teisipäev, 21. jaanuar 2014

Saadana silmamuna!

Ei ole ju võimalik, et elusal ja ärkvel inimesel külmuvad silmamunad ära?
weheartit.com
- klaasist muna, mille sees on talv -
Miks mul siis õues selline tunne on, nagu keegi kougiks mul pisikese ümmarguse jäätisekulbiga silmi peast? Kõnnin ringi silmi peaaegu kinni hoides ja ikka on tunne, et laud külmuvad silmamunade külge kinni ja silmamunad ise tõmbuvad külmast kokku.

Näonahal on ka tunne, nagu hõõrutaks seda liivapaberiga...
Ja vähe sellest, et liigesed muutuvad nii tuimaks, et ma pean oma jalgu vaatama, et aru saada, kas need ikka liiguvad, muutub mu mõte ka tuimaks. Mul on tunne, et kohe ma enam ei liigu, juba teadvusetuna vean end teeserva nagu kana, kes peatuna lendab - kindlasti kutsub keegi mulle kiirabi, aga siis olen juba üleni härmas ja on hilja... :D
Iga kord mõtlen nii ega mäleta, et kui ma tuppa tagasi saan, siis kohe varsti tean, et nii ruttu ei surda kesklinnas 15 külmakraadi kätte. Aga iga kord õues usun seda jäägitult ja väga rahulikult.

Täna hommikul oli meil -19 kraadi külma ja seda nn "tuulekülma" -24 kraadi!
Oiii põrrrrgukülma!
Mina enam õue ei lähe... :(


***

Täiendatud paar tundi hiljem:

Mõtlesin, et võtan eile pooleli jäänud raamatu, kuni VT oma õpikutega tuleb...
ja näe - järg on täpselt külma ja kurja luuletuse juures :D

When winter first begins to bite
and stones crack in the frosty night,
when pools are black and trees are bare,
'tis evil in the Wild to fare.

J. R. R. TOLKIEN  "The Lord of the Rings"

Kommentaare ei ole: