Kolmapäev, 29. aprill 2015

Have you seen my brain?

Viimane kord, kui ma psühhiaatri juures käisin (20. aprillil), küsis ta, mis see on, mis mulle õuemineku nii vastumeelseks teeb?

Ma püüdsin mõelda ja midagi ei tulnud pähe peale selle, et ma olen varemgi korduvalt selle küsimuse kallal pead murdnud.

Kolm päeva hiljem järsku: ma väsin õues käies alati meeletult ära!
Nii lihtne see ongi!
Ma tean seda ju juba ammugi!
Mulle väga meeldib jalutada, näiteks, aga pean seda tegema alati päeva viimase 'kohustusliku' asjana, sest pärast seda on hea, kui ma öö saabudes ripsmetuši näolt maha pesen.

Aga kui mult midagi järsku küsida, siis ma käitun reeglina nagu kuu pealt kukkunu - mitte midagi ei tule kohe meelde. Mõnikord, kui mult küsiti ootamatult: "Kas su pea praegu valutab?" ei osanud ma ka vastata :D, alles mõni aeg pärast seda, kui mind oli rahule jäetud, sain aru, kas valutab siis või ei valuta...


Eile olin ka kole väsinud ja sellistel päevadel ma ainult teesklen, et ma vaatan VT kodused ülesanded üle, mis ta mulle toob. Tegelikult ma ainult alustan, aga paarist esimesest reast edasi ei saa, püüan ja püüan, aga midagi ei saa aru. Siis ma unustan üldse ära, mida ma teen ja panen VT paberid käest ja võtan enda omad ja hakkan midagi kritseldama või vaatan arvutis midagi või nokin niisama nina. Ja kui VT tuleb, siis ma natuke ehmatan ja ütlen, et minu meelest oli kõik ok.

:/

No vaat, selliste asjade pärast ma ei tahagi õue minna.


Ja mõnikord mulle öeldakse, et ma halvustan ennast ja kahjustan end niimoodi.
Aga mis halvustamine see ikka on?
See on nii nagu on.

Kommentaare ei ole: