Teisipäev, 28. aprill 2015

Koolilood

Kui mina laps olin, siis ma ei kahelnudki, et kuidagimoodi on õpetajal alati õigus, kui ka mina sellest aru ei saa. Ma ei hakanud üldse juurdlemagi, sest mis tähtsust sel oli, mida mina arvan.

Kodus oli mul ema ka täiesti 'uhhuu' ja ma olin sellega harjunud, et igal juhul tasub mokk maas hoida ning teha ja öelda mis kästakse, ükskõik kui halvavalt häbistav ja tapvalt tobe see ka tundus. Tunded olid midagi sellist, mis tuli maha suruda, sest võis päris kindel olla, et mu emal oli rohkem 'tuult purjedes' kui mul, ja mina jäin igal juhul alla. Meie kodus oli emotsioonide monopol ema käes, teiste inimeste tunnetele polnud korteris ruumi, Emmake plahvatas meil nõnna kergeste...

Eks seepärast ma vist VT tunnete-soovide osas nii tähelepanelik olengi... tegelikult siis kahel põhjusel: esiteks ei taha ma, et temast kasvaks inimene, kes oma tundeid alla surub, teiseks mul ongi üsna piinav vastanduda. Ma lepin sellega, et igal inimesel on õigus oma arvamusele ja kui ta ajab minu meelest lolli juttu, siis tasub oma asjad temaga kähku korda ajada ja jalga lasta. Pole minu roll inimest tema ebaadekvaatsusega tutvustada.

Ka VT'ga ei pahanda ma mitte kunagi tema arvamuste pärast, küll aga ütlen ma selliseid asju nagu:
- kas sa ei arva, et seda olukorda võib ka /....niiviisi..../ vaadata;
- mõnikord inimesed vajavad /....seda..../, nii et võibolla Tema ootas ka /seda/;
- mina mõtlen, et.... - näiteks mina selles olukorras teeksin küll /... nii.../.

Ma tegelikult eriti ei arvagi, et inimesed eksivad... küllap neil ON mingi oma loogika!

Olen täitsa rahul sellega, kuidas mul on õnnestunud teda teiste inimeste tunnetega arvestama kasvatada, arvestades, et meil siin peres rohkem lapsi ei kasva ja 'üksikud' pidid kangesti isekateks kasvama. Kui VT räägib oma klassikaaslaste äpardustest, siis räägib ta kas naeru lagistades või mõtlikult-nukralt, aga mitte kunagi halvustades või põlastades, üleolevalt. Olen selle üle tõesti väga-väga õnnelik.


Aga õpetajate suhtes on ta kriitilisem kui mina. Mina tõesti kehitasin õlgu ja tegin silmagi pilgutamata nii nagu õpetaja ütles. Nagu kodus alati. See oli mul käpas! Ma ei hakanud selle üle üldse juurdlema, kas õpetajal on õigus või mitte - mina suundusin mittevastandumise printsiibi kohaselt õpetaja instruktsioone täitma.


Eile näitas VT mulle küsimusi, millele ajalootunnis kirjalikult vastama hakati.
Esimene küsimus oli selline: millistesse tähtsatesse riigiametitesse laskis Augustus end nimetada?

Lapsed õpivad praegu Vana-Rooma ajalugu ja Augustus oli Rooma kõrgeim riigivalitseja, sõjaväe ülemjuhataja ja usuline liider (pontifex maximus).

Õpetaja sõnul oli õige vastus järgmine: Augustus lasi end nimetada Caesariks.

VT oli šokeeritud, vahtis klassis ringi, aga kõik lapsed olid 'tühja näoga', et okei siis!

Jah, õpikus oli selline lause olemas (ja see õpetaja nõuab õpiku järgi vastuseid - VT õpib jutustama õppimise asemel tekstid lihtsalt pähe) ja sellist lauset polnud, et "Augustus lasi end nimetada keisriks, sõjaväe ülemjuhatajaks ja usuliseks liidriks - see oli paari-kolme lausega kirjas. Kui Augustus oli Rooma riigipeaks saanud, hakkas ta end tõepoolest Caesariks kutsuda laskma - seda hääldati tollal teisiti ('kaiser'?), aga riigiametist oli asi esialgu ikkagi kaugel, ta alles sõitis seda rada sisse.

Kuidas peab lapsevanem õpetaja mainet selliste (korduvate) totruste puhul kaitsma?
Ja mis näoga kuulama-lugema sellest, kuidas tänapäeva laste tekstist aru saamise oskus on vilets?

Kõike ei oska ära siluda.

Aga mõneti hea, kui saab lapsele varakult selgeks teha, et õpetajad on ka lihtsalt inimesed ja nad võivad olla lausa veidrikud (nagu see tervise-, ihu- ja energeetika puhastamise fanaatikust kunstiõpetaja, kes kirjutas netipäevikusse, et kaasa võtta mõned puuviljad, ja kui ma VT'le ütlesin, et nad hakkavad vist puuvilju joonistama, selgitas VT, et puuviljad on söömiseks! :D - positiivses mõttes lõbus lugu, oleks selliseid vaid rohkem!).


Ja veel positiivse poole pealt: kirjutasin eile mustandi kirja jaoks, mis ma klassi lõpus koos lilledega VT klassijuhatajale saadan (ikka VT'ga, mitte kulleriga). Kaalusin ise kohale minemist, aga pean paremaks kirja kirjutamist, kuna kui me vaikset nurka ei leia, siis on mul seal füüsilisel kujul kokutades 'võimalus' VT'le tema klassikaaslaste ees häbi teha :D ja ma mõtlen, et kirja saab õpetaja veel pensionieas luubiga lugeda :D.
(VT ka kirjutab oma kirja, ta ütles, et see on hea mõte!)
Me tahame tema klassijuhatajale öelda, kui imetore, osavõtlik, delikaatne, nobe, asjalik ja tore-tark-ehe klassijuhataja ta oli nii VT kui ka minu jaoks need viimased kolm aastat.

Järgmiseks kolmeks aastaks tuleb uus ... näis ...!



Natuke kooliteemalisi pilte izismile.com'ist lõpetuseks...












Tunnis magamiseks :) 

6 kommentaari:

Marit ütles ...

Selle Ceasari kohta oleks ju laps võinud kohe klassis õpsilt küsida, et oot-oot, kuidas nüüd nii. Ega siis lapsevanem ei peagi kodus õpetajat õigustama, kui tunnis on võimalik täpsustavaid küsimusi esitada :)

karikate emand ütles ...

Eee... teeme õige nii, et las SINU laps läheb ja küsib! :D
Eks ma annan teada, kui see õpetaja järjekordse pärli poetab (tal ikka juhtub!). :P

karikate emand ütles ...

Tegemist on sama õpetajaga, kes ütles, et paneb lastele "ühed", mida ei saa parandada, kui nad olid suuremast väiksema poole järjestamise asemel riigid väiksemast suurema poole järjestanud. Mulle ta väitis, et ta pole nii öelnud! Igatahes on vist ilmselge, et VT klassis pole lapsi, kes temaga vastanduda sooviksid - ega VT polnud ainus, kes seda nimetamise-vastust imelikuks pidas, nad KÕIK leidsid, et targem on vait olla.

Kai Klaarika ütles ...

Ma arvan, et tulekski seletada, et õpetaja on ka inimene- teeb vigu. Isegi oma aines. Sellest hoolimata tõenäoliselt ta teab rohkem kui õpilane. Elukogemus ju suurem ja rohkem kooliharidust ka kui õpilastel.
Ma tean, et on "halbu" õpetajaid, ikkagi ei ole nõus, kui keegi mõnda sellist näiteks lausa lolliks nimetab.. (no oli selline juhtum ühes teises kohas veidi aega tagasi) Inimene on inimene. Midagi on temalt ikka õppida.

Kai Klaarika ütles ...

... Kui laps milleski kahtleb, mis õpetaja ütles, ja küsimusi esitada ei saa, võib laps küsimuse endale üles kirjutada, ise raamatust järele uurida või vanemaga rääkida.
See ju arendabki iseseisvat mõtlemist.
Peaks muidugi saama õpetajale otse küsimusi esitada, aga vahel ei saa. Ja elus on muidki selliseid olukordi. Kui SULLE tundub, et keegi ütles midagi valesti, ei pea ju kohe vastu vaidlema ja kisama.. ongi hea, kui osatakse ka ennast tagasi hoida..

karikate emand ütles ...

Tead, Kai Klaarika... öeldakse, et nii palju kui on erinevaid inimesi, on ka erinevaid arvamusi... aga ma pean ütlema, et ma olen Sinu kommentaaridega igas punktis 100% nõus! :D