendab inimese silmis tema võimekuse piire, kergitab enesehinnangut ja mida head iganes.
Rääkisime VT'ga sellest ja selgus, et meil mõlemal see kogemus puudub.

Kui tahame midagi ära teha ja teemegi, siis on hea meel.
Aga kui on tõrge või lausa vastikus mingi asja ees ja sunnime end selle ära tegema, siis ei tunne rõõmu ka sellest, kui tulemus on väga hea, kui saame selle eest kiita ja asjad on kenasti ja õigesti ja puha.
See jääb ikka vastikuks ja õudseks kogemuseks, mille me meelekindlalt üritame mälestuste kolikambrisse lükata ning mille meenumine paneb judisema ja nägu krimpsutama.
Hea tulemus üldse ei loe - see kogemus jääb vastikuks ja meil pole mingit tahtmist seda korrata ka nüüd, kus me teame, et saame hakkama.

Ma arvan, et asi on selles, et me oleme väga teadlikud, mis meile meeldib ja mis ei meeldi :)
Mulle on elu jooksul küllaltki palju öeldud, et sa ei tea, kui sa ei proovi; sa ei saa öelda, et sulle ei meeldi, kui sa pole proovinudki! Noh, minu kogemus ütleb nüüdseks, et väga hästi saab öelda. Pole mulle ükski asi, mida ma proovida pole tahtnud, meeldima hakanud. Isegi "võib kah" tunnet pole tekkinud.



Veel arutasime siin, et kas enesekindlus on seotud kogemustega?
Võiks arvata, et mida rohkem kogemust sul on, seda enesekindlam sa oled.

Aga samas, võtame näiteks teismelised, kellel "on alati õigus" ja kes "teavad alati paremini, mis neile hea on". Nende enesekindlus nende meetodite õigsuses põhineb pigem ümberlükkavate kogemuste puuduses - nad pole oma meetodite juures veel läbi kukkunud. Või siis nad teavad, et nende moodi saab hästi, aga pole veel näinud, et teistmoodi saab ka hästi.

Vaat sellised pisitillukesed arutlusejupid täna :)
Muahh! Muahh!
:)

Freud tsiviliseeritusest ja religioonist

Being ‘civilised’ means repressing our instincts and impulses, which brings frustration, and results in us inflicting suffering on each other. And as Freud writes, religion’s task is ‘to even out the defects and evils of civilisation, to attend to the sufferings which men inflict on one another in their life together’ (in Hamilton, 1995, p. 58).

Allikas: High Existence / Who Created God? - The Secret History of "Spirit-Force"/

Steve Taylor

"Tsiviliseeritud" olemine tähendab oma instinktide ja impulsside allasurumist - see aga tekitab meis frustratsiooni, mille tagajärjel põhjustame üksteisele kannatusi. Ja - nagu Freud kirjutab - religiooni ülesanne on tsivilisatsiooni defektide tasandamine/silumine, et tegeleda kannatustega, mida inimesed elamise käigus üksteisele põhjustavad.

Freudi järgi Steve Taylor

Kaastunne

Vend ütles viimati siin käies, et temas on toimunud kummaline suhtumise muutus.
Et ta on alati Meest võõristanud ja mingil eluperioodil lausa teravalt hukka mõistnud, kuid päris viimasel ajal vaatab ta teda järsku kaastundliku - mitte haletseva vaid mõistva - pilguga.
Ta küsis, mis temaga toimub? :D
Ja ma ütlesin, et võibolla isiklikud kannatused ja nurjumised on selle võime temas avanud?
Ja tema mõistatas, kui kaua ta veel kannatama peab, et meie Emmakest kaastundliku pilguga nägema hakata? :D
Ja mina nagu tahtsin midagi vastata, aga siis jäin maigutama ja üha suurema kaarega pead vangutama :D
Ei kujuta ettegi neid kannatusi, mida selleks vaja läheb :p

Nagu öeldakse: nartsissism on ainus psüühikahäire, mille puhul haige ise jäetakse rahule ja ravitsetakse kõike ümberseisjaid :D
Jumala tõsi!



Aga kaastunne on tõesti heade suhete võti.
Sa ei saa tülitsema hakata, kui su esimeseks reaktsiooniks kellegi nähvamise või teravuse peale on kaastunne. Sest see inimene jäi ilmselt olukorraga jänni, see käib tal üle jõu ja siis ta turtsatab sinu peale. Seda inimest oleks hea aidata ja lohutada, mitte vastu turtsuda.

Teadnud olen ma seda juba üle 15 aasta, aga praktikasse on see jõudma hakanud alles nii poolteist aastat tagasi. See annab lootust. Et kuigi ma ilmselgelt olen küllaltki pikatoimeline :D, siis toredad muutused tasapisi ikka toimuvad.

Laulumaagia

Novaatoris oli huvitav lugu ühislaulmisest.

Psühholoogid jälgisid seitsme kuu jooksul laulurühma, loova kirjutamise rühma ja käsitöörühma liikmete omavahelisi suhted ja uurisid täpsemalt ühtsustunde teket. Laulmine pikas perspektiivis inimesi rohkem ei sidunud kui ühised käsitöötunnid ja kirjutamisharjutused, aga iga laulutunni lõpus oli lauljate seotusetunne märgatavalt kõrgem kui teistel gruppidel. Seega on ühislaulmisel tugev, aga lühiajaline mõju kokkukuuluvustundele. Mida inimesed ilmselt juba ürgajast peale on teadnud.


Ma arvan, et kõik koorilauljad teavad seda kirgastumise tunnet, mis tekib kaunite harmooniate üheskoos 'esilemanamisest'. See on tõesti nagu mingi kaunis maagia, midagi suurt ja võimast... Ma meenutan siiamaani heameelega seda aega, kui me vennaga mõlemad lastekooris käisime ja kuigi poisid ja tüdrukud olid eraldi, oli seal kuhjaga ühiseid laule. Meile mõlemale jäid alati ka teised häälepartiid kenasti ja vabalt meelde, nii et saime kodus koos kahehäälselt laulda. Küll see oli kena! :)

Ja mul on ka praegu kallemaid harrastusi igapäevane laulutund (kuigi jooga kipub trügima samale pulgale). See ikka kirgastab ja puhastab kõvasti. Pärast laulutundi on mul keps jalas ja hing 'helendab', nii et lähen kohe lauluga süüa tegema ja kui energiat üle jääb, siis teen majapidamistöid sinna otsa. Kui ei jää, siis söön kõhu täis ja kebin oma õlekotile ( - Ja Tartuffe? - Oma voodisse teine / kebis niipea, kui söödud õhtueine. :P), panen mingi rahuliku mantra käima ja tukun, kuni VT koolist tuleb.
Mõnus elu! :)

Vorsti-surm

Viimasel ajal on mitmelt poolt saanud lugeda, et ka töödeldud liha on vähkitekitavate 'nähtuste' nimekirjas kenasti suitsetamise kõrval. Olen väga põnevil, et mis järeldused sellest tehakse. Suitsetajad on restoranidest välja tõrjutud - mis nüüd lihast saab? Hea küll, restoranist saab ka maheliha, aga pizzakohad oma pepperonide ja vorstipizzadega? Pannakse tulevikus kinni? Solaariumid? Kinni?

Nii huvitav oleks tulevikku piiluda, sest mulle tundub küll, et inimesed muutuvad kiiresti üha ökoloogiliselt teadlikumaks ja tundlikumaks. Juba praegu on mõnel pool maailmas veganid muutumas sama tüütuks kui jehoovatunnistajad :D

Aga mul poleks midagi selle vastu, kui linnades keelataks autoliiklus (ka linnaõhk on kõige kangemate vähkitekitavate asjad nimekirjas!) ja tugevalt parandataks ühistransporti, nii et linnatänavad jääksid vaid ühissõidukitele ja eriliiklusvahenditele nagu prügiautod ja kiirabiteenused. Linnaäärtes võiksid olla suured garaažid, kust saaks siis autoga maakoju sõita. Kusjuures tulevikulinnades on vast oluliselt rohkem suuri parke ja kasvuhooneid, nii et roheluse pärast poleks ehk otseselt vajagi maakodu omada. Autod aga sõidavad ise, kasutades Google'i kaarte ja GPS'i - toksid aga soovitud sihi sisse ja ise võid sõidu ajal sõpradele helistada või kirjutada, ajalehti lugeda või blogipostituse teha.

Kontorihoonete juurde kuuluksid massaažisalongid ja joogastuudiod ja taimetoidubaarid. Tööpäevad mõistagi muutuvad 6- või isegi 4-tunnisteks, et inimesed saaksid pere jaoks rohkem olemas olla ja enesearenguga tegeleda. Ainult lapsed, vaesekesed, peavad ikka 7+2 tundi õppima. Vähemalt on neil puhanud vanemad abiks :)

Säilivustähtaja ületanud toit mõistagi saadetakse kogumisjaamadesse, kust iga väike roju palgapäeva ootuses õhtusöögipoolist hankimas võib käia... Prügitünne on iga trepikoja või maja jaoks vähemalt seitse erinevat ja kuna tööpäevad on nii lühikesed, jaksab igaüks oma sodi kenasti sorteerida ka.

Ja ikkagi, ma tahaks täitsa ära näha selle aja, kus vorstisööjat vahitakse sama etteheitvalt kui praegu bussipeatuses suitsetajaid... :) Nii paljud asjad, mis praegu näivad ülipüüdlike inimeste mured, on 60 aasta pärast kõigile normiks. Jah, ma kahtlemata usun helgesse tulevikku :)

Izismile.com

Söön sõnu ja küpsiseid

Kõigepealt ma pean parandama hirmsa vea, mis ma tegin öeldes, et Plekktrummi noori saatekülalisi on veidi igavam kuulata kui kogenud tegijaid (kes kipuvad olema vähemalt nooremas keskeas). Eile aga oli seal üks nooruke teoloog Tauri Tölpt, kes oli äärimiselt terane, tal oli palju mõtteid ja ta oli väga jutukas/sõnaosav ka. Täitsa lõpp! Vinge saade oli! :)


---

Eile tegin ka elus esimest korda küpsiseid.

Küpsiseid ma söön küll, aga eriti pole nende tegemise peale mõelnudki...

Eile õhtul aga, olles mitu päeva küpsiseisu käes kannatanud, kargasin äkki püsti, läksin nagu transis, kiirustades kööki, panin ahju 200 peale ja selle sisse klaaspurgi kookosvõi jäänustega, kallasin mikserisse otse kotist, ilma mõõtmata suhkrut, panin kogemata liiga palju soola (üle veerandi teelusikatäie) ja paar näputäit küpsetuspulbrit, lisasin muna ja ajasin segi, võtsin ahjust kookosrasva, kallasin segu otsa ja ajasin veelkord segi. Vaatasin seda segu natuke ja ilmselt otsustasin, et pean jahu ikka käega sisse segama, nii et kallasin selle mögina kaussi ja kallasin suvaliselt jahu otsa, segasin ja kallasin. Kuna mu oli liiga suur küpsiseisu ja ma lauda puhastada ja kuivatada ei viitsinud (kiire-kiire!), siis võtsin paberikonteinerisse viimist ootava suurema reklaamtrükise ja saputasin selle peale jahu. Vajutasin ja rullisin taigna laiali ja otsustasin piparkoogivormiga seal küpsised lõigata. Esimene plaaditäis läks ahju. Teist korda ma seda teha ei viitsinud, nii et kogusin taina kokku, murdsin sealt tükid, rullisin peos palliks ja vajutasin vastu ajalehte lapikuks.

VT vaatas, kuidas ma otse kottidest asju sinna-tänna saputan ja ütles, et tal on minust kahju ja ma väärin paremat :D :D :D  (Ma usun, et ta üritas mulle vihjata, et võiks poodi minna, mulle küpsiseid ja talle šokolaadi osta - aga kuu lõpus jäävad sedalaadi ekskursioonid ära, tema meil ju šokolaadist elakski, va Šokolaadist Jänes!)
Ma ei suutnud temaga rääkidagi, ma olin nii "tsoonis".

No nii.

Usute või mitte, aga väga head küpsised tulid.

Pole vist ime, et ma ei viitsi retsepte vaadata, kui nagunii tuleb ju söödav või hea või väga hea. Tingimusel, et paned kokku asjad, mis tõesti ka kokku sobivad, ehk siis - uuendustele ja uutele maitsetele minu köögis eriti ruumi pole. Aga suhkur, muna ja jahu - no midagi ikka ju välja tuleb.

Vend käis ka eile külas...
Ta on siin Tartus kolm korda mingi reiki-tegelase juures käinud...
Ma ei usu sellesse üldse, aga talle ma ütlesin, et tore! :p Enda usk ju turgutab ka.
Tähendab, ma kahtlemata usun energiatöösse, kuid et käid pühitsustel ära ja oled reiki-praktiseerija? - Ei!
Kui ikka jagad seda asja, suudad energiablokke lõhustada, siis klient tunneb seda kohe päris-päris-päris kindlasti. Pole mingisugust "natuke nagu midagi tunnen" juttu. Näiteks minul lähevad inimesi masseerides kohe silmad kinni ja tuleb mingi imelik nägu pähe (huuled on koos, aga lõuad laiali, alumine lõug alla lükatud - lapsena pikemalt klaverit klimberdades tegin sama nägu) - vahel ma tulen "maa peale tagasi" ja imestan ise ka. Aga ma leian üles selle sõlmekese, kus on probleem, ja ma leian üles need eemaldumise ja lähenemise teed ka. Aga kindlasti silmad kinni ja sellises 'transilaadses' olekus, mis tuleb iseenesest ja väga kiiresti. Kaks puudutust ja mu silmad vajuvad kinni.

Aga kui reikitegija sinu värskendamise asemel räägib sulle, et näeb sul inglitiibu...,
et su ülesanne maa peal on inimesi õpetada,
ja et eelmistest eludest näeb ahelaid jalgade küljes, mis selle elu lendu takistavad, siis...
Noh, kes ei tahaks kuulda, et ta on maa peale laskunud ingel.
Nii paljud inimesed teevad praegusel ajal oma halli argipäeva maagilisemaks ja see on minu meelest hirmus tore ja vahva, olen väga poolt - kuni sa selle eest raha ei maksa kellelegi. Ikka ise oleks hea oma muinasjutud välja mõelda :)
Aga noh, vend loodetavasti ikka ei võta liiga tõsiselt seda..., ta sõbranna soovitas oma tuttava juures käia ja nüüd ta siis käib.

Aga kõik see küpsisetants ja keele hammaste taga hoidmine venna juures väsitas nii ära, et täna on mul jälle pidžaamapäev.


Aa, muide, kui köögist valmis saanud küpsistega tulin ja uuesti arvuti taha istusin, nägin siin pealkirja: "How you can have your cake and eat it, too" või midagi sellist :D
Selge, mis mind siis nagu vedruga kööki viskas. Ma ei jõudnud veel teadvustadagi, mida nägin, kui juba lendasin köögi poole :D
See on lihtsalt kohutav, kui kergesti mõjutatav ma olen :p

Eluga rahulolust

Vastab psühholoogiaprofessor Anu Realo (Novaator).

Milline on olnud teie karjääri kõige suurem ahhaa-hetk? 

Üks nendest on kindlasti seotud eluga rahulolu ja heaolu uuringutega. Varasemad uuringud on näidanud, et eluga rahul olemiseks peab inimene kogema ennekõike palju positiivseid emotsioone. Minnes taas kord 2000ndate aastate Eestisse, me avastasime, et positiivsete emotsioonide küllus ei olnud eluga rahulolu juures üldsegi määrav. Oluline oli hoopis see, et oleks võimalikult vähe negatiivseid emotsioone. 

See oli tõeline üllatus, sest kogu valitsev teaduskirjandus rääkis sellest, et tugev positiive emotsioon on see, mis inimeste eluga rahulolu juures ennekõike loeb. 

Mind huvitas, kas see on ainult eestlastele omane. Nii analüüsisime Belgia ja Ameerika kolleegidega suurt rahvusvahelist andmestikku. Tuli välja, et selline nähtus on omane eelkõige siirdeühiskondadele, kus inimeste igapäevaelu ei ole majanduslikult kuigi lihtne ja nad peavad igapäevaselt tegelema vähemal või suuremal määral ellujäämisprobleemidega. Sellistes ühiskondades ei ole inimestele niivõrd tähtis, et tal oleks palju rõõmu ja kõik oleks väga hästi. Eluga rahuloluks piisab neil ka sellest, kui asjad ei lähe väga halvasti. 

Kokkuvõtvalt näitasime sellega, et need universaalseks peetud seosed eluga rahulolu ning positiivsete ja emotsioonide vahel on tegelikult kultuurispetsiifilised.

Skvotterid ja tühjad majad

Video Aeon Magazine'ist

"There are people dying in the shadows of empty buildings..."

Olen ka palju skvottimisest mõelnud, sest mida aeg edasi, seda enam ma näen, KUI asotsiaalne ma ikka olen. Mulle ei meeldi, kuidas üldiselt suheldakse - tuttavaga või klienditeenindajaga, sõnumi edastamiseks. Aga meeldivad need suhtlused, mis sünnivad 'kogemata'. Ja seda mul juhtub ka sageli. Et üks hakkab nagu pooleldi enda ette rääkima ja teine haagib sellega täielikult, ilma üldse mõtlemata, alles tagantjärele taibates, et räägib. Hetkel meenuvad mulle ainult vanad inimesed, kellega oleme niimoodi vaikselt omaette-kahekesi juttu pobistanud...
Ma ikka mõtlen, et kui mul oleks vanust 75+, siis ma oleksin - sellisena, nagu ma praegu olen - täiesti normaalne inimene. Mul on lihtsalt vanainimese pea.
Ja ma mäletan hästi, et juba enne kooli oli minu unistus saada koduseks pensionäriks :D
Oh, wait - see unistus on ju täinud!!! :D
Ma elan tõesti oma unelmate elu! :)

---

Naabrimees, kes muidu üldse siin ei elanudki - see on tema ema linnakodu -, lahutas oma naisest ja nüüd otsib iga mõne päeva tagant kontakti. Mul on kahju temast..., et ta jäi üksi, ja kahju, et ta aru ei saa, et meil pole omavahel millestki rääkida.

Nagu ikka, kõhklen selle vahel, kas talle otse öelda, et kuule, ära lihtsalt helista mulle enam, või teha nii, et kaks korda ei võta vastu, kord võtan... kolm korda ei võta vastu, kord võtan. Viimane oleks viisakam, kuid mul pole kannatust, tema väikestviisi flirtimisi kuulata ja norimist selle kalla, miks ma temaga nii õel ja tujukas olen. Kui ta vaid teaks, kui kannatlik ma temaga olen olnud :D
Siingi kehtib ütlus, et ka kõige ilmsema asja mõistmiseks on vaja veidikenegi head tahet.
Talle pole kasulik mõista, et ma ei taha temast midagi kuulda.

Ta arvab, et ma olen vabameelne, kuna ma tahtsin tema vabakäiguvangi-jalavõru näha (rõdul) ja kuna ma temalt 3-4 aastat tagasi küsisin, kas ta on biseksuaalne :D
Ja kuna ma olen vabameelne, siis see tähendab, et ma teen, mis tahan (siiani on suhteliselt õige) = et ma tahan igasuguseid asju teha = miks mitte ka teda?
Mnjah.
Ma tahaks, nagu ikka, rahu.

Peab vist mõneks ajaks skvottima minema ikka... vaatan siin endale juba maju välja...

Kõrged laed mulle meeldivad...

aga ilma selle tantsiva kummituseta, paluks!

Pildid Pinterestist.

Suhetest

"I honestly think relationships in general would be healthier, in general, if we didn’t believe they should last forever. 

When the default is “forever” and shorter relationships are seen as a failure, we miss out on a lot. We stay in relationships that don’t work because they’re not “bad enough” to leave, as though not wanting the relationship anymore isn’t a good enough reason. We deny ourselves happy memories, saying “If it doesn’t work now, our love then wasn’t real.” We pass on relationships we know would be short, because if it doesn’t last forever, what’s the point in joy in the moment?

An ending isn’t a failure. It’s an ending. Most relationships have them. What would our relationships be like if we stopped focusing on our fear of endings and started focusing on what we - and our friends, partners, and family - need right now?"

The Dating Feminist

Leidsin SIITkaudu.

Hmm, tõepoolest: lõppenud suhteid peetakse "järjekordseks prohmakaks", kuid sageli nad ju polnud seda. Need olid suurepärased suhted, lihtsalt - need elasid oma aja ära. Inimesed õpetasid ja kinkisid teineteisele need kogemused, mida parasjagu vaja oli mõnikord tuleb niimoodi välja, et edasi kisuvad rajad eri suundadesse. Ja valus oligi see aeg, kus oleks juba tulnud lahku ära minna.

Lahkuminekud kipuvad ikka ebameeldivad olema..., kuid kui me ei siseneks suhtega ootusega, et see kestab igavesti, siis vast poleks üldse nii valus, eemaldumine oleks üpris endastmõistetav?

Laste saamise (võimaluse) tõttu on mõistetavalt ideaaliks saanud ikka see, et koos minnakse elu lõpuni. See aga sobib vaid üpris leplikele inimestele... või siis kahele marutajale võibolla :D  Ja kõige raskem on silmapaistvalt tarkadel naistel, sest mees, kui ta tajub, et naine on temast vaimselt üle, kipub end ebakindlalt tundma ja solvuma, ning hakkab kas siis ülbitsema või tusatsema/sulgub, olenevalt iseloomust :)  Ja sel arukal ja tasakaalukal naisel võib olla hellust ja kannatlikkust, et õpetada meest ennast usaldama - ega see, et sa oled tark, ei tähenda, et sa armastada ei oska -, aga ka ei pruugi. Ja eks iga mees on ka eri puust, ega meile kellelegi saagi midagi õpetada, kui me ise ei õpi :p Jälle kordan ütlust, et ka kõige ilmsema asja mõistmiseks on vaja ka natuke tahet - ainult mõistusest ei piisa.

Üldiselt kipub vist nii olema, et tahame ikka partnerit, kes meile milleski eeskujuks on. See ei tähendagi, et üks on teisest üle - need asjad, milles inimesed turgutamist ja eeskuju/juhendajat vajavad, on ju erinevad. Näiteks ma mäletan, et meie suhte algusaastatel mina tundsin end üsna juhmina (nagu Kuu pealt kukkunud), aga Mees tekitas minus tunde, et olen läbinägelik ja arukas. Mees jällegi ütles, et tema tunneb ennast 'misantroopse' ja pessimistlikuna, aga mitte minuga koos - minuga koos tunneb ta, et on hea ja lahke inimene :) Nii et vabalt võib olla nii, et üks aitab teist ühes ja teine teises...

Peetakse halvaks kellegi vajamist oma ellu..., aga see on loomulik ja loodus on seda sadu tuhandeid aastaid niimoodi juhtinud, et me vajaksime üksteist. Muidu on tõesti nii, et tahad õnnelik olla, siis telli pizza ja komplikatsioonideta õndsus on terveks õhtuks garanteeritud ja raha kulub ka vähem, kui perekonna peale.

Ma arvan, et sellesse, et me vajame oma kaaslast, võiks suhtuda leplikult, mitte vaadata sellele kui vaimse arengupeetuse tunnusele - isegi kui see seda on :p
On nii hea kedagi hoida, ja kui keegi sind hoiab - pole midagi imestada, et need, kellel seda pole, või kellel see on käest libisemas, sellest puudust tunnevad... Pealegi käib see libisemine kord siiapoole ja kord sinnapoole ..., mingi ootamatu juhtum võib paari taas rääkima ja teineteist nägema panna, mille järel selgub, et ikkagi väga meelditakse teineteisele... lihtsalt ennast ei avatud vahepeal ja side kadus.
Eks seegi teeb lahkuminekuotsuse vastuvõtmise keerukamaks.

Mis aga eneseavamisse puutub, siis mina soovitaks küll paarisuhtes täiesti avatud ja haavatav olla. Kui sa tunned, et ei saa kõike endast näidata, sest sa häbened või 'vihkad' midagi, mida pead oma olemuseks, siis tuleb sellega lihtsalt tööd teha, nii et sa saad seda näidata.

///Meenub anekdoot...

Mees räägib sõbrale: "Iga kord, kui pidin koosolekul sõna võtma, hakkasin ma kokutama ja värisema ning lasin hirmust püksid täis - ja mõistagi oli mul siis hirmus häbi. Nüüd käin psühhiaatri juures..."
Sõber: "Ja kuidas on. Kas aitab? Ei lase enam püksi?"
Mees: "Eks ta natuke ikka aitab... Püksid teen küll märjaks, aga häbi enam ei ole!"

haaa-haaa-haaa :D
Vaat, just sellist suhtumist soovitangi!!! 
:D///

Tegelikult ma mõtlesin rohkem seda, et kui sa ei saa kõigest rääkida, siis hakka selliseks inimeseks, kes saab kõigest rääkida :) - selliseks inimeseks, kellel pole midagi varjata. See oleks mu tõsimeelne soovitus, kuid paistab, et see kõlab sama elukaugena kui soovitus metsa pajupuu alla elama minna...

Minul oli silmade avanemise perioodiks, kui mu hilisteismeline Õde rääkis mulle tunnetest ja mõtetest, mida ta endale 'ei kingi', millest ta lihtsalt ühe ropsuga lahti tahaks saada ja mitte mingil juhul kellelegi rääkima hakata nendest asjadest, sest need on nii 'väikese inimese probleemid'. Ja ma tundsin mõnes asjas ennast ära ja ma mäletan, kuidas ma kunagi ka ennast kirusin oma vaimse saamatuse pärast, kuid Õde kuulates tundsin ainult hellust ja armastust ja ma imestasin, kuidas tema endale andestatud ei saa - see kõik on ju nii mõistetav?! Ja siis ma hakkasin nii enda kui tema 'häbiväärselt madalate' emotsioonide puhul mängima mängu, et kujuta ette, et sedasi tunneb sinu Väike Õde, keda sa väga armastad. Kuidas sa nüüd suhtud selliste tunnete olemasolusse? Kas seda on võimalik mõista?
Ja kohe on suhtumine hell ja lohutav :)
Tirilimpsti!
Sest muidugi on seda võimalik mõista!
Teistele, näiteks oma väikesele õele, me need mannetud mõtted andestaks, aga endale mitte. Teisi me mõistaksime, aga ennast hurjutame. Aga meist hooliv inimene on ka kindlasti hellem ja andestavam, kui me ette kujutame. Siiski soovitaks kõigile enne ise ennast mõistma õppida ja enda vastu mõistev ja kaastundlik olla, kui te oma süngeimaid ja räpaseimaid saladusi välja laduma hakkate :D - muidu teete seda ju vastikustundega ja siis pole ime, kui see tekitab tõrget ka kuulajas... mitte see, mida te öelnud, mõelnud või teinud olete, vaid see emotsioon, mida te jagate.

Võibolla takistab eneseavamist mõte, et teine inimene käitub mõnikord 'kahtlaselt', halvasti või valesti, ja mis sa kahtlasele kabajantsikule ikka avad ennast. Aga ehk ta ei käitunudki 'valesti' ülbusest ja hoolimatusest, vaid ei tulnud olukorraga toime, sattus segadusse, kaotas järje - oli nõrk ja rumal. Tunnistada oma nõrkust ja rumalust, hirme, suutmatust olukorraga toime tulla, on millegipärast häbiväärsem, kui käituda ülbelt ja hoolimatult ja uks pauguga kinni lüüa, keeldudes probleemist rääkimast. Enda puuduste tunnistamine teeb mõneti alandlikuks... ja kuhu sa tänapäeval alandlikuna ikka lähed? Metsa, ainult! Pealegi - armununa tunneme ju end kõikvõimsatena - hiljem on imelik öelda, et hmm, kallis, mulle tundub, et ma polegi tegelikult nii tubli..., tegelikult - kaugel sellest! Aga ma usun, et kui üks ees ennast avab, võib teine järgi tulla :)... Ja ma mõtlen, et üks põhjus, miks lahku minnakse, on vast see, et liiga palju kuhjub asju, mida välja ütlemast hoidutakse. Lõpuks ei saagi enam eriti millestki rääkida...

So, yeah... mida ma tahtsingi öelda...

Vist lihtsalt seda, et "oleksitega" on tore mängida, aga ma usun, et elu ja iseendaga rahulolu suureneb pigem endale kalli tehes, kui end sakutades. Ja enamik meist on nii suurelt looduse osa - ja see pole ilmtingimata halb või häbiväärne -, et me ka psühholoogiliselt käitume nagu bioloogiliste olendite puhul loomulik on - me soovime elada, armastatud ja tunnustatud olla ning - see annab meile võimaluse paljuneda ja oma maimukestele parimat võimalikku kasvukeskkonda pakkuda, me võitleme ja isegi skandaalitseme selle nimel :D

Aga selle feministinäitsiku mõte, muidu, oli kena ju!? :)
Oleks tore ju küll!

- Pinterest (vist) -

I'm so good at yoga!

Tegemist on paroodiaga joogabeibedest ja -õpetajatest, kes oma poolpaljaste joogapiltidega Instagrammi ummistavad - minu meelest oli väga naljakas :D

Vaat, Instagrammiga mul endal kokkupuudet pole, aga ma vaatan küll hea meelega, kui keegi endast joogapildi postitab. Mu enda poosid suuremalt jaolt rahulikud venitused. Kui ma mõtlen tõhusale treeningule, siis mulle kangastuvad sellised pildid...

... tjah, aga eelkõige valust ulguvad väikesed Hiina lapsed, keda õpetaja uskumatu julmusega mingisse asendisse vajutab... Neid ma ei taha guuglist üle vaadata, ega ka oma blogisse panna.

Ja ma mõtlen päris sageli suure mõistapüüdmisega (kuid seni veel täiesti tagajärjetult), et miks inimesed seda teevad - kui palju tervisehädasid on inimestel "tervisespordi" tõttu; põlved seljad vist saavad enamjaolt eluaegseid kahjustusi. Huvitav, imeline ja tabamatu valdkond, see "tervisesport".

Aga joogat tegevate inimeste pildid on ju ilusad!:)

Mis ei tähenda, et selle asja üle naerda ei võiks, heh-heh!

:)

Kuidagi tuttavlik...

- Izismile.com

Kõik, kõik on uus, ka oktoobrikuus

Ma olen nüüd üle nädala juurutanud uut päevaplaani, mille järgi ma tõusen üles alles kell üheksa hommikul. Magama plaanisin minna nii ühe-kahe paiku, aga tõttöelda tuleb mul juba südaööl uni peale ja nii ma magan siis üheksa tundi nagu lapsuke.

Muutuse viisin ma sisse VT palvel, kes ütles, et talle meeldiks nii väga, kui hommikustel tundidel oleks ainult tema üleval ja maja oleks tema päralt. Kunagi ma tõusin kell viis hommikuti just selle pärast, et ma tahtsin oma jooga, meditatsiooni ja päevikuga ühele poole saada enne, kui teised krabistama ja sebima hakkavad, nii et ma mõistan seda soovi suurepäraselt. Paraku nihkus Mehe eluviis tollal öiseks, nii et just siis, kui mina tõusma hakkasin, ärkas tema köögi- või kirjutuslaua taga üles ja hakkas uuesti oma pooleli jäänud arvutimängudega pihta, kuni ta siis tunni-paari pärast tegelikult ka magama tuli. Ja see kõik ei sobinud mulle kohe sugugi, sest kunagi polnud kindel, mis ruumis ma oma asju segamatult teha saan. Ja üldsegi - väga nõme on, joogamatt ühes ja budakuju teises kaenlas - kuulatada ja oodata ja vaadata, et mis ruum nüüd siis safe on. Lõpuks kauplesin ma endale oma toa ja see oli parim otsus. Nüüd on siin ainult minu energia ja ma võin ükskõik mis kellaajal oma valgustkartvaid tegusid teha üksindust ja vaikust eeldavaid hobikesi harrastada. Kui teen seda veidral kella-ajal, siis käin enne pereliikmed läbi ja küsin, et kas on midagi 'akuutset' vaja ära õiendada, sest järgmised tund aega paluksin end mitte tülitada.

No vaat, nii et kui VT oma vaiksete hommikutundide igatsuse jutuga tuli, siis mõistsin seda vajadust suurepäraselt. Aga eks esimene mõte oli minulgi, et "psühholoogid seda sammu küll heaks ei kiidaks, sest lapsele ei tohi nii palju kontrolli anda". Kuid siis ma mõtlesin, et kontroll on nagunii illusioon.
Või mis? :P

Nii et nüüd ma siis jätan VT hommikul 'üle musitamata' ja ta hiilib ise vaikselt kooli. (Kampsuniväel, hih-hih-hih!) Ta on esimesest klassist peale tõusnud kell 6 just selle pärast, et tahab endale pikka ja rahulikku hommikut. Kooliminekule kulub tal tegelikult vaid 10 minutit.

Aga VT ei osanud arvestada sellega, et ka mina vajan hommikusi rahutunde, et tegelda Mehe tõlgete, päeviku, jooga, meditatsiooni ja laulmisega  (ee, jah, see, et ma nendega tegelemist endalt enam ei nõua, kindlasti ei tähenda seda, et ma neid enam ei tee - olen üsna kindel, et teen pigem rohkem kui enne, sest pea on selgem, väsimus ja segasus ei ole kuhjuda saanud, kuna vajadusel võtan aja maha), nii et nüüd koolivaheajal oli mul silt ukse taga:

Kuigi vaheaeg saab nüüd läbi, pean seda silti ilmselt nädalavahetustel edasi kasutama.


Vaheaeg algas meil ka toredasti - VT'l oli esmaspäeval sünnipäev. Mees ei teadnud vaheajast midagi, ja kui ta esmaspäeva hommikul meie juurde kööki kepsutas, siis oli ta mõnevõrra imestunud seal VT'd nähes. Ma ütlesin talle, et jätsin VT sünnipäeva puhul koju ja Mees suhtus sellesse väga lahkelt ja mõistvalt :D
Tegelikult pole VT sel õppeaastal veel ühelgi päeval puudunud! :)

Sünnipäevasöögiks soovis VT seekord:
kaks käntsakat sinki
paki brie juustu
tomateid
ja lehtsalatit.

Khmm.
Aga noh, tema tahtmine sündigu, nagu varahommikul, nõnda ka sünnipäeval... või kuidas see tähendamissõna kõlaski? :p

Ostsin meile veel viinamarju lisaks, ja oligi kogu moos.

Minu sünnipäevahommikusöök: õuna-porgandisalat ja viinamarjad. Nämma!

Ja mingit tralli me ei teinudki, mängudepäeva isu tal enam polnud :) - ladusin talle ainult tarokaarte. Ta ei tahtnud kaugele näha, vaid üldiselt, mis seis on. Seis oli selline, mida kõige kokkuvõtlikumalt kirjeldaski vastav kaart, Sauade 5 - et parasjagu käib üks oma jõu, tarkuse ja osavuse katsetamine, mängulised jõuproovid. Eks tublil koolilapsel ongi selline elu.


Ka VT on endale hakanud päevaplaane tegema ning jõudis sellega sama puntra juurde, millega mina olen mässanud. Et kuigi päevaplaan saab tehtud just selleks, et oleks ülevaade sellest, mida päeva jooksul annab ära teha, jättes endale ka puhkepause - mis on küll ka ära sisustatud -, siis tegelikkuses juhtub nii, et kuigi päevaplaanis on kuhjaga hobisid, pead nende tegemisel ikka näpuga plaanist järge ajama, mille tulemusel tekib ikkagi tunne, et vaba aega üldse pole. Näiteks VT on huvitatud võõrsõnadest, ta töötab suvest alates läbi leksikoni ja on jõudnud juba p-täheni, aga kuigi see on hobi, võib see päevaplaani kantuna hakata tunduma kohustusena. Nüüd jääb vaid ära oodata, millal temagi õpib oma plaani suunava juhisena võtma ja uskuma, et tal on alati õigus võõrsõnadele selg pöörata ja vaadata YouTube'ist multikaid, näiteks. Samas on ohtlik selliseid asju nagu YouTube päevaplaani panna, sest seal viib üks link teiseni ja välja pääseda on raske. Mina olen seda kogenud Pinterestiga, et vaatan, et sain oma asjad 13 minutit varem valmis, no mis ma teen? - vaatan korraks Pinteresti ja tõmban hinge. Ja siis olen seal järsku tund aega olnud. Ai-ai!

Aga Pinterestis on ka punt inimesi, kes armastavad kirjatarbeid, päevikuid ja 'plännereid', nii et mina jään nagu vasikas sinna teiste inimeste ilusaid leide imetlema.

Näiteks vaadake vaid seda pliiatsitopsi:

- Pinterest -

või seda nööpnõelapatja

- Pinterest -

või neid järjehoidjaid

- Pinterest -

või neid märkmepabereid.

- Pinterest -

Ja sellised armsad pastapliiatsid meile lausa kingiti -

õieti VT'le kingiti, aga ta kinkis ühe mulle edasi.

- Pinterest -

Kirjad on:

"Gosh, you look so cute"

"You're better than unicorns"

"You rule so hard" 

:p

Nii armsad! :)

Ee, ja ongi vist kõik... niigi jahvatasin siin kolmes jaos :p

Olge siis tublid ja ärge unustage nädalavahetusel kella keerata!

:)

Angela McCluskey * Don't explain

Ma selliseid melanhoolseid laulukesi tavaliselt üldsegiiiii ei kuula, aga Angela McCluskey maagilist häält vahel hakkan igatsema, ja siis satun ka selliste 'nukerjate' lugude peale. Õnneks ma just ärkasin mitmetunnisest unest ja olen veel omajagu uimane, nii et see ei muuda mu tuju :D, aga teist korda kuulata ei julge :D, sest mine tea...
Kuulake teie! :D

Hush now

Don't explain

Just say you'll remain

I'm glad you're back

Don't explain

Quiet

Don't explain

What is there to gain

Skip that lipstick

Don't explain

You know that I love you

And what love endures

All my thoughts are of you

For I'm so completely yours

Cry to hear folks chatter

And I know you cheat

Right or wrong, don't matter

When I'm with you sweet

Õe vastus

Tere muska, hiljem kirjutan pikemalt ka, aga praegu tahtsin lihtsalt selle saata.

Ei noh, ta on mul ikka nii armsake :)

You gotta tell them you love them :)

Inner piss :p

---

Hiljem:

Tere piuksu!

Vaatasin su video lõpuks ära! Niii vahva! Mul oli kohe selline rõõmus - töllakas näoilme peal. Hindud on nii elurõõmus rahvas, mul on väga hea meel et 90% mu sõpradest siin on sellised naljaninad :)

Ja sina oled nii nii kallis! Armastan sind!

Manifesteerimisest

On sellised vahvad inimesed, kes usuvad, et igaüks võib mida iganes oma ellu 'manifesteerida'.
Kes siis kuidas seda teeb - kas ütleb soovi välja ja lisab, et on igati selles meeleseisundis, et seda ja igasugust muud küllust oma ellu vastu võtta, kas armastust või uut jalgratast või mida iganes keegi siis parasjagu soovib. Või siis visualiseeritakse end koos selle ihaldatud asjaga, nagu oleks see juba käes/olemas.

No mina sellesse eriti ei usu, sest ma olen kunagi teismelisena mõnd asja soovides kuude kaupa öösiti ärkvel lamanud, aga see pole tulnud. Kuigi ma ei soovinud endale kuldseid juukseid või ametüstist lossi.
Või siis on tulnud, aga sihukese ponnistamisega, et ei teagi... väsimus võtab rõõmu ära. Minul küll.
Mitme asja puhul, mille jaoks kõvasti pingutasin, mõtlesin pärast, et oleks võinud end ribadeks tõmbamata jätta :D, prioriteedid kadusid suure pingutamisega käest, et natuke veel ja natuke veel ja........  Ja kui ma oleks seda asja veel 'manifesteerinud' ka, oleks jäänud kahtlus, et see tuli mitte sellepärast, et ma pingutasin ja tegin 'energiatööd', vaid hoopis sellepärast, et ma unistasin sellest ja palusin ingleid.
Jumal ju ka teatavasti aitab neid, kes end ise aitavad :D

Nii et mulle on hästi suureks lohutuseks hoopis vastupidine vaade, et õnne leiab hoopis see, kes oskab end elu ja tegelikkusega lepitada, ja armastada elu sellisena, nagu see parasjagu on. Soovid ei saa kunagi otsa ja soovimine on 'ebaeelistatud seisund' minu silmis. Saab ikka küll leida rõõmu neist asjust, mis nagunii elus on - või siis saab olla õnnelik selle üle, et üht või teist meie elus pole.

///ah, teksti üle lugedes meenus mulle SEE

///


 Näiteks mina olen siiamaani iga päev hirmus õnnelik, et pärast Mehe insulti ja olukorras, kus meil mõlemal tööd polnud, oli meil tänu ootamatule abile võimalik oma kodu säilitada, mille tulemusel sai VT käia edasi oma toredas koolis ja hästi vahvas klassis - ehk siis olen õnnelik, et midagi 'halba' ei juhtunud. Samas, kui me peaksime siit nüüd millalgi ikka välja kolima, siis mina oleks ikka rahul, ainult VT rahulolematus teeks ilmselt meele hapuks... öeldakse ju, et ema on just nii õnnelik, kui õnnelik on tema kõige õnnetum laps.



Käisime täna VT'ga tema sünnipäevaraha tuulutamas ja ma olen nüüd veidi endast ära, meel on lennus :P Aga vahepeal ikka tuleb kodust välja minna ja sellised 'energiašokid' on paratamatud.
Eks ma homme siis magan terve päeva :D



---

Ongi "homme". Aga ma praegu veel (juba, enam?) ei maga.
Leidsin manifesteerimisest sellise teksti, millega väga 'kaasa vibreerin', hehehe :)

Kaido: Miks ma külgetõmbeseadusest lahti ültesin.

Kiri õele

Kuidas Sul läinud on uues kohas?

Kuidas #Hindul# on?

Ja tema isa - elab ikka?

Meil on siin kõik päris mõnus.

Kujuta ette, ma olen 17 aastat end joogade, meditatsioonide, jalutuskäikude ja väikeste suhtlemasundimistega treenida püüdnud, aga nüüd, kus ma kõigele käega lõin ja seadsin endale vaid kolm kohustust:

1. tõlked #Mehe#le

2. soe lõunasöök

3. olla #VT#ga, nii palju kui ta vajab.

ja kõrvaleesmärgiks võtsin kõikvõimalike sebimiste tõrjumise-maharaputamise -

siis nüüd, septembris valutas mu pea AINULT ÜHEL PÄEVAL!

Sellist asja pole ... no... ma ei usu, et isegi algklassides oleks nii head kuud olnud!

Uskumatu!

Treenid ja treenid ja treenid ja kui sa oma keha sundimise lõpuks järele jätad ja toimetad ainult nii nagu mõnus on, siis on vups ja lups - tervis taga!

Uskumatu.

Ma olen suu töllakil siin, sest tegin nii palju aastaid nii kõva tööd ja ilma asjata :D

(Tegelt, miski pole ilma asjata, onju! :) )

Olen Sulle kirjutamise peale palju mõelnud, aga alles  see lugu

https://www.youtube.com/watch?v=a1P49jk9MYg

... pani mind liikuma.

Nimelt on siin minu vana armastus Laura Marling,

meie vist ühine lemmik Mumford and Sons

ja HINDUD

Ja vaata seda videot, ära ainult kuula - nad kaifivad selle muusika tegemist nii väga, et tahaks ise ka rütmi lööma ja huilgama hakata, eks! :)

Igatahes tuhat musi sulle, oled nii kallis mulle!

Ja tervita #Hindu#t ja kõike head teile ka! :) Teil seal vist kevad, mis? :)

Muuusiiii-muuusiiii-muusiii!!!

<3 div="">

PS, minu viimane rahakoti-abuse  - jääkarukampsun:

Spaces of latent utterance

- Minu päevik-märkmik -

"The staircase to Heaven is inside your heart; you enter through the door of your soul. 

Our whole life is but an attempt to find this miraculous entrance. 

All our deeds are but a timid knocking on this mysterious door 

All our hopes are to hear a voice that would respond, 'Come In!'" 

Vladimir Martynov

"Лестница на Небеса находится внутри твоего сердца; входишь ты через дверь твоей души. 

Вся наша жизнь ни что иное, как попытка найти этот волшебный вход. 

Все наши дела - робкий стук в эту таинственную дверь. 

Все наши надежды - услышать голос, который ответит: "Войди!"" 

Владимир Мартынов

Aga paar viimast päeva olen pea lakkamatult kuulanud hoopis seda Vladimir Martõnovi lugu:



Kirjutan - kuulan.
Koristan - kuulan.
Jooga - kuulan.
Just käisin pannkooke leivakuivikuid tegemas ja kuigi mul see tavaliselt kombeks pole, võtsin aga jälle arvuti kaenlasse, viisin kööki ja kuulasin seal ka kolm korda järjest...



Martõnovi "Come In" on ka väga ilus ja seal on mitu "trepi-kohta", tagapool lähevad need võimsamaks.
Kui viitsite kuulata, tunnete kindlasti ära need kohad, kus hing taevatrepist jumala poole tõuseb.
Ütleksin, et "Come In" on vast ilusamgi kui "Spaces of Latent Utterance", kuid millegipärast on kaks viimast päeva mind 'vangis hoidnud' just pealkirjalugu. Eks "Come In'iga" on see periood juba möödas lihtsalt, oli ka aeg... :), aga tollal mul ilmselt polnud kirjutamise-isu...

Mis tarokaart Sa oled?

Kui ma veel eelmist blogi pidasin kümmekond aastat tagasi, siis tegin kord tarot' testi.
Olin Erak / Eremiit.

Nüüd komistasin minu meelest samale testile.

Asjad pole vahepeal muutunud :D


Your result for The What tarot card resembles you Test...

The Hermit

You scored 48 change, 70 wellbeing, 72 wisdom, and 43 truth

He has mastered all elements of the past key numbers and stands on top of the mountain of attainment. The snowy peaks is symbolic of his isolation because his wisdom sets him apart from the rest. In this position, he holds his lantern to light the way for the rest to follow his path to enlightenment, for knowledge is meaningless unless we turn and show others what we have learned. The lantern light is 2 triangles, one face up and the other face down. As is above, so below. A triangle only holds 180 degrees, but the combination of 2 triangles equals 360 degrees. A circle has 360 degrees and is the symbol of the creator, endless. 360 degrees and 180 degrees both vibrate at a number 9, the vibration of this cards.

some extra words:

being introspective
thinking things over
focusing inward
concentrating less on the senses
quieting yourself
looking for answers within
needing to understand

searching
seeking greater understanding
looking for something
wanting the truth at all costs
going on a personal quest
needing more
desiring a new direction

receiving/giving guidance
going to/being a mentor
accepting/offering wise counsel
learning from/being a guru
turning to/being a trusted teacher
being helped/helping
seeking solitude
needing to be alone
desiring stillness
withdrawing from the world
experiencing seclusion
giving up distractions
retreating into a private world

Take The What tarot card resembles you Test at HelloQuizzy



Ma imestasin, et mu "tõe" skoor on nii väike, aga siis meenus, et kui küsiti, kas ma VÕITLEN enda tõe eest, siis ma vastasin, et hoian moka maas.

No mina ikka räägiks niisama, kuidas näiteks minul need asjad käivad - võitlema ma küll ei hakka.
Miks minu tõde on tähtsam kui teise inimese tõde?
Ei mingit võitlust, seega.


Aga nagu skooridest näha, on arenguruumi veel kül-laa-gaaaa! :D

Kunstnike toad

Vaat, leidsin sellise lingi, mille all on 40 kuulsa kunstniku-kirjaniku töötoad.

Esimese hooga vaatasin, et ohhoo, mis pretensioonikas 'kontor' on kokaraamatute autor Nigella Lawsonil:

Järgmine mõte oli, et küll on hea, et ma olen filmi "Tunnid" paarkümmend korda vaadanud ja näinud, kuidas Virginia Woolf seal kirjutab. Mitte ei tahaks, et mulle jääks meelde, et Woolf kirjutas oma raamatuid sellistes tubades...

Valus pilt lausa. Iiiiiuuuuu!


Lennon ja Yoko on nii armsad...

Susan Sontag ja Anne Sexton on minu jaoks nii põnevad, (esimene neist ka füüsiliselt tohutult ilus inimene) et mingisugust tuba seal taustal on raske üldse näha :D

Paul Cezanne tuba tundus imelik, kuni hakkasin midagi aru saama... Seni mõtlesin, et vaesed 'artistid' - mina armastan oma praegust tuba küll nii palju rohkem ja kirjutaksin-joonistaksin iga kell pigem siin kui mõnes neist ruumidest...

Aga aken on hästi äge, eks!?



Askeetlik E. B. White:

Hele nagu pühapäevahommikune õnn: Georgia O'Keefe

Minimalistlikud: 

Graafiliste romaanide autor Adrian Tomine ...

ja kokandaja Ruth Reichl

Võimas: Alexander Calder, skulptor

Jackson Polloc, kunstnik

Ray Eames, disainer ja kunstnik

Roald Dahl, lastekirjanik - mõnus pesakene :)

Ja vaadake ikka teisi pilte ka! :)

"Minu nimi on Veet Mano. Vestlused Veet Manoga"

Veet Manot ma nii armastan - juba ainuüksi tema peale mõtlemine teeb mu meele rõõmsaks..., et kui lihtne ja leplik ja armastav ja kaisukarulik ta kõik on..., aga see raamat oli küll hirmus niru.
Kõige rohkem vast häiris tuhat kordust kõikvõimalike teemade juures.
Ega ta ise seda raamatut kirjutanud - ta lihtsalt sai kokku ja vestles aeg-ajalt sellega, kes iganes selle raamatu kirja pani (sel inimesel on nii häbi, et tema nime pole kirjas :D? - mina ei leidnud), ja nii on kordused mõistetavad, aga ma mõtlen, et kui isegi minul oli neid kole tüütu lugeda, siis mida peavad peale hakkama inimesed, kellel pole juba ette ära 100% positiivset või lausa "armastaja-arvamust" Manost? Umbusklikele jääb sellest raamatust silma ainult "mine Osho keskusesse Punes (Indias), osta Osho DVD'sid, CD'sid ja raamatuid, tee Osho meditatsioone ja emotsioonide vabastamise tehnikaid (ja maksa selle eest).

Aga jah, trillallaa, mina teda ikka väga armastan! :D

Kuigi ma pole üheski tema laagris mõistagi käinud, huu!
Ma pole karjainimene, nagu te kõik juba teate :p
Pealegi olen ma alati mõelnud, et kui Osho imeinimesena tõesti suutis vast sinna Punesse palju aastakümneid püsiva positiivse ja õnnestava, psüühilist arengut toetava energiavälja luua, siis muude inimeste võimes sedasama teha, ma kahtlen. Ja ma mõtlen alati, et - sellistel ettevõtmistel-seminaridel on hädalised inimesed koos - mis mind siis mõjutaks? Kas Mano armastuse energia või nende hädiste, pettunud, õnnetute ravi ootavad ja pettumust kartvate inimeste energia? Igatahes ma ei kipu neile seminaridele.

Mulle täitsa piisab rõõmustamiseks sellest, et üks tänulik, õnnelikkuse ja armastuse väe leidnud mees püüab seda nii armsal moel info ja isikliku energiatööga võimalikult paljudele pakkuda. Et kui sa leidsid midagi imelist, mis aitaks sinu meelest kõiki inimesi, siis sa lihtsalt tänuvõlglasena sel viisil leitud imelise elu eest, püüad oma võlga tasa teha seda viisi teistelegi pakkudes, mitte ei jää üksi tšillima oma armastuse- ja energialaine otsas, sest sul niigi hea ja las maailm päästab end ise - maailmal on selleks sama head võimalused kui olid sul. Aga nii tema ei mõtle. Tema tuleb ja pakub oma kingitust ja ütleb alandlikult, et tal oleks nii hea meel, kui inimesed võtaksid vastu selle, mis neid kosutaks, aga kui ei taha, eks ta ootab ja vaatab ja pakub mujal. Ja tema ise on õnnelik nii või teisiti, temal endal pole vajadust käia ringi ja otsida, keda ravida, kuid ta püüab võimalusel abiotsijaid alati aidata (kui nad just parasjagu miskitlaadi joobes pole). Eks temagi päev pole kummist ja juhtub, et tal pole ajalises mõttes võimalik abipalujaid aidata - selle üle on ta väga kurb, kuigi võtab seda mõistusega.


Eesti inimesed on naljakad. Olen kuulnud arvamusi, et Mano ajab oma seminaridega suuri rahasid kokku. Kas tõesti keegi arvab, et selliste asjadega saab ta Eesti kehvikute ja haigusinvaliidide hulgas endale kõhupekiraha koguda? Euroopa ja Ameerika on suur ja lai ja peaaegu kõikjal seal saaks ta rohkem raha kui siin. Kõik inimesed ju saavad aru, et piletirahadest tulevad maksta ürituste korraldajate palgad, materjalid, üürid, elektrid, telefoniarved, lennukipiletid, toidud, pagasirahad, koristajatädide ja kokkade tasud, toidu jms transport ja nii palju muud. See, mis Manole kätte jääb on lihtsalt kommiraha, arvestades tema globaalset eluviisi.
Aga eks nii kadedus kui skepsis on inimese enda sees toimuva peegeldus. Nagu ka usaldus ja armastus. Me elame küll samas maailmas, aga meie reaalsused on tohutult erinevad :)
Ma olen õnnelik, et mul on soe, usaldav, rõõmus reaalsus :), mis laseb mul uskuda sellistesse tegelastesse nagu Veet Mano ja Mari Metsallik ja nende olemasolu üle meie maailmas heameelt tunda :)



Ma olen nii uudishimulik küll, et oleksin soovinud midagi kuulda ka Mano elu romantikapoolest, aga sellest ta ilmselt ei tahtnud rääkida ;), oma päritoluperekonnast rääkis küll. Et oli neljast lapsest noorim ja nende vanemad läksid lahku, kui ta oli vist 9 vms. Lapsed jäid isale. Mano armastas väga loodust ja sporti - eriti jooksmist. Vanemad õde-vennad polnud kuigi kenad Mano vastu, kui nad veel lapsed olid. Aga hiljem asi paranes.



Ei saa öelda, et ma seda raamatut kellelegi soovitaks. No see on nii kirjandusväljaande kui infoallikana nii segane ja niru. Aga kes Manot juba nagunii armastab ja suudab taluda tema taotletult lihtsat (lihtsameelsena näivat) kõnelemise viisi, see vast kannatab ära need loginad. Mina igatahes näen küll selle raamatu puudusi ja ohkasin mõne koha peal, aga mind laadis see ikka suure soojuse ja rõõmuga. Ma mõistan tema tänulikkust ja allumist vajadusele nüüd ise teisi aidata.
Nii et armas inimene, üks mu lemmik-inimestest :)! Muahh, muahh! :)