Koolijuttu

Ühel päeval küsis inglise keele õpetaja lastelt: How many brothers and sisters have you got?
Kui ta jõudis õpilaseni X vastas too, et tal on kaks õde.
"Kuidas nii?" imestas T, "sul on ju kolm õde!," mille peale X ainult oma nina alla mõmises.

Järgmises tunnis tuli klassi psühholoog ja rääkis, et juhtunud on selline kurb lugu, et X'i nn-aastane õde jäi eelmisel päeval auto alla ja sai surma. Psühholoog rääkis, et see on tervele perele valus teema ja palus X'i küsimustega mitte tülitada ja sellest mitte midagi Facebooki postitada - ei oma ega X'i leheküljele.
Siiski tormasid mõned lapsed kohe pärast psühholoogi lahkumist X'ilt uurima, kas tõesti on nii, et tema õde eelmisel päeval suri. Ka kuulis VT juttu, et X oli ise näinud, kuidas tema õde kanderaamil ära viidi.

Õhtul aga räägiti uudistes, et just nn-aastane tüdruk hüppas või kukkus meie linnaosas aknast alla.
Mina arutlesin, et see peab ikka sama tüdruk olema, sest kui palju nn-aastasi meil siin ikka samal päeval surma saab. VT imestas, miks psühholoog siis liiklusõnnetusest rääkis. Ma pakkusin, et ilmselt psühholoog ei tahtnud, et lapsed X'i sel teemal pinniksid. Et ta parem võtab selle vale enesekindlalt enda peale kui jätab X'i olukorda, kus ta vaevleb, kas rääkida tõtt või mõelda välja mingi vale... Ja võibolla pole vanemad X'le öelnudki, kuidas õde surma sai - enesetapp on ju ebameeldiv teema.
VT jäi siiski kahtlema, sest psühholoog ütles!...
Ja ega minagi ju kindla peale teadnud.

Paar päeva vaikust, ja siis näitas klassiõde VT'le oma nutitelefonist X'i FB lehekülge, kus X oli linkinud artiklit sellest enesetapust ja kommenteerinud umbes, et "ise nägin, kui ta ära viidi!"
Selle peale ütles VT: "Ah! See siis ikkagi oli X õde!"
Aga teised tüdrukud kohe - "Mis-mis, ei ole! Psühholoog ju ütles, et auto alla jäi!"
VT siis märkis, et kui tõenäoline see on, et meie linnaosas samal päeval kaks sama vana tüdrukut sureb? Ja mitut surnukeha see X ikka samal päeval näha sai?
Ja tuli välja, et veel mõni oli märganud meediauudise ja koolis räägitu mõningast kattuvust ja teisalt - erinevust, kuid nende kõigi emmed olid öelnud, et ei, see on ikka teine tüdruk. Üks oli isegi millegipärast öelnud, et see aknast allahüppaja oli X'i õe sõbranna, mitte õde ise.

VT tuli koju ja imestas oma klassiõdede lihtsameelsuse ja nende emade valelikkuse üle.
Mina seletan, et eks emmed püüavad oma lapsi kaitsta - nad ei taha, et nende lapsed hakkaksid mõtlema surmast ja veel sellest, et ka lapsed saavad ise ennast ära tappa. Ja nad ei tahtnud, et psühholoog valetajana paistaks.

Ja VT märgib selle peale rangelt: "Kaitsta! Lapsi kaitseb tõde - tõde selle kohta, mis maailmas sünnib!"

Jah, väga 'minu laps' :p

Mind väga puudutas paavst Benedictuse (see, kes nüüd tagasi astus) sõnum: "Alati tuleb kaitsta tõde, sest lõpuks on tõde ainus, mis meid kaitseb." (Aga Mees ütles, et seda on teised juba varemgi öelnud - mina siiski kuulsin seda miskist dokust Benedictuse kohta.)
Jah, ei maksa karta tõde, sest ebamäärasus ja ebakindlus pakub kuhjaga koledaid versioone, mida kaaluda ja karta, ja ilusaid versioone, mis võibolla tõeks ei saa, aga elu tahab elamist sellisena nagu see on. Kui on. Seda elukest, ma mõtlen.
Aga tõe jaoks peab olema seletamise-aega ja hirmuvaba ruumi.

Siis me lollitasime VT'ga, kui kurjaks klassiõdede emmed tema peale saavad, kui nad kuulevad, et VT nende juttu kummutab.
Mina mängisin vihast emadekarja: "Sina olidki see nurjatu, kes meie lastele rääkis, et jõuluvana pole olemas!"
"Aga...," piuksub VT, "ma usun maavälisesse ellu!"
"Mis maavälisesse ellu!" tänitan mina (emadekarjana), "me siin vaatame, et maapealsegagi hakkama saame - mille SINA keeruliseks teed!"
Ja me lõkerdame naerda ja kallistame kaua.