Neljapäev, 19. aprill 2018

Kaks lolli

Vaidleme VT'ga elu mõtte üle ja lõpuks jõuame sinnamaani, et ...

1. VT tunnistab kehtivaks minu tunnetuse, et armastav, õnnelik ja avardunud teadvusega üksikindiviid tõstab kogu planeedi ühist teadvusvälja, ning on seega väärtuslik;

2. mina tunnistan kehtivaks, et elu läheb edasi ja lõpptulemus on sama ka siis, kui üksikindiviid sureb.

Nagu ... on siis väärtus/mõte või pole?

Kaks tundi jahvatad enesekindlalt ja lõpuks on ikka: "Eeeee ... Hmmnjaa!"

Appi! :D

-

Ausalt - mõistus sellistes asjades ei aita. Tuleb tunde järgi teha/tegutseda/olla.
Kui austad oma tundeid, tekib lausa kirg elu suhtes, palav armastus, tohutu tänu!
Aga kui ei austa, siis on 'mäh' ja ainus lohutus on, et teistel on samamoodi.

Luvyaas! 😘

3 kommentaari:

Kai Klaarika ütles ...

Ma teen selle veel lihtsamaks. Kui minul on hea, siis saab mu lapsel hea olla. Muud mõtet polegi.

karikate emand ütles ...

See on just nii lihtne, kuni laps saab suuremaks ja ütleb, et tema ei saa kunagi sinusuguseks hea-tegijaks ja tema elul mõtet pole ... Siis tahaks talle ka 'elu mõtet' kohe ulatada, aga ... ei saa mitte :)

Ma enda jaoks arvan, et elu mõte on 'ennast elada', 'elada enda tões'.
See on samal ajal ka õnne valem.
Teha pole vaja mitte ühtegi asja - olla on vaja.
Kahjuks suur osa inimestest on veendunud, et vajavad väärtuslik olemiseks piitsa/karmust, ja rikuvad sellega ennast iga päev.

Love is enough, always.

Kai Klaarika ütles ...

Ei, loomalikult ei anna laps elule mõtet. Mõte on ikka see, et mul peab hea olema. Siise on inimestel mu ümber hea. Vähemalt niipalju, kui minust sõltub.
Üksikindiviidil suuremas plaanis polegi mõtet (pole siin ühtki maailma enam, mida päästa või muuta annaks). Ainult nende jaoks, kes üi ümber on.
Probleem võib muidugi tekkida sellest, kui sa ei tea, mis su elu heaks teeb.