istusime esimeses reas, pead kuklas, nagu linnupojad, sest tagapool polnud kõrvuti kohti.
Mees kogu aeg räägib, et kinod on tühjad, kinod on tühjad...
Võibolla ta mäletab Tallinna-aegu või usub ajalehti :D, aga kui meie VT'ga käime, on kinosaalid küll täis.
Eks me ainult perefilme käime vaatamas, ma iseenda pärast ei taha kinno minna - liiga vali hääl, natu liiga pealetükkiv minu jaoks... - peaks midagi hirmsat juhtuma, siis olen mina kohe krapsti kõrvalistuja varukaõlas kinni... ja kui väga jube on (nagu Harry Potteri viimane film :D), siis ma pean üldse pea tühjaks tegema ja ennast mujale mõtlema.
Ja hommikul küpsetasime VT'ga jälle muffineid, seekord tegime pooled kakao ja šokolaadinööpsudega.
Mul õnnestus küpsetiste abil VT isegi piima jooma saada!
Great success! - nagu ütleks Borat :)
Ka Mehel on tuju märksa parem: enam oota ta, et smugeldan ta oma käekotis haiglast koju.
Ta naeratab leebelt, kui ma tema sõnaapsude üle naeran (mõned neist on väga naljakad!).
 |
| izismile.com |
Ja midagi pole muutunud ka selles asjas, et tunnen ennast ikka mitu korda päevas läbinisti õnnelikuna...
Iga päev! Kogu aeg tuleb ette toredaid 'asju' ja kirju ja inimesi ja... jalutuskäigud mulle meeldivad ja...
päiksetõus läeb aina varemaks ja elu läheb aina paremaks... :)
Nagu teil kõigil sel uuel aastal, ma loodan! ;)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar