Kas ma meeldin talle ikka veel? Kas ta tuleb jälle? Ega ma teda ometi millegagi pahandanud ole? Millal ma teda taas näen? Mida ta minust arvab? Kas ta ikka kindlasti tuleb?
Mees on nüüd taastusravikliinikus. Käisin täna teda vaatamas. Viisin talle arvuti, mobiililaadija ja raseerimistarbed, sest kõneterapeut tahab tema habeme asemel ta suunurkade ja põskede liikumise sümmeetriat näha.
Usaldavalt ja lootusrikkalt, hing avali minu poole vaatav Mees meenutab mulle seda inimest, kes ... esimesed kümme aastat mind tuliselt armastas ja minu heakskiitu püüdles :D
Mis ma oskan öelda: ma naudin seda! :)
I'm in heaven!
- koos -
weheartit.com
7 kommentaari:
Sa oled lihtsalt nii armas :)
Ma loen ja loen ja loen. Iga kord küsimärgid peas. Mõistmatus.
Mida sa naudid?
Ma ei tea kas see on õige, aga ma näen parastamist ja kahjurõõmu ...
Loomulikult on Sul õigus näha seda, mida Sa parasjagu näed, dawndancing...
Mõtlesin, ja tõesti, oleneb inimesest, nendesamade minu kirjeldatud tundmustega võiks kaasas käia väljaütlemata kahjurõõm.
Noh, mu enda arust on asjad pigem nii, et mulle ei meeldi - tõesti väga-väga ei meeldi - ülbed inimesed, kes teevad tugevama õigusega omi asju.
Ja kuigi Mees oli üldises plaanis ikka sama tore nagu alati, oli tal paar teemat, kus ta oli täpselt selline ülbik.
Jah, ma arvan, et on hea, et 'Kosmos' saatis talle pisukese meeldetuletuse, et teen-mis-tahan-kui-ei-meeldi-mine-ära suhtumisega elamine võib ringiga tagasi tulla ja sind ennast valusasti kannikast näksata.
Minu jaoks annab see võimaluse teda hellitada ja nunnutada nagu ma alati olen soovinud, nüüd on ta vastuvõtlik minu kinnitustele, et ma ei jäta teda üksi ega hätta. Mulle endale tundub, et naudin meie taasleitud lähedust ilma kahjurõõmuta.
Samas, mis ütleja mina olen... tõde on vaataja silmades :)
Leidsin ühe päris huvitava artikli elust pärast traumat. Ehk on Sullegi abiks:)
http://sojo.net/blogs/2014/01/13/new-normal-ten-things-ive-learned-about-trauma
Hei, ma alustasin lugemist, aga algus teeb küll nalja, sest on niiiiii mööda.
Mina ei võta midagi "for granted" juba ammuammu!
Ja ma ootasin juba ammu katastroofi, üllatust pole.
Ja ma ei looda Jumala peale...
Vähemalt stardipositsioon on meil autoriga nagu lausa vastupidin :D, aga nüüd loen edasi, lihtsalt pidin paristama välja selle ...
4. punkt on väga huvitav! Kumb olen mina - firefighter või builder? Ei teagi... Ehk ikka see nii haruldane kombo mõlemast? :D
Aga meeldis see, kuidas autor keelas lolle lohutusi öelda kannatajale - kui ka kannataja ise selliseid asju ütleb (mis ei tapa, teeb tugevaks; kes teab, milleks see veel hea oli etc). See on jah... suht veider komme. Samas tuleb aru saada, et enamik ehmatab ennast rumalaks, kui kuuleb kellegi hädast.
Oh, ma ei tea...
Inimesed ei taha uskuda, aga mind juhtunu ei üllatanud ega rabanud ega löönud rivist välja mitte mingis mõttes. Olin kümneid, kui mitte sadu tunde mõelnud sellele, et kui Mees oma valikute tagajärjel invaliidiks jääb või sureb, mis ma siis teen. Sammud.
Mõnikord on mul raske meeles pidada, et teised inimesed on šokis. Mina elasin SEDA elu juba aastaid. Sest pole mõeldav oma keha väärkohelda ja sellest karistamatult pääseda. Nii et olen praeguste jamadega ammu arvestanud...
Muideks, seda artiklit lugedes mõtlesin mina ka, et Sinu puhul on just tegemist selle firefighteri ja builderi harvaesineva kombinatsiooniga. Nii et teil on vist vedanud:)
Jeeeee!... :)
*rõõmutants*
:D
Postita kommentaar