Neljapäev, 5. aprill 2018

Nõrkus kui imevõime

Jagaks täna lihtsalt paari linki.

Esimene on üks TEDx Talk naiselt, kes pärast neljaaastast võitlust lümfivähiga hakkas lõpuks surema, olles jõudnud seisundisse, kus ta oli vaid nahaga kaetud skelett, kelle kaela- ja õlapiirkonda katsid suured 'vähimunad', kelle kopsudest oli pidevalt vaja vedelikku eemaldada ja kes ei saanud hapnikumaskita hingata.

No ühel päeval arstid ütlesid perele, et käes on viimsed tunnid, naine ise oli koomas.

Selles seisundis sai ta kehavälise kogemuse, mis tema teadvust hoobilt avardas. Kuulnud, et ta peaks maisesse ellu tagasi minema, tundus see talle esmalt tobe - milleks sellesse lagunevasse kehasse tagasi kannatama minna? Siis aga sai ta aru, et oma 'uue teadvusega' paraneb ta kiiresti.

See, mille pärast ma tahan kõnealust videot jagada on üks konkreetne taipamine sellest arusaamiste jadast, millega ta sellest seisundist välja tuli, nimelt, et ta oli kogu aeg arvanud, et vähk tapab teda, aga tegelikult oli see tema ise, kes ennast tappis ja juba ammu enne vähki.

See on asi, millest meil inimestena on nii raske aru saada. Kui me lubame midagi halba / ebameeldivat / meid kahjustavat oma ellu, siis oleme meie need, kes ennast kahjustavad, mitte need raske iseloomuga inimesed, kes meid tüütavad, või raske töö vms. Me peame hoolitsema eelkõige iseenda eest ega mõtlema sellele, mida meilt oodatakse või mida teised inimesed meist arvata võiksid. Arvaku mida tahavad ja tehku ise mida tahavad. Mis see meisse puutub? Me ei saa neid ju kontrollida :p

Näiteks mul veel mõned aastad tagasi ju oli probleeme telefonimüügiga, aga probleem on siis, kui sa selle oma ellu lased ja ei õpi enda vastu kena olles ütlema: "Aitäh, pole huvitatud, kena päeva!" - tuut-tuut-tuut-tuut! Kui seda teed ja usud, et sul on 100% õigus nii teha, siis probleemi pole, sa ei pane tähelegi, et selline kõne üldse oli. Kui hakkad mõtlema, kuidas teine end tunneb ja mis tema maailmas toimub ja kuidas oleks kena reageerida (või hoopis, et röögid ta peale ja siis ta kaob), siis teed endale liiga ja miski sinus ei andesta seda sulle.

Ja loomulikult on inimesi, kellele meeldibki teiste inimeste asju ajada ja nendega tegude ja vestluste kaudu tihedalt seotud olla - nemad ju tehku endiselt kõike, mis meeldib ja piir tuleb paika seada alles sinna, kus seda vaja hakkab minema, kusjuures meil pole vaja ka järjepidevad olla - võime vabalt öelda, et tead, tavaliselt mul pole selliste asjade vastu midagi, aga praegu tunnen, et ei tahaks seekord... Ja siis? Sa ei pea 10 aastat sama asja tegema või sama inimesega koos olema, kuna esimesed kolm kuud see sulle meeldis. Julge ennast tunnetada ja alati elus ja värske olla.

Minu õele näiteks meeldib tegutseda ja ta õpib maailmaga kokkupuutes ennast tundma ja endast rõõmu tundma, ning tema ütles mulle, et kui talle öelda, et ole lihtsalt rahulik ja vait ja õnn tuleb, siis ta tunneks ennast nagu laps, kellelt on jäätis käest ära võetud :D
Ja ma mõtlen, et mu blogi on tõesti nii tugevalt keskendunud endaksolemisele rahuseisundis, et ma pole piisavalt rõhutanud (kuigi endale nagu piisavalt :D), et asi on sundimisest ja oletatavatest kohustustest loobumises, mitte spontaansest tegutsemisest loobumises.
Ei maksa elu nii väga mõistusega võtta! :D
Ikka hea tunde suunas liikudes.
Kui me oma tundeid alla surume ja käitume, nagu ühiskonna seatud kohustused oleksid olulisemad kui see, mida me tunneme ja soovime, siis rikume (ise) oma elu ära ja kaotame rõõmutundmisvõime.

Sellega seoses ma mõtlen jälle vabadusest, mida meil pole, ja mida nii üksikud (asotsiaalid) endale võtavad - tagajärgedest hoolimata. Et kas see on nõrkus või tugevus? Ma arvan, et see on selline imeviguriga nõrkus, et ... sa oled liiga nõrk, et kanda neid ahelaid, mille kandmisega teised inimesed hakkama saavad. Sina ei saa, ei suuda neid kanda, pead kas surema või end neist ahelatest vabaks tõmbama; tõmbadki - ning siis vaatad ja imestad, kui palju rõõmu iseendana elamisest jääb saamata 'korralikel inimestel', kes pidevalt teevad asju, mida pigem ei teeks, ja siis jooksevad mööda teraapiaid ja posijaid, et endale kaela tõmmatud tagajärgi eemaldada, aga eemaldada tuleks vanaviisi ellusuhtumine.

Ma leian iga päev üha enam, et parem iseendana surra kui võõristust tekitavate eesmärkide nimel rabada. Sel viisil elades on kannatamine paratamatu ja me ise teeme seda endale.

Nii et Anita siin taipas ka, et mitte vähk ei tapnud teda - ta ise tappis ennast.
Vähk hoopis päästis ta!

Video on siin:



Ta tõi sellest kooma-aegsest 'selguse valla' külastamisest ja avardunud teadlikkuse seisundist oma uude ellu ära veel 5 tarkuseterakest või soovitust:

1. Kõige olulisem asi, millest elus lähtuda, on armastus - eriti armastus enda vastu. Hoia ja väärtusta ennast, et sa oskaksid ennast mitte kahjustada ja saaksid ka teistele inimestele õpetada, kuidas sind kohelda tuleks :)
2. Ela ilma hirmuta. Ära mõtle, mis kõik juhtuda võib ja mida teised arvavad. Tee lihtsalt omi asju nii nagu ise tahad. Inimesed arvavad, et hirm kaitseb meid ohtude eest, aga tegelikult on armastus see, mis meid kaitseb.
3. Naudi, rõõmusta, naljata, naera.
4. Elu on kingitus. Ära suhtu sellesse nagu mingisse lõputusse töökohustusse.
5. Ole autentne. Õpi ennast tundma ja ole nii tugevasti sina ise, kui vähegi suudad.

Minu meelest armas naine ning meeldivalt tempokalt ja lihtsalt räägib :)


---

Teine link oleks Iiri näitleja Cillian Murphy austajatele (see Peaky Blindersi staar).

Leidsin ühe 2005. aasta Iiri filmi Breakfast On Pluto, kus ta mängib noort transvestiiti, keda leidlapsena üritatakse kasvatada kloostrikoolis, mille jaoks ta muidugi liiga veider ja krutskeid täis on. Olles igalt poolt välja visatud ja minema aetud, läheb ta Londonisse oma pärisema otsima ja kuna ta on selline õrnake ja veidrik, rahatu peale selle, juhtub temaga igasuguseid halenaljakaid asju.

Lihtsalt uskumatu, kui mitmekülgne ta näitlejana ikka on! :)

Pilte:

Image result for breakfast on pluto

Image result for breakfast on pluto

Minu lemmikstseenid olid minutitel 25-35, kus ta liitus tuuritava bändiga ja hakkas end Kitteniks kutsuda laskma ning bändimeeste ja fännide nördimuseks bändi lauljaga naise rollis duetti laulma.
Eks ta sunniti sealt lahkuma, aga kõik see oli nii nunnu ja naljakas :) - eriti vahvad olid dueti sõnad :)

Image result for breakfast on pluto

"You could call me Kitten!"

Image result for breakfast on pluto

70ndad :)

Image result for breakfast on pluto


Image result for breakfast on pluto

Emaga kokku ei saanud, aga selgus, et tuttav preester on tema pärisisa ja lõpuks sai natuke kodu mängida, kuna sõbranna kasvatas üksi beebit ja nad võtsid nemad ka enda juurde elama. Enne kui preestri koju süütepomm visati.

Nunnu film! :)

Kommentaare ei ole: