Niisama

VT on tõbine ja jääb täna koju - õnneks ongi selline nädal, kus õppetööd vähem. Mõtlesin lausa, et jumal tänatud, et ta saab just praegu veidi kodus puhata - polegi kaua haige olnud. Ega haigus pea muidugi mingi kindla regulaarsusega käima... lihtsalt ta on juba paar nädalat kadestanud mõnda last, kes olevat rohkem kodus kui koolis... - sellepärast vist tunduski, et ongi juba aeg haigeks jääda.

Tujukesed on heakesed, ja kuna VT minuga õhtuti trenni teha ei saa, siis ta istub ja nuuskab sädistab. Kui me jälle mõne hea naljaga hakkama saame, siis tuleb teineteist kallistustega tunnustada. Aga ka kallid pöörab VT naljaks, õhates mulle nt: "Oh, Esteban!, sa oled nii kirglik!" ja siis lapselikult noogutades: "See meeldib mulle!" :D  Või siis: "Oo Pedrokene, mida sa minus küll näed? Olen ju vana ja... luine."
Või lihtsalt: "Küll mul on vedanud, et elu viis mu kokku sinusuguse... pedofiiliga."
:D
Ta on hull mul.
:D

Põhiliselt tegeleb ta kodus päevikute täitmisega...
Olen talle juba palju aastaid kenasid kaustikuid ostnud ja õhutanud teda sellisele toredale ja kasulikule hobile nagu päevikupidamine - harjutab õigekirja, parandab käekirja, tegeleb eneseväljendusega jne... Ja nüüd sain teada, et ta kirjutab mõnikord 6 lk päevas! Tubli-tubli!

Praegune päevik:

VT tunnistas, et vanasti ta ikka tahtis ka kirjutada, aga midagi justkui ei toimunud, ja kord ta kirjutas, et vanaisa suri ära - lihtsalt, et oleks ka midagi põnevat ja liigutavat lugeda hiljem :D

***

Haigele lapsele on vaja sööta küüslauku ja nii tegin indiapärast kanakarrit, mida kõik väga-väga armastavad. Lootsingi, et vesise ninaga VT seda hinnata oskab, aga olin hirmus rõõmus, kui ta lausa palus, et paneksin talle kolme päeva portsud kõrvale. 

Ka Mees mõmiseb rõõmust, vürtsikat riisi haugates. Nende soovil segan kastme kohe riisi sekka ja jätan pooleks tunniks imbuma - mulle endale meeldib, kui valge riis ja oranžikas kaste on eraldi...

Aga tšillit ma ei kasuta, sest mul on paar korda sellest halb hakanud - kasutan hoopis rohelist jalapeno pipart.

Naljatasin, et mul läks ainult 14 aastat, et maitsestamine paika saada (sest umbes 14 aastat tagasi saime Mehega teada, et meile meeldivad vürtsikad aasia riisiroad) ja Mees lohutas väledalt: "Olen kindel, et hindudel ja hiinlastel läks mitutuhat aastat praeguste retseptide väljatöötamiseni!" 

Erinevalt VT'st leiab tema alati õiged sõnad :D

Aga kuna kinno ega kuskile jälle ei saanud, siis vaatasimeVT'ga nädalavahetusel Youtube'ist naljakaid loomavideosid ja sõime kommi.

Nüüd aga kammin juuksed ära, tõmban pikad püksid jalga ja jalutan kesklinna sõbranjega kokku saama :)