teisipäev, 10. august 2010

Veidi pilte maalt

Kui naisterahvad metsikusse loodusesse sõidavad, tuleb palju kodinaid kaasa võtta.
Selliste pakkidega me siis saabusime.

Hahaaa :), muidugi mitte.
Lihtsalt avastasin oma paikse isa pööningult veidra kohvrilao ja pidin seda koomuskit pildistama.

Natuke maad kohvritest eemal on toredad muistsed pesupalid ja muud naiste 'mänguasjad' ning nagu näha võib, on isa säilitanud ka voki ja pikkade jalastega kelgu, et kes teab, millal tuleb isu veidi kelgutada või vokki vuristada. Ega täinahkagi ei tohi ära visata, rääkimata siis vokist ja ammusurnud inimesi sõidutanud kelgust :D



Laka teises nurgas avastasin sõjameeste varustust täis kapi ja diivani. Joped, mütsid, telgid, matid, katlad... - multiple of them. Uuuuuhhh!



Sauna taga olid kellegi väljalöödud hambad koos kõduneva lõualuuga.
No ma räägin, et metsik koht. Ega ma pole mõni selline, kes luiskab :)



Aga rohkem täna aega pole.
Homme veel pilte ja lugusid.
Või millalgi siis :)

3 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

vanad asjad on minu nõrkus. Seda vokki ja kelku ei või täiesti õigustatult minema visata, sest nad esindavad ühte ajajärku, neid on praeguseks väga vähe alles ega tule enam juurde.
ma ostaks selle parempoolse punase kohvri silmapilk ära ükskõik mis hinna eest ja usun, et ma poleks ainus selline hull.
ähhh, miks minu isal pole sellist imelist pööningut :(
Ritsik

karikate emand ütles ...

No ma tegelikult ironiseerin niisama :)
Minu meelest oli see pööningukraam ka huvitav (no piisavalt ikka, et pilti teha). Ja isegi minu 71-aastane isa, kes kunagi oli muidugi talulaps, ei teadnud iga vidina kohta, milleks neid kasutati. Aina vaata ja imesta...

Pööningud on igal juhul ühed vahvad kohad :) Mida rohkem kola, seda parem.

Skarabeus ütles ...

Ah et Ritsik ostaks punase kohvri ära? Muig-muig,kuidas ma kohe oma samasugust kohvrit minutipealt hindama hakkasin.Sain selle ühe lähisugulase surma järel asju tuustides ja siiani on seal kopitanud oma-lamba-villa-lõng varjul.Nüüd ma ei mõtlegi teda ära visata,las kopitab edasi.Väga armas,kui keegi t e i n e mõista annab,et vanavara on huvitav (mitte,et ma seda ise ei teaks).Ja kui ma edasi mõtlen,kaasnevad ju ka mälestused.