Laupäev, 7. aprill 2018

Õnne alustest

(Nalja pärast panin nii pretensioonika pealkirja :P)

Ma olen siin mõelnud, et praeguseks on mu blogilugejatest isegi keskmiselt skeptilised märganud, et kuigi tunde järgi tegutsemine on selline kahtlane värk ja peaks olema läbikukkumisele määratud, siis minu puhul näib see siiski toimivat, kuna ma siiski näin üsna stabiilselt (väga) õnnelik olevat.
Päris skeptilised ilmselt arvavad, et küllap mul on sama palju ka mossis ja vissis päevi, aga ma näitlen siin.
Aga tegelt ka, mul pole koledaid päevi, õnnelik ja tänulik tunne on hommikul ja õhtul ja ülehomseti ja ... Üksvahe oli küll tegelikult paar energiavaest nädalat, meenus äkki ..., siiamaani pole aru saanud, mis värk oli. Ehk ikka lihtsalt täiesti normaalsed biorütmid.

Ma vahel ikka mõtlen, et kõik inimesed "peaksid" endale leidma eluviisi / kujundama elu, mis neid nii õnnelikuks teeb.
Ja kuidas me siis ei leia? Miks me jääme rahule mitte-nii-õnneliku eluga? Miks me usume, et nii on normaalne elada?
Minu meelest pole!

Üheks rõõmu mahatõmbajaks on kindlasti soovid-soovid-soovid, ootused ja ettekujutlused.

Aga kustkohast need tulevad ja miks nad jäävad, kui nad selliseks elunärtsitavaks mõrupommiks osutuvad?

Beebina oleme me tõepoolest ainult vajadusi ja vajamisi täis, aga kuidas see niimoodi edasi jääb?

Me pingutame, et oma 'vajadusi' rahuldada, aga pole kunagi rahul, ja minu (kontrollimata) veendumus on, et ainuüksi pingutamine ise tekitab vajadusi juurde, sest me peame ennast pingutamise eest tasustama. Et ... kui see asi ikka tõesti võttis meilt tüki küljest, siis tuleb midagi selle tüki asemele tagasi saada!

Veel, me nagu tunneks, et kui me ei pinguta, siis me jääme ilma!
Aga kust see ilmaolekutunne üldse tuleb?
Millest meil on ilma jääda? Kas meil on neid 'asju' üldse vaja?
Kuidas see juhtub, et elame puuduolekus?

Tegelikult ma ei oska ise ka öelda, kuhu ja kuidas minul need ootused kadusid.
Äkki need kadusid lihtsalt võrdlemisest loobumisega? Et - pole olemas võimalust 'valesti olemas olla'.
Kas see saab nii ühene ja lihtne olla?
Äkki saab?
Ebakindlus kadus küll just niimoodi...
Et siis ootused on mõneti õpitud ja me peame oma vajadusteks asju, mida oleme õppinud vajama.
Õnnelikud inimesed on tavaliselt need kõige lihtsamad inimesed.
Kas nad on oma lihtsuses millestki olulisest ilma jäänud, kui nad on sealjuures õnnelikud?
Kas lihtsus välistab arenemise või hoopis lööb platsi pahnast puhtaks, et oluline silma torkaks ja tähelepanu saaks?

Nii palju küsimusi :D
aga vastused polegi olulised :D
küsida ikka tasub! ;)

---

Aprillikuu autoportree ka.

Mõtlesin, kas panen filtriga või filtrita?  Panen mõlemad :)
Mulle meeldib filtrita rohkem :)
Olen kuidagi natuke ikka veel elevil, et olen nüüd neljakümnendates :D
Yay! :)





---

Lisatud mõni tund hiljem ...

Ei suutnud kuidagi otsustada, kas enne süüa ja siis minna duši alla või vastupidi ...

Ja siin ma siis arvuti taga istun - ei söö, ei pese :D

Mõtlesin, et lisan siia täpsustuse, mida ilmselt iga postituse juurde selguse mõttes peaksin toppima, aga üldse ei viitsi, sest kes tahab, saab aru selletagi, ja kes ei taha, ei saa aru ka siis, kui ma kolmkümmend aastat siin istuksin ja selgitaksin.

Kui ma räägin liigsest pingutamisest, siis ma ei propageeri tegevusetust või vältimist mõõdukalt pingutada, mille järel tunneme rahulolu, vaid nende sadade pisikeste asjade tegemisest, mis ei too meile rõõmu ei nende tegemise peale mõeldes, neid tehes ega olles need ära teinud. (Peale kergendustunde, mis on sarnane sellele, kui haigus on möödas.)

Muide, mu elus oli häääääääääästipikkkk periood, kus tegin midagi tubli ära ja mõtlesin, et ilmselt ma olen rõõmus, sest olin tubli, et selle asja ära tegin, nii et PEAKSIN rõõmus olema. Järelikult ma ikkagi olen, kuigi ma selle tundega kontakti ei saa. Küllap see heameel kusagil ikka on! Sest see on loogiline! Aga tegelikult rõõmu polnud ja loogika ei ole see asi, mille abil rõõmu saab leida.

Umbes nagu laps, keda ema pidevalt peksab, käsutab, halvustab ja alandab, mõtleb, et küllap ta ikka armastab mind - ta on ju mu ema, mina olen ju tema laps.

Aga jah, ebameeldivate asjade tegemisest räägin.
Kusjuures ... kui teeme liiga palju selliseid väikesi eneseületamisi, siis muutuvadki ebameeldivaks ka head ja tõeliselt tähtsad asjad meie elus nagu lähedaste eest hoolitsemine, mis - kui me ennast mujal ära ei raiskaks - oleksid meie jaoks ilusad ja armastust suurendavad asjad.
(Kui see lähedane pole muidugi ema, kes sind kõigi muude asjade juures veel ka hirmust püksi pissimise eest peksis, ja keda sina nüüd omakorda voodisse laskmise eest sugugi peksta ei tohi :D)

4 kommentaari:

väga väga naine ütles ...

Filtrita on parem jah.
Mul on ikka vahel raske selle pealt, et PEAKS ju tegema. Jõuga tuleb endale meenutada, et EI PEA, kui mina ei saa sellest õnnelikumaks, miks see üldse minu asi peaks olema? Jaa, ma olen õnnelikum, kui teised on õnnelikumad, aga esiteks mitte nii palju, et enda õnnetumaks tegemist ära tasuda, ja teiseks saavad jälle parimad teised õnnetumaks, kui mina ennast õnnetumaks teen ja tekib halva enesetunde nõiaring, mis saab alguse sellest, et mina enda õnne eest ei seisa.
Või veel hullem, halva enesetunde, mida meeleheitlikult rõõmsa näoga maskeerida ja endagi eest salata üritatakse, nõiaring.
Rääkimata sellest, kui kõik antud tegevusse haaratud inimesed teevad seda tegelikult teiste pärast ja KEEGI ei saa naturaalset rahulolu, vaid kõik loodavad teiste kasvava heaolu peale - ja kõige halvemal juhul teevad teiste õnnelikuks tegemiseks head nägu ja üritavad uskuda, et ongi hea ju.
IU.

Jah, aga selleks on nii hea sind lugemas käia, et endale meenutada: ma ei pea. Tõesti ei pea. TÕESTI ei pea.

karikate emand ütles ...

Tore! Eks meile kõigile on see sisse koolitatud, et mida tragim ja toimekam oled, seda rohkem väärt.

Ma ikka ütlen, et mina aitan (potentsiaalseid) abiküsijaid niimoodi, et panen nad endalt küsima, kas nad ikka peavad saama need asjad, mida nad ilma (minu) abita ei saa? Ehk on natuke liiga laialt ette võetud hoopis? :p

Friedebert Gretzschinovitš ütles ...

Ma tegelikult täielikult nõustun sinu ideega, et inimene peaks elama sisemise intuitsiooni järgi autentset elu. See tähendab, et me ei peaks kunagi tegema asju pelgalt kohusetundest- ainuüksi seetõttu, et me peame. Sest pealesunnitud tegevus ei ole siiras ja tegelikult ollakse niiviisi käitudes ebaviisakad ka teiste inimeste vastu. Oletame, et keegi näiteks üldse ei tahtnud sulle autoga küüti pakkuda, kuid kohusetundest nõustus, ise siis samal ajal kirudes, kuidas ta antud olukorras ikka üldse olla ei tahaks. Pigem tekitaks see ebameeldiva tunde. AGA.... senikaua, kuni maailmas eksisteerib raha (ja ehk tegelt ka siis kui ta enam ei eksisteeri), pole võimalik inimestel teha AINULT seda mida nad tahavad. Ja seda juba ainuüksi seetõttu, et raha on tarvis ainuüksi oma kõige madalamate vajaduste rahuldamiseks. Söömine, peavari, hügieen jne. Jah, alati on võimalik kõigest loobuda ja tänavale jääda, kuid vaevalt selline eluviis enamike inimeste sisetunde või intuitsiooniga kokku läheb. Isegi see vabadus kõikidest maisetest hüvedest ei kaaluks seda üle. Ja senikaua, kuni elus püsimiseks on vaja omada raha, peavad enamik inimesi paraku tihti tegema neid asju, mida nad parema meelega ei teeks. Kui sul pole mingit hiiglaslikku pärandust vms., siis pole paraku muud varianti. Jah, raha teenimiseks on võimalik leida meelepärasemaid viise (rumal oleks terve elu teha tööd, mis sulle üldse ei meeldi), kuid sellegipoolest ei oleks võimalik elada nii, et alati teen täpselt seda mida ma ise parajasti tahan. Inimsoo algusest peale on inimene olnud sõltuv teistest inimestest. Inimene jäi ellu ainult teistega koostööd tehes. See koostöö tähendaski seda, et inimesed pidid tegema tihti asju, mida nad ei tahtnud, ainult selleks et ellu jääda. Iseenesest muidugi oleks tore, et kui nüüd arstid, bussijuhid, õpetajad, piloodid, kassapidajad jne. töötaksid oma suva järgi. Kunagi ei tea näiteks kas näiteks täna tööle jõuab, sest pooled bussijuhid ei viitsinud tööle ilmuda. See kukutaks mõnusalt praeguse süsteemi kokku ja seda oleks isegi tore näha :D Aga isegi kui kogu inimkond koliks tagasi metsa elama, siis tuleks neil ellujäämiseks üksteist aidata ja sealjuures teha ka neid asju, mida ei taha. Aga ideaalis võiks neid olla siiski minimaalselt =) Aga jah.. raha ei ole ainult pseudovajaduste ja mõttetute ihade teenimiseks vaja, vaid ainuüksi ellujäämiseks.

karikate emand ütles ...

Jep, täitsa nõus, ja oma lapsed sünnitame ka orjusesse ning pole ime - asi, mis sellisele elule jumet annab ongi just armastus, eriti see, mida ise tunneme ja välja saame valada.

Ega ma ainult, ega isegi mitte peamiselt töölkäimist silmas pea.

Nii sageli ütleme või teeme midagi, et teine inimene ennast halvasti ei tunneks, unustades täiega ära, et me ise oleme ka inimene ja väärime seda, et me ennast halvasti ei tunneks.

Töölkäijaid jääb alati, sest inimesed tahavad raha, tunnustust, erilist staatust, suhtlemist, kusagile oma energiat panna, mõttestatust, loomingulist väljendust ja mõnelgi on ilma tööta lihtsalt kohutavalt igav. Aga see, et inimesed hirmu ja õudusega oma tööst mõtlevad ja selle tõttu unetuks, tujutuks ja haigeks jäävad - see ei kõlba küll kuskile! :)