ANN MUST "Tuba"

Teismelisena meeldis Ann Must mulle tohutult. Küsisin isegi oma kirjandusõpetajalt, kas tema äkki teab, kas see autor tõesti pole muud midagi avaldanud kui kaks õhukest novellikogu. Kirjandusõpetaja ei teadnud Ann Mustast vist midagi...

Nüüd, kui maal olin, nägin seda novellikogu isa raamatutoas. Küsisin seda endale, väljendades arvamust, et isale see raamat vaevalt erilist muljet avaldas. Isa ütles, et tõepoolest ei mäleta ta sellest raamatust midagi ja ma võin selle võtta :)

Lugesin seda taas üle mitmeteist aasta. Tundsin kohe ära selle irdunud, iroonilise jutustamisviisi, naljaviluks poosetavalt pidulikud laused (mis on mulle armsad - ja huvitaval kombel teeb ka Mees sageli nalja, küsides või öeldes midagi naeruväärse pidulikkusega, näiteks: "Kui ma tohiksin söandada uurida, kas...xxx?").

Reaalsus on nihkes, toimuv on justkui kontekstist välja rebitud, lood lõppevad ootamatult...
See kõik mulle meeldib. Ja miski meenutab mulle siin Borgest, kes mulle ka väga-väga meeldib.

Võibolla näib jutustaja solipsistlik - ehk: kummaline jutustaja esitab oma maailma, nagu teisi reaalsuse kirjeldamise viise polekski, kuid mina, lugeja, tean, et ta eksib ja iga inimese maailmakaemuse kõrval on olemas ka teine maailm, kõikide inimeste ühine maailm...

Kui solipsist lähtub sellest, et ainus kindel reaalsus on tema oma, siis mina olen solipsisti vastand - mis see siis oleks? Ma võrdlen kogu aeg oma tajumusi teiste omadega; on aegu, mil ma lähtun eeldusest, et ma ei saa mitte millestki aru, minu peas on kõik moondunud. Eriti siis, kui ma tunnen end hirmununa või jõuetuna: ma usun, et kusagil on midagi, millele toetuda, kuid mina ei näe seda, ma kõlgun tühjuse ja pimeduse kohal sealsamas, kus teised mööda päikeselist teerada jalutavad.

Üks asi häiris: 'hüsteeria' asemel oli siin raamatus 'hüsteerika' :D
Ma tean küll, et võib öelda mõlemat moodi, kuid mulle viimane variant ei meeldi.

Nagu sõna 'rase'. Nii koleda kõlaga sõna. Ma ütlen alati 'lapseootel'. Rase võiks öelda naise kohta, kes - kõht ees - suitsu ja viinaga vehkides maja ees räuskab. Tema ilmselgelt ei Oota Last, vaid on rase...

Nujah, see selleks :)

Mul on lõug paistes...
Kui tuimestus üle läks, hakkas ikka hirmsasti valutama. Lõppude lõpuks paistis suurest hambast ainult üks väike sakikene - kõik muu tuli igemest välja lõigata. Kuid kui mandlioperatsiooni järel oli kõige hullem, et iga neelatamine oli peaaegu talumatult valus, siis igemelõikus on ikka talutavam. Aga täna ma joogat ei tee - selline asi võib palaviku üles lüüa.