Kui ma poole päeva jooksul tema sõbrakutsele ei vastanud, siis saatis ta kirjakese, et loodab, et ma ikka mäletan teda...
Oh, muidugi ma mäletan.
Meie lapsed läksid samasse sõimerühma. Kui VT alles harjus lasteaiaga ja oli seal poolikuid päevi, jäi ta kord närvilise ja nutusena E sülle magama. Sealtpeale vestlesin E'ga sagedamini.
Selgus, et ta on elukutselt kasvataja ja peagi sai ta koha samas lasteaias.
Kui rääkisime lapsehoidja leidmise raskustest, pakkus ta ennast VT'd hoidma, kui me Mehega välja tahame minna, mõnikord. Et lapsed saavad koos mängida ja see pole talle üldse mingi probleem. Olin nõus tingimusel, et saan maksta, sest ma justnimelt ei tahtnud sõbrannatsemist ja teineteise-laste-hoidmise-suhet.
Aga loomulikult ma suhtlesin temaga SÕBRALIKULT, sest... see on normaalne.
Kui lapsed läksid erinevatesse koolidesse, siis me enam ei kohtunud...
Ja nüüd tuleb välja, et ta on mind "aastaid" fb'st otsinud ja pakkus end kohe külla.
No mina ütlesin, et FB on mul ainult sugulaste jaoks (ja on ka, kuigi seal on teatud erandid nagu ristiema 3 last jne) ja vaat, jooksen siin iga päev haigla vahet ja külaliste vastuvõtmiseks pole vist jaksu, aga vaatame siis nädalavahetusel. Andsin oma nubri, mida ta küsis ja... tema kirjutas vastu väga lihtsameelsel viisil südamliku kirja, ja et eks ma andku teada, kui tema kuidagi aidata saab, kuigi ta ei ela enam meie-linnas...
Küsisin isegi VT'lt, kas talle jäi mulje, et me E'ga olime sõbrannad?
VT vastas eitavalt.
Mina uurisin: "Mis sa arvad, miks ta mulle siis külla tulla tahab?"
VT: "Võibolla on ta oma 'vanadest sõpradest' tüdinenud. On selliseid inimesi, kes vajavad vaheldust"
Mina: "Pigem võib ta olla selline inimene, kes ei taha kedagi oma elust ära lasta. Selliseid inimesi on ka."
VT: "Issand. Appike. Mina olen täpselt vastupidine."
Mina: "Mina ka, kullake, sa ju tead..."
Inimesed üllatavad mind oma suhtlemisvalmidusega pidevalt.
Mulle ei mahu see pähe!
Ma tahaks juba tõesti teada saada, kui pikk võiks olla see aeg, mille järel mina ise kellegagi kokku saada tahaks. Mul pole olnud võimalust seda teada saada, sest alati võtavad teised ühendust. Samas, mulle tundub, et ma mõtlen väga väga palju teiste inimeste peale, tean nende ja nende laste sünnipäevi ja vanuseid, mõtlen nende lastest ja koduloomadest, meenutan ühiseid hetki, näen neid unedes ja olen pööraselt rõõmus, kui me linnatänaval kokku juhtume, aga leppida kokku, et saame kokku - oeh!, milleks? Aga kirjutada mulle meeldib, seda teen spontaanselt - või siis ei tee (st ei kirjuta neile, täitsa spontaanselt ei kirjuta, sest ei ole tahtmist!) :)
Oleme ikka perekond asotsiaale, pole meil (Mehega, VT'l siiski on) haigekassa kindlustust ega suhtlemisvajadust...
Ma vist kirjutasin ka, kuidas Mehe tuttav mitu korda järjest helistas, et saaks kokku ja jooks mõned õlled, ja Mees ütles talle (ma kuulsin!), et ega õllejoomiseks ei pea kokku saama - saada mulle üks kast ukse taha, küll ma ära joon! :p
Veel, täna käsin sots-ametnikuga pensioniametis pabereid viimas.
Arstliku komisjoni otsusel on Mees 100% töövõimetu ja sügava puudega.
Aga mind see nagu ei ehmata... Ei usu, et elu raskemaks läheb - nagunii teed pere jaoks kõik, mis jaksad.
Mõned teevad rohkem, aga mina mitte ;)
 |
| olen näinud üherattalist jalgratast, aga ühejalgset ratturit näen esimest korda - mõni kohe nagu peab sedasamustki TÖÖD teha saama :D - izismile.com - |
Täiendatud veel öö-poole...
Ja just sain küllakutsega kirja oma Tallinna-sõbrannalt :D
Appike! See on nii armas, aga...
Ma ei taha reisida. Ja ma ei taha külla.
Üldsegi mitte kohe!
On see tõesti nii imelik?...
8 kommentaari:
Ma imetlen alati su rahulikkust ja rahumeelsust. Sa paistad inimene, kellele sobib rutiin ja turvalisus selle kõige paremas mõttes. Ja sa annad mulle jõudu kui ma tunnen end pealetükkivate suhtlusaltite inimeste keskel imelikuna.
Ometi on just sinu elus nii palju keerde ja pöörde ja tõuse ja langusi. Vähemalt blogi vahendusel paistab nii, eks siin kaob ka ajataju ja info tiheneb.
Tahtsin öelda aitäh, et sa omi mõtteid jagad.
:), kui kena.
Pool sellest postitusest oleks nagu minu kirjutatud :) Et kuidas nad kõik viitsivad nii palju suhelda ja miks ennast ise teisele külla kutsutakse?! Ja ma tahaks ka tõepoolest näha, millal tuleb see aeg, kus tunnen, et nüüd helistan ise kellelegi ja kutsun omale külla. Sellist asja ei ole olnud juba mitu aastat. Ainuke, keda ma näha tahan, on mu oma lapsed ja õde, teistega võib vabalt piirduda netisuhtlusega. Usun, et kui sul VT kunagi suur on, siis tunned samuti, sest oma lapse suhtes ei teki tavaliselt sellist tõrjuvat hoiakut :) Ohh jah, kui saaks kuidagi nii, et alati ainult ise saaks otsustada, kellega suhelda, kellega mitte. Siis kehtiks ilmselt alaliselt olukord, et pigem mitte. Ja mu mees on täpselt samasugune, nii et tere tulemast asotsiaalide klubisse! :)
Ma olen ka väga suhtlemisaldis inimene ja mulle meeldib külas käia. aga ma ei oska end kellelegi külla kutsuda. Ma olen õnnelik kui mind külla kutsutakse (paluks kodulinna, ma kaugele ei taha, kui just autoga ei veeta). Ma ei saa ju kellelegi öelda, et kutsu mind külla, siis ta äkki ei tahagi ja siis ma polegi oodatud külaline, aga ma tahan olla oodatud. Mulle endale ei meeldi eriti külalisi vastu võtta, siis ma tunnen hullu kohusetunnet ja ei tunne end vabalt. Et suhtlemisaldis alati ei tähenda, et teiste tunded ei loe :P
Oh, ma muidugi ei arva, et suhtlemisaldis tähendab teiste tunnete suhtes hoolimatu... :D
Aga ma ei tahaks neid inimesi 'oma elus' ka pealetükkivateks nimetada, sest minu meelest nad ei kujuta ette, et ma võiks ALATI tahta üksi/perega/külla juhtuvate sugulastega olla.
Ja seda juhtub harva, et öeldakse: Ma tulen sinu poole! - tavaliselt öeldakse ikka: Ma võiks sulle külla tulla, kui sobib!
Ja mina pean ütlema, et kullake, anna andeks, aga see ei sobi kohe üldse mitte :D
nii , just nii on eestis kombeks ja kuidas sa vastad kui inimene küsib : MIKS sa mind külla ei kutsu ? . minule kirjutas FB tuttav keda pole kunagi elus näinud et kirjuta mulle oma aadress ma tulen sulle külla- ma vastasin ilma keerutamata ja otse et Soomes pole see kombeks - mu mees saab krepsu, kui võöras inimene peaks uksest sisse sadama
Siin ei ole kommet teiste kodusid tülitada. Igal on oma kodu kus olla. Ringihulkujaid kutsutakse külaluudadeks. Eestis tükitakse liiga külastama teiste kodusid arvestamata teise inimesega. Su mees vastas nii hästi et öllejoomiseks pole vaja kokku saada , heh . Tubli .
Jube lugu! :D
Mulle tundub, et aeglasemas ja rahulikumas Soomes oleks mul täitsa mõnus olla...
Kui ma nüüd Soome kolin, kas ma Sulle külla võin tulla, Nataly :D
(Ära hakka muretsema - ma ei tuleks palumise peale ka :D
Ja Soomega ei seo mind paraku mitte miski ega keski, nii et kolimine jääb ka ära.)
Mul tuli tahtmine selle ühejalgse ratturi kohapealt öelda,et "Kodutundes" oli ju ka üks ratastoolimees,kes tänavaid pühkis naisele abiks olles...:D
Postita kommentaar