Oi, kõik on nii tublid, nii tublid...

Mees on nüüd veidi üle nädala taastusravikliinikus olnud ja kõnnib nii ilusasti, et ma juba unustan ära, et võiks äkki ta paremat külge toetama valmis olla, või käiks äkki selja taga, käed laiali - panen aga ees ajama ja siis kuulen sammudest, et mind ei aetagi isukalt taga nagu kord ja kohus, vaid lohisetakse omaette kusagil tagapool :D  Siis tuleb meelde, et keegi liipab ju meil natuke :), aga pole hullu, olen väga rõõmus ja uhke! :)

Ja nüüd Mees kallistab mind ka alati kahe käega :)

Juba kui me saabusime, ütles uus raviarst, et väga kiire taastumine on toimunud.
"Süüdistaksin" selles eelmise haigla neuroloogiaosakonna füsioterapeuti, kes Mehe oietest ja mossitamisest väljagi ei teinud, ja nõudis kindlal häälel korralduste täitmist :)
Tulemused olid ilmsed ja kodus nägin suurepäraselt, et kui haiglas ta arenes iga päevaga - iga päev näitas ta mulle midagi uut, mida ta sai teha - siis kodus pigem taandus see kõik, näiteks hakkas ta jalga lohistama, kui ma IGA SAMMU juures ei nõudnud: tõsta jalga! ei lohista - tõsta!
Nii et ikka tuleb tagant sundida... ise ei viitsi midagi ja lohisetakse, nagu mugavam on.
Selleks ongi vaja tugeva psüühikaga sadomaso artiste füsioterapeute, kes ei tee kliendi/patsiendi kräunumisest väljagi või võtavad seda kui 'head märki'! :D

***

See nädal oli NII külm.

Ühel õhtul oli VT nii kurnatud ja tõbine, et ütlesin kohe, et järgmisel päeval vaatame hoolega, kas ta ikka saab kooli.
Järgmisel hommikul oligi ta nägu nohust paistes ja paha tervis paistis nii silmist, ninast kui suust..., aga tema tahtis kindlameelselt kooli minna, sest iga päev on ju mingi töö või uue asja õpe - näiteks kui ma ka loen internetipäevikust, et käsitöötunnis õppisid lapsed 'tikkimispistet' ja 'varspistet' ja mõlemat tuleb kodus teha 5 rida, siis kuidas ma VT'd aidata oskan, kui mina tean ainult ristpistet ja siis,... noh... et niisama tikitakse ka. :D  Ma tean sellist aasaga pistet, ühte... ja siis neid tavalisi, piklikke... Nujaa. Aga siis sellel nohusel hommikul ma ronisin VT'le otsa ja ütlesin, et tulen alles siis maha, kui tunnid on alanud (nimelt kui VT on hiljaks jäänud, siis ta ei taha üldse minna)... Aga see Väike Vapper Vumps vedas end kõigil neil jäledatel külmadel päevadel kooli ja mul on nii hea meel, et ta nii kohusetundlik ja tugev tüdruk on :)
Emme armastab teda, sellepärast on! :)
:D

Selline pilt oligi!,
- üle õla, vaatamata tegin -
mitte midagi muud ma pärast pildiga ei teinud, kui väikseks!

/ahhaa, üks naljakas asi...
Pikutame VT'ga kaisus ja ma ütlen talle nunnutava häälega: "Emme armastab sind..."
Natuke vaikust, VT patsutab mind ja ütleb lohutavalt: "Emme armastab sind ka!"/

VT joonistas meie pere :)
Tema on keskel

Ja veel on tore, et seoses laulupeo jaoks harjutatavate koorilauludega oleme VT'ga koos laulma hakanud.
Tõsi, koorilauludelt kisub see väga ruttu lorilauludele, millele korda-mööda ridu teeme... aga laulmine on ikkagi üks minu lemmik-meelelahutustest.

***

Ja mina ka, no nii tubli, nii tubli!
Võtsin kätte ja tassisin teleka enda toast elutuppa.
Ise kruvisin lae alt antenni lahti, võtsin ühe karbi vähemaks ja ühendasin kõik (ähh, siis nüüd ainult antenni, teleka ja DVD-mängija) juhtmed õigesti ja... Oeh!
Mees seda (tervena, ja minu abiga) igatahes ette võtta ei viitsinud, vähemalt mitte viimase kolmveerand aasta jooksul! Nii et jõledamalt tubli olen :)   Kui Mees haiglast tuleb, siis - tadaa! - telekas elutoas! Usun, et kuna tal lugemine veel raske on, peaks see teda rõõmustama küll :)   Ja ta oleks olnud kohutavalt õnnetu ja ennast süüdistav, kui ma tema nähes selle telekaga rassima oleks hakanud.

Teleka asemele panin enda tuppa riiulile Budha pildi,

ja üldse olen hästi tublisti mediteerinud ja joogatanud ja nüüd hakkan jälle kaarte ka katsuma - enne polnud sellist rahulikku keskendunud meelt võtta kusagilt selle jaoks. Aga... tuleb ikka, tasapisi, kui ikka tahad... :)