Esmaspäev, 27. aprill 2015

Metsik kuduv luuletaja

Hakkasin VT minu-juures-istumiste ajal endale vesti kuduma.

Loomulikult ei viitsinud ma kusagilt mingit mustrit otsida ...

(ma ei saa aru - ise teen endale alalõpmata päevaplaane ja reegleid, sean väikesi eesmärke, aga toidu valmistamisel retseptide kasutamine või mustri valimine on kuidagi ületamatult raske... - võibolla ongi asi lihtsalt selles, et uue asja tegemine on ise juba 'erutav', aga kui ma pean veel mingit pabermaterjali selleks läbi töötama, siis on see liiga raske ja ma parem ei teegi midagi?),

... nii et kasutasin üht, mis mul 20 aasta tagusest ajast meeles on... või nii ma lootsin.
Tegelikult ei tulnud mulle kuidagi meelde, kas triipude vahel on 5 või 3 parempidist silmust.
Noh, alustasin viiega.
See polnud õige ja - ma panen selle lihtsalt selja taha, tadaa!!!

///See on nagu ühes limerikus koledast näost: Mind minu nägu ei sega, / sest et ma olen ta taga.  :D
Need, kes on ees, nii naljalt ei harju. ///

Selja pool: lai triip


Peenikesema triibu panen ette. Tahan teha nii, et tagapool on pikem kui esikülg ja küljeõmblus on õige lühike, 7 cm näiteks, sealkandis, kus ribid algavad ja mitte üleval, kaenlaaugu juures. Selline lihva-lohva värk kodus kandmiseks.

Kõhu pool: kitsas triip



Käsitöö näib olevat selline asi, mida tuleb kogu aeg teha, sest muidu raiskad koleduste peale lihtsalt lõnga :D, aga õnneks ma pole koduriiete osas kuigi pirts. Pealegi on heaks tavaks isetehtud asjade kohta negatiivseid märkusi mitte teha :D

Meie väike peenrake on nii sodine, et ma ei oska seda ilusaks organiseerida.
Maha on läinud vett ja mulda, siinsamas on pudelid ja pihustid, seemnepakid:
segasummasuvila!
Aga ikkagi on meil selline peenrake, ja see on tore! :)



Eks ma siis kudusin siin ka eile õhtul, kui VT minu juures oli.
Tal on hetkel 'koolipinged', sest teda ajab üha enam närvi, et temalt küsitakse kogu aeg koduseid ülesandeid mahakirjutamiseks ja teised saavad tema vastuste pärast kiita või viisi.

Jaa, mäletan suurepäraselt oma koolipõlvest seda aega! ja mina olin veel oi-kui-palju varem ja oi-kui-palju kadedam! VT ütleb, et talle meeldib teisi aidata, kuid talle ei meeldi see, kui teised hakkavad seda juba endastmõistetavana võtma, et temal on tehtud ja temalt saab maha kirjutada. Mõnikord on asjad tehtud tüdrukutest ainult temal ja ME'l ja ME ei anna mitte kunagi mitte kellelegi oma vihikuid mahakirjutamiseks :D, tema käest isegi ei küsi keegi, talle on nii tähtis olla kõige targem (ja ta on ka!)

Arutasime natuke aega seda asja, VT jäi mõtisklema... Mina hakkasin varsti omaette vaikselt laulma:

"Üks väga vana vanatädi
kord ütles Jorhile, 
et korstna kaudu toonekurg
toob lapsi ilmale. Oih!"

'Oih!' sellepärast, et VT vaatas mind sellise näoga, et "mida laulukest!" :D ja mina tõesti ei pane sageli tähele, kui ma laulu ümisema hakkan :D

Siis hakkasime vaidlema, kas mul on need sõnad üldse kenasti meeles.
Ega mina ka ei tea, kuidas tegelikult oli... laulsin nii - tunde järgi!
VT ütles, et tema meeles oli 'Juku' mitte 'Jorh'.

Mina proovin:

"Üks väga vana vanatädi
kord ütles Jukule,
et korstna kaudu toonekurg...
... teeb pai su nokule!"

Oi, see ei meeldinud VT'le kohe üldsegi, ta huilgas nördimusest ja ütles, et ma tohiksin luuletada vaid siis, kui olen metsas ja lähimast inimesest vähemalt kilomeetri kaugusel!
:D

Häh! Whatever! Ma püüdsin vaid aidata!

Valmistun häbist murtuna üksi metsa kolima...

Sau-blau, tuvikesed! :)

6 kommentaari:

Lendav ütles ...

Mustrite ja retseptide eiramine on väga tuttav teema :)
Mina arvan, et see tuleb soovist midagi ise teha, omalt poolt luua. Ma olen väga kehv kopeerija, no lihtsalt ei suuda. Iga kord pean midagi natuke teistmoodi tegema, on see siis toidutegemise juures või käsitööd tehes. Mitut ühesugust kindapaari kuduma panna - see oleks lihtsalt piinamine.

karikate emand ütles ...

:)
Täiesti võimalik, et asi on loomingulisuses..., samas... minu puhul võib asi olla ka selles, et kui ma tõesti järgi hakkaks tegema, siis (kardan, et) minu oma tuleks ikka igerikum kui pildil / paberil. Ja siis ma teen parem kohe omamoodi, nii et keegi ei saa öelda, et ei tulnud päris nii välja, nagu oleks pidanud :D

Kai Klaarika ütles ...

No sina ikka kood valget... nii ajad vahel valge isu peale! Kuni mulle jälle meelde tuleb, et mina olen mina ja mittevalge :)
Ilma mustrita kudumine on spontaanne. Ma ei salli ka ettevalmistustöid, pean ennast ületama nendeks, tahan kohe pihta hakata. Aga samas hea enesekasvatus ka- joogat ma näiteks ei tee.

karikate emand ütles ...

Vohh, õige! Mina tahan ka kohe pihta hakata ja selle ettevalmistava osa tahaks tõesti lihtsalt ära jätta! :)

Mari ütles ...

Ma just arvaks, et see mitte kopeerida julgemine on märk eneseusaldusest teil: Lendav ja karikate emand.

Ma olen alati kõikidel mustritel näpuga järge ajanud, et jumala eest mitte midagi teistmoodi ei läheks, sest ei saaks ju olla, et mina oskaks ise toredat mustrit välja mõelda:)

karikate emand ütles ...

:)