Kolmapäev, 22. jaanuar 2014

Koera sabajupike

Jälgin ühe huvitava 'joogamuti' blogi, kes jooga kõrvale vahel ka mõne joogi võtab ja vist sööb ka liha, sest tema kunstilises toidupäevikus oli kana pilt. Ja viimases postituses tutvustas ta kõigile budismihuvilistele teada-tuntud kaastunde praktiseerimise harjutust, kus esimeses etapis soovid kõigile olenditele õnne ja kannatustest vabanemist, järgmises lähed konkreetsemaks ja soovid kõike seda hääd kellelegi, keda armastad; seejärel liigud edasi selliste inimeste juurde, kellesse suhtud neutraalselt ja kui see on käpas, siis hakkad sedasama soovima kellelegi, keda sa silma otsaski ei salli.

Vaat, huvitav harjutus.
Juba siis, kui ma seda palju aastaid tagasi esimest korda kohtasin, pani mind mõtlema see, kust need mungad võtavad inimesi, keda vihata, kelle peal seda harjutust siis rakendada (sest esimeses tekstis oli, et viimases etapis soovid õnne ja kannatustest vabanemist inimesele, keda vihkad).

On palju tarku mõtteid, mida võiks tunda mitte ainult teoreetilises plaanis, vaid mis võiksid sisemiselt omaseks saada, aga no... kannatust! :D Ei ole veel!
Aga vaat see teadmine, et õnn ja headus nakkavad ja üks inimene teeb end ümbritsevad inimesed õnnelikumateks ja paremateks ning need siis omakorda jagavad ja lõppkokkuvõttes on kõigile, ka mulle isiklikult kõige parem, kui võimalikult paljud inimesed on võimalikult õnnelikud - see teadmine on mul küll sügaval sees ja ma täie endastmõistetavusega soovin kõike head ka sellele ühele inimesele, kellega ma suhelda ei suuda, sest ta on nii... hüsteeriline, (mu meelest). Aga see veel puuduks, et ma tahaks soovida, et ta elu veel halvem oleks! Loomulikult mingu tal hästi ja olgu tal keegi (mitte mina ainult, äi mina jäksa!).

VT arvates näiteks ei ole võimalik inimese tegu(sid) hukka mõista ja talle samas kaasa tunda.
Minu meelest on see imelihtne ja sugugi mitte komplitseeritud.



Photo by Tenzin Choejor/OHHDL

*

Teine salatarkus, mille olemasolu endal ma mõni päev tagasi selgelt teadvustasin, on see, et oskan ka kibedates olukordades üles leida need nüansid, mille üle rõõmu tunda, ja see ei käi nii, et istun märkmikuga õhtul küünla ette maha ja pigistan oma näkasest päevast välja kolm asja, mille üle tänulik olla (ka üks levinud praktika, aga mitte ilmtingimata budistlik), vaid see tuleb mul lihtsalt ja käigu pealt ja ma olen nii rõõmus, et laul lendab suust.

Ilmselt ma näin selle tõttu mõnikord veidi ohmakas või südametu...
Ma ei ütle, et ma ei ole... Üldsegi, ma vist hakkan budistide 'tühjuse'-jutule tasapisi pihta saama, sest ma vaatan, et ma ei kipu ägedalt vaidlema (ka omas mõttes), kui keegi nimetab mind omadusega, mis mulle endale tundub võõras, sest... sa oled see, kes sa oled - ükski sõna või nimetus siin midagi ei muuda.
Ja näida võivad asjad paratamatult mitut moodi, oleneb ikka vaatajast ka.

Muide, VT nimetas mind hiljuti kergemeelseks :D
Siis ma küll kohe märkisin, et olen pigem 'helgemeelne' - ma täitsa meelega olen! :P
Ta ju ise ka... naudib selle omaduse häid vilju...! :D

1 kommentaar:

Skarabeus ütles ...

Meenub filmis Tina Turnerist,et ta hambad tangis korrutas "ehje ašer ehje"(häälduse järgi). Väga palju hiljem sain teada,et see on : sa oled see,kes sa oled.