Esiteks see, et ma arvasin tükk aega, et mu elu hakkas kiiresti paremaks minema, kui ma lõpetasin enda sundimise tegevustele, mida ma hetkel ei soovinud - milleks valmistumine tõi tuska või füüsilist ärevust (jah, ma tavaliselt ei mõelnud koduvälistest tegemistest midagi halba, kuid ühel hetkel märkasin, et kehal on halb). Sellega koos lõpetasin püüdmise oma enesetunnet hinnata, selle põhjuseid mõista ja endaga kaubelda - hakkasin ebamugavustunnet märgates lihtsalt endale ütlema: "Okei! Okei! Kui ei, siis ei! No biggie!"
Tegelikult eelnes sellele taipamine, et asi, milles ma ei oska ega taha kompromisse teha on suhtlemisviis. Pahurusel, järsk olemisel, hapul iroonial ja halvustamisel ei näe ma oma elus kohta. Sain aru, et elan väikeseid turtsumisi, mida teised mitte miskiks ei pea ja on üllatunud ja segaduses, kui ma vabandan, veel aastaid üle! :D
See tundus nii väga vale ja tunne kehas, kui väljendad midagi haavaval või heidutaval viisil, on kohutavalt niru tunne.
Olin ennast lohutanud, et kõik väsivad ja enamik muutub siis kärsituks, kuid see lihtsalt ei lohutanud mind, kuna tagajärjed on alati paremad, kui ka kriitilisemas olukorras jääd mõistvaks nii enda kui teiste suhtes. Kui oli vaja pisikest Väikut veenda, siis ma pöördusin tema mõistuse poole, aga kui ta ei hoolinud, siis karjumise, mossitamise või tõrksusega ka midagi ei saavutanud peale selle, et kõigil oli sant olla. Selles mõttes olen ma alati vabakasvataja olnud - lapse vabaduse austaja.
Õnneks Väiku oligi nii mõistlik laps, et pole sellist teist näinudki... Üleannetu marakrati oleks ma vist traksidega lakke riputanud :D
No ja alles siis, kui ma olin märganud, et muutun tõredaks ainult väsinuna ja värskena ei kaota meelest, et teised inimesed pole minu manipuleerida ja pole neil mingit kohustust minuga sama meelt olla, siis otsustasin väsimist vältida.
Good call! :) Me likey! :)
See meenus mulle seoses sellega, et Anita rääkis ka, et kõige tähtsam on lähtuda armastusest ja armastus hoiab ja kaitseb meid, mitte pingutused ja muretsemine (hirm).
---
Teine asi, mis meenus, oli seotud teadveloleku erinevate tasemetega.
Ükskord kooliarsti kabinetis vaktsineerimas käies minestasin pärast süsti, aga teadvus jäi täielikult alles - samas emotsioone polnud. See meenutab väga Anita juttu 'meelekirkuse seisundis' (in the realm of clarity) kogetust, et mõtlemist jagus, aga kõik piinad ja mured jäid maha. Teal Swan selgitab seda nii, et emotsioonid on vajalikud keha eest hoolitsemisel ja kui sa oled parasjagu kehatu hing (kas siis elude vahel, kliinilises surmas või astraalrännul), siis emotsioone pole.
Tookord oli mul minestades selge ülevaade toimuvast. Mind pandi arstikabineti kušetile, plaksutati vastu nägu ja kui ma sellele ei reageerinud, tõi medtöötaja kõrvalruumist nuuskpiirituse. Kui ta selle vati mulle nina alla torkas, siis ma teadsin, et ta seda tegi, kuigi see liigutus ju häält ei tee, eks :D
Kuna ma ei tundnud midagi, võttis ta vati ära ja natukese aja pärast pani uuesti. Mina ikka midagi ei tundnud ja ei liigutanud oimugi. Ja siis ma tundsin, kuidas ta järsku jube murelikuks muutus. Õnneks, kui ta selle vatitupsuga kolmandat korda mulle nina alla tuli, siis ma ikkagi toibusin.
Üldiselt ma olen minestanud palju ja mind on nuuskpiiritusega toibutatud palju, aga see on ainus kord, mil ma sellele ei reageerinud. Ilmselt ma ei hinganud eriti :)
A vaat sellist minestusaegset rahu tahaks küll iga päev ..., aga kui ma mõtlen sellele, et see rahu on tingitud sellest, et aju ei tööta (no sellepärast inimesed, kel hakkab halb, minestavadki püstijala pealt, et isegi kui nad tunnevad, et oleks nagu halb, liigub mõte peas juba nii aeglaselt, et ei jõuagi otsuseni, et tuleks kasvõi põrandale istuda), siis tegelikult ikka ei taha :D Aju võiks ikka ka töökorras olla. :p
Tsau-blau, numpsikud, ilusat nädalavahetust! 😘
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar