Esimeses meeldib muidugi see vaikuse ja üksinduse vastuvõtt ennast kosutama, teises see äratundmine, et on ikka küll ka teisi inimesi, kes tunnevad, et väljakistud vastus on lihtsalt vale, mille me oma ellu võtame, lisaraskus, lisasegadus.
Saan aru, et psühhoteraapias peab vastuseid välja kiskuma, aga kui inimene pika kiskumise peale lõpuks ikka ütleb, et ta tõesti ei tea, võibolla on põhjuseks 'seejasee', siis ei tohiks sealt edasi minna, nagu 'see' olekski tõsi, millega tuleb nüüd tegelema hakata.
Mina vanasti küll lõpuks vastasin, aga kui ma vastust tõesti ei teadnud, siis püüdsin lihtsalt mingit loogikat leida. Aga alati tundsin, et valesti panin! :) Kui oleksin õigest põhjusest aru saanud, poleks ma selles kahelnud.
Edasi läks lahkamine juba hoopis vales suunas.
Ma mõtlen, et kui inimesel on mingi tõrge, kompulsioon või foobia, siis äkki oleks põhjusele lihtsam jälile saada hoopis niipidi, et inimeselt uurida, miks see teda üldse häirib? See, et ta ei saa oma 'häire' pärast teha teatud asju ... - äkki on hoopis nii, et ta ei taha teha neid teatud asju ja tema 'häire' kaitseb teda!?
On täiesti mõttetu anda inimesele nipid, kuidas ta saab oma häiret summutada, sellest mööda rabeleda, kui tal on vaja tegelikult millestki talle sobimatust eemale pääseda ja see häire hoiab teda sellest eemale. Ehk teda aitaks, kui ta saaks aru, mida ta ei taha, mitte see, kuidas ta saaks üritada ennast sundida ja petta-trikitada end tegema neid asju, mida ta tegelikult teha ei taha.
Aga nii ei saa teraapiat teha, sest teraapia on riigi heaks, mitte inimese heaks. Isegi psühhiaatrid-psühholoogid on selles osas ajupestud, et nad üritavad inimest sudida 'normaalsuse' poole, mitte vabalt nemad ise-olemise poole ja tõesti usuvad aastakümneid või oma praktika või elu lõpuni, et normaalne = hea. Kõigile on hea olla võimalikult normaalne.
Not so!
Praegu meenus sõbranna jutt. Nad elavad ämmaga koos, ämm on 70 ja on sunnitud sel suvel pensionile jääma, sest töökoht alevikus kaob ära. Terve pere on mures ja pinges, kuna isegi töölkäijana jagus ämmal energiat 'kõige ärategemiseks' ja kõigi teiste näägutamiseks, et ka neil tuleks teha seda ja toda. Nüüd ei saa keegi enam turvalist tundi! :p
Kui inimene 70ndaks eluaastaks pole ära õppinud, et inimeste energiatase, toimekus, vaikuse- ja omaette olemise vajadus on nii tohutult erinev, siis pole küll erilist lootust, et ta hakkab kunagi teistel lubama olla nemad ise ja lõpetab nõudmise, et nad oleksid tema (oh, kahjuks nii palju nigelamad) koopiad.
Täielik õudusjutt minu jaoks ... :D
Eks psühholoogid tulevad ka valmis malliga, üle mille pahaaimamatuid abiotsijaid venitama hakata.
Pigem tuleks vaadata, kuidas inimesed endale liiga on teinud ja veenda neid seda enam mitte tegema. Veenda kliente, et neil on õigus oma omapäradele ja teised inimesed oma ootustega ei puutu neisse. Meie mure pole teiste inimeste ootusi täita ja elada elu teiste inimeste tõekspidamiste ja eelduste järgi - meil on omaenda tõde elada.
Mm, veel üks pilt:
Natalie Olliver @
Me oleme nii ära koolitatud teadma, mida me tegema ja tahtma peame, et meil ei tule enam pähegi küsida, kuidas meile endale meeldiks.
Ma arvan ka, et super lahe oleks, kui me julgeksime unustada selle, et tuleb olla mõistlik.
Ainult nii on võimalik rutuga ennast õnnelikuks teha! :)
Pole vaja otsida õnne, tuleb otsida ennast.
Õnn tuleb kohe, kui oled ennast kätte leidnud! :)
Terve mõistus aitab ühiskonda, terve hing aitab inimkonda.
🍀🍃💚🍃🍀
7 kommentaari:
"äkki on hoopis nii, et ta ei taha teha neid teatud asju ja tema 'häire' kaitseb teda!?" - see meenutab seda, mida ma olen kas kuskilt gestaltteraapia raamatust lugenud või mõne gestaltteraapiat õppinud psühholoogi käest kuulnud (ei mäleta, kumba) - et neuroosi ei tekiks, kui ta ei oleks millekski kasulik - ja neuroosiks, tähendab, haiguseks muutaub ta õieti siis, kui muutub inimesele endale kahjulikuks - vanas eluetapis kasulik olnud harjumus jääb uuele jalgu.
On päris jubedaid asju, mis võivad mingis etapis kasulikuks osutuda, kui keskkond on küllalt hirmus.
Mhmm, eksole!
Aga kui teraapiaks läheb, siis on juttu põhiliselt sellest, kuidas "normaalse" (kelle jaoks?) elu juurde 'tagasi' pöörduda.
Olen vaadanud hästi palju dokumentaale kompulsiivse käitumishäire ja agorafoobiaga inimestest.
Esimesel juhul treenitakse neid lihtsalt tähelepanu mujale viima ja mitte tegema neid sundtegusid, millega nad end rahustavad, et näidata, et tegelikult ei juhtu mitte midagi, kui nad need asjad tegemata jätavad.
No see on nii kohutavalt mööda - nad ju ammu teavad, et tegelikult ei juhtu midagi, nad oma abituses vajavad lihtsalt mingit illusiooni, et nad aitavad ennast. Las nad koputavad ja kontrollivad - hoopis ärevuse põhjuste otsimisega ja nende põhjuste kõrvaldamisega tuleks tegeleda.
Teisel juhul viiakse inimene üha kaugemale ja 'üksimini' kodust välja, et näidata, et midagi tegelikult ei juhtu.
Esiteks on see vale - kas see, et inimene ennast kohutavalt tunneb, tähendab, et midagi ei juhtunud? No andke andeks!
Teiseks jälle: mis kasu sellest on, kui nad ennast sunnivad, kui pole veel arugi saadud, mis inimese hinges toimub, et selline reaktsioon tekkis?
Kumbki teraapia ei toimi.
Kui teraapia lõpetada, langevad nad tagasi, niikauaks kui nad on osanud oma elu niimoodi korda seada, et patoloogilise ärevuse põhjust enam ei ole.
Arstidel on illusioon, et inimesed said abi, kuna osa häbeneb öelda, et langes tagasi, teine osa meelega ei ütle, kuna ei suuda veel üks kord oma foobiale või sundkäitumisele lisaks sellega võitlemise ränka ja mõttetut koormat võtta.
Ma ei usu, et intelligentseid inimesi käitumisteraapiaga üldse aidata saab - internet on täis 'teraapiaga' purustatud inimesi -, vestelda on aga väga vaja, eriti kui inimesel pole aega või lihtsalt harjumust endalt ise asju uurida.
teraapiasuundi on erinevaid.
Hmmjaa, justkui oleks.
Siiski tundub, et peab kas rahakas, tutvustega, tallinlane või hästi kange, vapper ja tegus olema, et teistlaadi teraapiat saada.
Eks ma ise olen rääkinud ja kirjutanud ikka just sellistega, kes paarist halvast kogemusest (st paar kuud paari erineva psühholoogi juures mõneaastase vahega, mitte et kaks korda käib :D) enam ei suuda teraapiasse minna ja lihtsalt pere kulul elama või sotsiaalabile jäävad, need, keda on ilusasti juhitud, ei räägi sellest eriti :)
ma olen kuulnud, et mõnikord kulub mitu terapeuti, enne kui sobiva leiab. kusjuures ei pruugi oleneda isegi koolkonnast (nagunii on praktiseerivad terapeudid tavaliselt mitme eri vooluga vähemalt tutvunud), vaid konkreetselt inimeste sobivusest.
ja kes ühele sobib, ei pruugi absoluutselt teisele sobida, nii et selle sobivuse põhjal ei saa isegi öelda, et üks on mingil absoluutskaalal parem kui teine.
nt on inimesi, kellele istuvad soojad emalikud tüübid, aga mina ei kannataks seda välja, ma tahaks intellektuaalselt tõsiseltvõetavat õhkkonda... ja et terapeut ei oleks minust puhtintellektuaalselt võttes rumalam (st sellest ei piisa, et ta on emotsionaalselt küpsem ja elutargem).
Jaa, inimestel on tõesti õnnestunud pärast mitmendat vahetust siiski jõuda terapeudini, kes neile sobib. Mina ise pole kunagi vahetanud, sest häda ajal pole jaksu olnud ja ma mäletan, et lapsena oli mul haiglas täiesti õudne 'psühhoterrorist', kuid ta käitus minuga alati nii, et kui ma nõus polnud, siis selle pärast, et olen jonnakas ja eitan tõde, ning kuna ma teise saigi oleksin saanud samas haiglas, siis ma mõtlesin toona, et minust maalitakse juba ette selline õudne pilt, et pole mõtetki :D Ma ei mõelnud hetkekski, et nad ei lase niimoodi ennast 'kuulujuttudest' mõjutada ja võibolla isegi ei meeldi inimeste ega professionaalidena teineteisele :D
Lootust ega jaksu polnud enda eest edasi võidelda.
Aga kindlasti oleksin pidanud vahetama, sest sellest kogemusest ma lihtsalt katkestasin ravi, läksin tema 'tungiva soovituse' vastu haiglast ära ja jäin 14 aastaks ilma ravimiteta, mida ma oleksin väga vajanud.
Eks ma mõtlesin, et võibolla ma olen nii ebanormaalne ja ebameeldiv, et mind ei saa aidata :)
Oh mind! :)
tuttav mõte, kuigi ma ei käinud noorelt teraapias. pmst noorena baasettekujutus, et ma olen ebanormaalne ja ebameeldiv, kõik, mis tõendas vastupidist, tuli meeldiva üllatusena - aga läks kirja erandjuhuna, mis ei kõiguta üldist veendumust.
Postita kommentaar