Mees on nüüd mõneks päevaks kodus!
Loomulikult on ta rahul, kuigi enda peale sageli imestunud-pahane, et "kuidas ma küll 'seda' nüüd teha ei saa? Kuidas ma ei saa istutud ega astutud? Mis värk on, ma küsin, mis värk on?"
Aga minu meelest on ta väga tubli ja mulle on tema eest kodus hoolitsemine oluliselt vähem koormav, kui mööda ilma asju ajades ringi lasta. Paraku tuleb ka viimast teha - tunnen, et see sööb mu küll elusast peast ära. Juba mõtted sellest, kuhu kõik veel minna tuleb, ja mis järjekorras oleks loogiline mingeid asju ajada, ajavad silmakesed õudusest punni ja punaseks... Aga see nn 'hooldamine' - taevas teab, et ma olen nagunii loomult haiglane ülehoolitseja, kes ka täiesti tervele mehele ja lapsele suhkru tee sisse ära segab... nii praegu olen mina lõpuks ometi omas elemendis, kus iga liigutuse passimist ja toetamist tõesti vaja on ja kus mu abi tänuga vastu võetakse...
Haiglas andis füsioterapeut talle üsna karmilt ja nõudlikult valu, nii et Mees ohkis ja oigas tal käes ning muutus õige pahuraks...
Rääkisime sellest, et ma pole kindel, kuidas ma teda neid harjutusi kodus tegema saan panna?
Terapeut ütles, et tal omal laps vigastas põlve ja ei viitsi trenni teha - tema aga nõuab. Ta ütles, et on oma lapse silmis hetkel väga ebapopulaarne, ei meeldi talle üldse, aga pärast on laps tänulik, et lonkama ei jäänud...
Ma pobisesin, et mul on ilmselt raske leppida just selle vaenulikkusega, mis armsalt inimeselt minu suunas hoovab sel ajal, kui mina tema pärast higistan, teda treenima sundides...,
... aga samal ajal lahvatas minus üks äratundmine: inimesed on enamjaolt hiljem tänulikud, kui neid pingutama sunnitakse.
See EI kehti Mehe puhul, ja see ei kehti ka minu puhul.
Ei tohi sundida!
See on lugupidamatu.
Tuleb rääkida, et kui sa teed, on võimalused sellised, ja kui ei tee, juhtub tõenäoliselt nii - ja siis inimene ise otsustab.
Ega keegi ei tea tavaliselt, mis tegelikult juhtub!
Muidugi, on mingid tõenäosused... mis sageli on subjektiivsed.
Ja veel.
Ma pole kunagi vigisenud, et oleksin pidanud rohkem pingutama ja oleks ikka saavutanud küll!
Küll aga olen mitut puhku tagantjärele leinanud, et poleks tohtinud lasta end veenda, poleks tohtinud ennast sundida, oleksin pidanud varem loobuma, alla andma, katki jätma pingutamise - oleksin vähem end vigastanud. Hind on sageli olnud palju suurem, kui see, mis ma eneserebestamise kaudu "saavutasin".
Küll ma juba ise... tõukan end tagant (tuulekene), nii kui jaksan. Kuna tulemust on vähevõitu, siis 'normaalsed inimesed' arvavad, et küllap ma juba jaksaks rohkem, kui ennast kätte võtaksin...
Ma ei usu, et see on tõsi.
Vaesel VT'l pole sellise isa ja ema kõrval vist eriti lootustki kasvada muuks kui luuseriks...
A vähemalt on ta ehe ja aus inimene, kes teab, et tuleb oma südant kuulata ja kõhutunnet otsida ning ennast hoida ja armastada just sellisena, nagu ta parasjagu on. Hea ju seegi?!
2 kommentaari:
Kirjutan Sulle esimest korda.
Olen ka füsioks saamas, hetkel Haapsalus praktikal just insuldi läbi teinutega tegelen.
Ma usun, et Sul on kõik info tegelikult olemas, mille kaudu Meest sundida liigutama. Aju neuroplastilisus võimaldab uute ühenduste ja närviteede tekkimist, aga ainult siis, kui aju aru saab, mida vaja on teha- ja vaja on liigutust ja seda liigutust on vaja praegu kohe, sest mida rohkem aega möödub, seda väiksema tõenäosusega toimub nö uuestiõppimine. Hoolitsust saab ka väljendada mitut moodi, Sa pead lihtsalt leidma mingi teise viisi.
Väga hinge läks see lugu. Saadan Teie poole kuhjaga häid soove.
Kairit
Jah, hoolitsust saab väljendada mitmel viisil... - need kõik aga pole mulle ilmselt ühtviisi omased :/
Muide, Mees teeb siiski kodus kenasti trenni, aga üksi ei viitsi - ma pean ikka tulema ja ütlema, et nüüd seda ja nüüd toda. Õnneks füsioterapeut näitas mulle harjutusi ette.
Pigem on probleem, et ta ei taha taas kodust minema, taastusravile minna. Aga täna on meil juba käinud 5 inimest külas, kes kõik ühekaupa ja läbisegi teda veensid, et tuleb minna ja higistada alguses. Pärast, kui vaatad, et ikka niisama ei parane midagi, on juba hilja end kätte võtta.
Seda juttu, et muud aju osad võtavad kahjustunud aju funktsioonid üle, aga tööd on vaja teha - seda räägin talle mitu korda päevas ja ta kuulab iga kord huviga :)
Tänud heade soovide eest, Kizka, ma usun, et need 'loevad'! :)
Postita kommentaar