Sots-töötaja lubas vaatama tulla, mis abi see minu Mees siis vajab, aga andis mõista, et kuna ma ei töötanud juba enne Mehe haigestumist, siis pean aga samamoodi edasi laskma.
Ja mina mõtlesin, et teen armsatele kaaskodanikele teene, kui lasen end ülal pidada Mehel - kelle eest ma ju ise ka hoolitsen - ja ei taotle töövõimetust, et minu eest maksaksid Eesti inimesed, kelle heaks ma ei tee midagi. Aaaaga tuleb välja, et oleks pidanud juba ammu kisa tõstma, et olen siuke närvuke värvuke ja vajan abi... Olen jätnud supernaise mulje, et olen hakkama saanud rahata ja haigekassata ja kõigeta. See näib kahtlane, et ma järsku ärkan ja riigilt abi otsin... Tervisekindlustusega on küll nii, et ma sain juba ammu aru, et vajan seda ainult juhul, kui ma tööle lähen - siis läheb tervis nässu. Aga kui ma näiteks viimati tööle sõites bussis kokku kukkusin, ei olnud mul ka veel tervisekindlustust, kuigi olin juba 2,5 kuud tööl käinud (umbes selle aja kandis ma hakkangi kokku kukkuma).
Paraku, ma tõesti lihtsalt pajatan siin, mitte ei pahanda.
Sest - ma pole ka veel aru saanud, miks peaks riik sünnist saadik kasutuid inimesi plutitama ja lutitama.
Seda küll, et kui inimene on tööd teinud ja makse maksnud ja mida kõike, siis pole riigil kobiseda midagi - sulle-mulle, eksju.
Aga kui ikka oledki nõrguke, siis ole kusagil pimedas nurgas kuss.
Ja tegelikult ma pole nii haritud, et näha, miks peakski riik hoolima? Riik hoolib ikka kestmajäämisest ja tänu "minusugustele" pole küll mingit kestmajäämist.
Nagu siin viimasel ajal poliitikud soovitanud on: "Ära mõtle, mida riik sulle võlgu on vaid mõtle sellele, mida sina ise riigi jaoks ära teha saad."
Noh, mina justkui hoolitsen nii kenasti lapse ja Mehe eest, kes varem ja loodetavasti ka tulevikus maksavad makse ja äkki teevad midagi head ka, aga kes seda ei tee? :D
Pealegi kohustab mind selleks perekonnaseadus nagunii - on vist nii :D
Polegi mul kobiseda midagi...
Muide, seal sots-osakonna järjekorras oli kuidagi rusuv õhustik... Muidu ma ikka hiilin sisse ja naeratan ja keegi ikka naeratab vastu ja..., aga seal jäi mul hääl kurku kinni, nii et "tere!" ütlesin ainult huultega.
Küsisin, kes on viimane, ja sättisin end sappa.
Ametnikud võtsid vastu lahtise uksega ruumis - kogu jutt oli kõigile ootajatele kuulda.
Suht inetu, mu meelest... Inimesed peavad ju seal igasugustest asjadest rääkima, psüühikahäiretest ja võlgadest ja... Naine, kes minu ees sisse läks, punastas küll seal laua taga...
Jõhker!
Minu järel tulnud mees küsis ka, kes on viimane, aga kolm järgmist tulijat lootsid oma nägudemälule...
Nujaa, ja kuna vastu võtsid kaks erinevat ametnikku - üks tegeles hoolduse küsimustega, teine tavalise igakuise sotsiaaltoetusega, siis läks järjekord nagunii veidi sassi.
Ja ühel hetkel lipsas sisse mees, kelle kord veel polnud.
Kui ta sealt välja tuli, hakkas temaga pahandama mees, kelle järjekord tegelikult olnud oli. Ja kuni need kaks meest seal sõnelesid, kaotas see 'õigusjärgne mees' juba teist korda järjekorras oma koha, sest kabinetti kõndis see naine, kes vahele trüginud mehe järel oli saabunud :D
"Kuhu sellel proual nüüd kiire hakkas?" küsis oma kohta taga ajanud mees täiesti šokeeritult :D
Millegipärast oli see kuidagi lõbustav ja lõõgastav... :)
Mehel käis eile 5 külalist. Nüüd on meil külmkapp täis, hehee! :)
Ja pension tuli, nii et saame interneti eest ära maksta...
Päris naljakas on lõpuks päriselt niimoodi elada... ja palju lihtsam, kui mõned viimased aastad näha, kuidas Mehe tervise- ja majanduskäitumine meid vältimatult sellesse olukorda toob. Selle pärast olin vahel ikka päriselt südame kloppides öösiti üleval ja mõtlesin, mismoodi me sellest supist pääseme, kui midagigi juhtub. Aga nüüd, kus Mees tõbisena kodus, magan väga ilusasti ja mingeid peavalusid pole ka tulnud.
Hirmud on ikka nii palju hullemad kui õnnetused ise...
Ka meeldib mulle, et kui mind seni võis nimetada pessimistiks, olen ma nüüd osutunud siiski realistiks.
Win! :)
13 kommentaari:
Mu ema oli samuti enne kodune ja hakkas siis oma isa hooldajaks, sai kyll.
See ei tundu üldse loogiline, et ei saa hooldajaks. Peab saama :)
Jõudu teile ja üleüldse :)
Aga minul jälle siuke erk olemine,kui kuulen teisi vaeseid toimetamas ja mõtlemas,:D Käisin hambaarstil 56 euri lugu ja nüüd edaspidi veel 22 päeva teismelise lapsega 4 eurot päev vastu pidada!Aga internet on makstud!Huraa!
Ahhaa, mimikri, väga huvitav kuulda!
See, et keegi mu blogis ütles, et tema ema sai, pole mingi argument, aga ma vähemalt proovin seda argumendina kasutada :D
Linnariided,
tänud julgustamast, ja üleüldse! :)
Eks ma annan kindlasti teada, kuidas meil see sotsiaaltöötaja külaskäik kulgeb ja mis tulemused on, aga sinna läheb aega, sest Mees läheb nüüd kolmeks nädalaks taastusravile (ma väga loodan, et ikka läheb; mul on siin küll hästi palju abimehi olnud, kes talle kõik ühest suust räägivad KUI OLULINE SEE TAASTUSRAVI IKKA ON!, nii et Mees on suht nurka surutud :D) ja kõnealune visiit toimub veebruari keskel alles.
Skarabeus,
tead, ma usun! :D
Mul endal on ka huvitav...
Natuke harjumist võtab - näiteks pole ma veel poodi vahetanud, kuigi kodulähedasest Konsumist on ilmselt odavamad Säästumarket ja Maxima. Aga me pole eriti valmis marke vahetama - soodsamalt võiks küll saada :D
Ja Väike Preili pole nõus kaltsukatest ostetud riideid kandma, vaat, talle peaks vist turult riideid ostma hakkama. Ma pole vist ligi 20 aastat turul käinud - liiga kirju, ma ei näegi midagi, kui nii kirju on.
Aga tuleb uusi oskusi/harjumusi omandama hakata ja see ON üksjagu põnev.
Muide, mulle on ka ammust ajast meeldinud lugeda, kuidas inimesed pusivad oma argist elu jube vähese rahaga, nt Knut Hamsuni "Nälg" - nii meeldib! :) Ja neid raamatuid-jutustusi ikka on!
kas ta saab nüüd lugeda? Või jaksab ainult piiratud aja? kas ta üldse raamatut suudab käes hoida? üldse ei kujuta ette, kui abituks inimene võib jääda.
Ma ilmselt kasutaks argumendina haigekaasa kodukal toodud nimekirja, kus selline kindlustuse saavate isikute nimekirjas selline rida: " puudega isiku hooldajad, kellele valla- või linnavalitsus maksab toetust puudega isiku hooldamise eest ja kes ei tööta ega saa riiklikku pensioni." - Seal pole ridagi kirjas sellest, et peaks olema enne töötanud.
Haigekassa maksab haige pereliikme hooldamise eest ainult töötavale inimesele, kes ajutiselt hooldamise tõttu töötada ei saa. See on nagu ajutise töövõimetuse hüvitis.
Hooldajatoetust maksavad hoopiski omavalitsused ja see käib ainult KOV-i kehtestatud reeglite järgi. Mis Tartus kehtib, on nende kodukal kirjas: http://www.tartu.ee/?lang_id=1&menu_id=2&page_id=3961
Sorry, ma ei osanud linki nii panna, et aktiivne oleks. Ja ega ma ei tea ka, kas elad Tartus, lihtsalt üks näide :)
Soodoma,
ei saa lugeda veel..., aga kolm nädalat taastusravi on ees, nii et...
Praegu ta vaatab arvutist filme ja mängib arvutis Freecelli kaardimängu, muud on vaja kas abistada või valvata.
Eks igalühel on erinev, mida ta pärast insulti teha saab ja mil määral. See oleneb, kui suur osa ajust kahjustada sai.
Lugesin, et 1/3 sureb, 1/3 jääb invaliidiks ja 1/3 taastub "täielikult".
Ma küll loodan seda viimast :D
Ja halvatud on tavaliselt ainult üks kehapool - Mehel parem. Vasak käsi töötab nagu ennegi, aga parema poole ta unustab ära - istub oma käe otsas ja lööb seda ära, lükkab sellega asju maha. Ka on mitukümmend kilo parema kehapoole raskust, mille olemasolu ta ei taju ja ei oska hoida.
Mimikri,
aga ma ju pole
"puudega isiku hooldaja, kellele valla- või linnavalitsus maksab toetust puudega isiku hooldamise eest ja kes ei tööta ega saa riiklikku pensioni." - ma alles taotlen seda.
Loodan, et kuidagi läheb läbi......
Yrt,
ega minagi oska linki aktiivsena kommentaari lahtrisse panna... Kes seda üldse oskab? :D
Aga Sinu antud lehekülge ma vaatasingi! Seal on öeldud:
"Hooldaja määramine või sellest keeldumine ja hoolduse lõpetamine otsustatakse Tartu Linnavalitsuse sotsiaalabi osakonna korraldusega."
Ja sotsiaalabi osakonnas ma käisingi. Blanketi sai küll sealt. Ega vist Linnavalitsuse hoonesse pole mõtet sellise murega marssida :D Mõtlesin veel, et äkki käib pensioniameti kaudu, selle pärast guugeldasin ja mina sain aru nii, et (Tartu Linnavalitsuse) sots-osakond ongi õige koht. Vast nad ütlevad mulle, kui peaksin midagi muud kusagilt mujalt taotlema (või välja pressida üritama :D)...
Minu arvates pole see kōik üldse huvitav. Mul on seda nii valus lugeda, kuidas inimesed peavad nii rasketes majanduslikes olukordades elama ja vastu pidama. Nagu nt teie seal praegu vōi see, mida Skarabeus kirjutab.
Aga kuidas lugeda ei saa, kui filmi saab vaadata? Kas teksti lugedes on raskem mōista kui kuulates?
Kui sa mu küsimustest tüdinenud oled, útle julgelt, ma siis löpetan. Lihtsalt ei oska selliseid olukordi ettegi kujutada.
No... filmid on vanad tuttavad tal :)
Vara veel öelda, kas nägemine sai ka kahjustada või on lugemisraskuste puhul asi selles, et liiga paljusid sõnu ei tunne ära. Ta ise arvab, et näeb halvemini... vaat, ei tea veel!
kohutavad tingimused sotsiaalis panid järjekordselt mõtlema kui hästi see on organiseeritud Soomes, järjekorranumbrid ja privaatsed kinnised ruumid, kus vabalt vestelda ja mis peaasi inimesi püütakse aidata - rahulikult ja viisakalt. Loodan et saad abi ...
Jaaah, nooooh, mis me end Soomega ikka võrdleme...
Ruume pole, sest raha pole, ja raha pole, sest igasugused püüavad toetusi välja petta :D
Tegelikult, usun, et Eestis on väga raske olla sotsiaaltöötaja. Hirmus tamp on peal, töötajad seal näisid ka kurnatud ja stressis.
Kurb oli see osakond igal juhul (võibolla mõnel pool on rohkem ruumi ja rahu ja korda, aga seal, kus mina käisin tundus kõik logisevat ja pilla-palla!).
Postita kommentaar