"Inimesed, kes usuvad, et on tugeva tahtejõuga ja oma saatuse peremehed, võivad selle usu juurde jääda üksnes juhul, kui neist saavad vilunud enesepetturid. Nende otsused pole tegelikult üldse otsused -- sest tõeline otsus muudab inimese alandlikuks, kuna otsuse tegija teab, et see jääb paljude määramata asjaolude meelevalda --, vaid möödahiilimiste ja illusioonide keerukad süsteemid, mis on loodud iseenda ja maailma kujutamiseks säärastena, nagu ei nemad ise ega ka maailm sugugi ei ole."
*
Homoseksuaalne kirjanik transvestiitidest:
"Muidugi olid seal ka les folles'id /siin: transvestiidid/, kes alati riietusid ülimalt kummaliselt ja kädistasid papagoide kombel, jutustades oma viimaste armulugude üksikasjust -- nende armuasjad näisid olevat ikka lustakad. Mõnikord tormas keegi neist sisse õige hilisel ajal, et levitada uudiseid oma äsjastest lembehetkedest mõne tuntud filmitähe või poksijaga, kusjuures nad pöördusid omavahel alati üksteise kui naissoost olevuste poole. Kõik teised piirasid siis uustulnuka sisse ja pilt oli nagu paabulinnuaias, häälitsused aga justkui loomalaudas. Mul oli raske uskuda, et nad kunagi kellegagi magasid, sest mees, kes tahab naist, eelistab kindlasti tõelist naist, ja mees, kes tahab meest, ei soovi kindlasti kedagi n e i s t."
Hmm, mis sulnis sallimatus ...
Paneb vanu häid loominguvabadusaegu lausa heldimusega meenutama.
*
"Giovanni vaatas mulle otsa. Ja see pilk viis mind mõttele, et mitte keegi kogu mu elus polnud mulle veel otse silma vaadanud."
Mu vana armastus - JAMES BALDWIN'i "Giovanni tuba".
See liblikaga riie on minu püksipõlv.
Ostsin need siidised laiad kodupüksid Väikule, mulle suured.
Aga Väikule ei meeldinudki, wahtevaa!
Seon aga vöökohalt kõvasti kinni ja - kui ka pepu kotib, siis põlv on ikka kena! :D
(Tordisöömiseks pole muud põhjust kui tordiisu, nagu ikka :) )
Täna hommikul tuli VT minu tuppa ja lõdises!
See on täiesti uskumatu, kuna tavaliselt oleme meie Mehega need, kes põgusaks hetkeks wc ukse taga seistes šokeerume külmast, mis hoovab vetsuga nurgeti asuva VT toa ukse alt, ja hommikul köögis räägime jubedusega sellest, milline külm tuul VT toa ukse alt koridori valgub meie öiselt paljaid varbaid jäätama. Väiku elaks meil igaveses arktikas! Talle meeldib! :)
Aga tänaseks varahommikuks oli tuul minu toa nii külmaks puhunud, et isegi VT katkus oma varrukaid üle kämmalde ja pahandas :D
Mina aga istusin oma kapuutsiga hommikumantlis, uus suletekk ümber põlvede ja 'maigutasin' ilmsüütult 'silmi'.
Vaatasin just viis viimast osa American Gods'i esimesest hooajast ühtejutti.
Esimesed kolm osa vaatasin kenasti kolme päeva jooksul ja täna järsku kukkusin bindžima :0
Mul on viimastel päevadel olnud ka huvitav allergia, mis tabab mind kevadel enne lillede ilmumist ja ikka üllatab mind oma seletamatuses! Muidugi ei viitsi ma testi tegema minna, sest nii või teisiti ei ole mul võimalik seda osa kevadest ära jätta - mis iganes osa see siis ka on. Igatahes mu silmad kipitavad, nina punetab, kurk on aevastamisest hell, nii et ma ei saagi aru, kas mu iiveldus on lihtsalt rohkem kui viie tunnisest arvutivahtimisest, just sellest sarjast, allergiast või on mul äkki mingi viirus hoopis?
Sari oli üle ootuste hea - muusika, nätlejatöö, kaameratöö, kõik oli nii super!
Harva olen nii väga imetlenud või üldse märganud, kui kütkestavalt vahetub kiirus, kui puhas on pilt, kui head võttenurgad ja värvid ja ... !
Näitlejad olid kõik väga hästi valitud, ilusad, head omamoodi :)
Aga lugu ise oli minu jaoks liiga kirju, mõttetult kirju ja ebasidus.
Tunnen end kurnatuna.
Ja - lausa iga osa sisaldas ka üle mõistuse jäledaid stseene, mida oli väga raske taluda hoolimata silmade peitmisest.
Täielik love-hate suhtumine, seega!
Hetkel mul pole hea meel, et ma vaatasin :p
Kuidagi ilgevõitu, kui ma tohiksin söandada niimoodi väljenduda ... :D
Aga sellegipoolest pakun teile sarja piraatlinki :) SIIN.
Sest Neil Gaiman (raamatu "Ameerika jumalad" autor ja kas äkki ka kaasstsenarist või nõustaja või midagi) on praegu nii kuum ja see sari justkui oleks ka.
Alt paremalt saab (igale osale eraldi) ka ingliskeelsed subtiitrid panna, aga heli on ka väga kvaliteetne, nii et seda muret tegelikult pole, mis indie-filmides, et pool jutust jääb kuulmata, kuna räägitakse nii summutatult ja muu kilin-kolin käib kohati üle.
Kaadreid filmist - ilus ja kole vaheldumisi:
(oot, see esimene 'kaader' on pigem poster :),
aga ilus, nii et ma panen! :) )
No ma ei tea, mis veider värk see oli ... :) ise vaadake, kas üldse vaatate :)
Minu 100% muutmata tuba täna. Mitte ühtegi filtrit, mitte ühtegi 'mittemidagit' sh asjade nihutamist = 100% spontaanne foto :)
(Kusjuures ühtegi päikesekiirt pole, nii et mis ma teha saan, eks!?!)
Öelge mulle, et teile meeldib! :)
Mulle endale nii jubeväga meeldib, ja juba mitu aastat! :)
Mees ütles mõned nädalad tagasi, et ta ei saa aru, miks ta alguses oli vaikne ja eemalehoidev, kui ma rääkisin 'oma toa vajadusest'. Nüüd ta näeb, et see oli nii imehea, et ta toonane vastuseis võtab ta ägama.
Mina ütlen, et me ei pea ägama selle pärast, mida tegi meie 'vana mina' :)
Vaidleme VT'ga elu mõtte üle ja lõpuks jõuame sinnamaani, et ...
1. VT tunnistab kehtivaks minu tunnetuse, et armastav, õnnelik ja avardunud teadvusega üksikindiviid tõstab kogu planeedi ühist teadvusvälja, ning on seega väärtuslik;
2. mina tunnistan kehtivaks, et elu läheb edasi ja lõpptulemus on sama ka siis, kui üksikindiviid sureb.
Nagu ... on siis väärtus/mõte või pole?
Kaks tundi jahvatad enesekindlalt ja lõpuks on ikka: "Eeeee ... Hmmnjaa!"
Appi! :D
-
Ausalt - mõistus sellistes asjades ei aita. Tuleb tunde järgi teha/tegutseda/olla.
Kui austad oma tundeid, tekib lausa kirg elu suhtes, palav armastus, tohutu tänu!
Aga kui ei austa, siis on 'mäh' ja ainus lohutus on, et teistel on samamoodi.
“One day I wiped out all of the notions in my mind. I gave up all desire. I discarded all the words with which I thought and stayed in quietude. I felt a little queer—as if I were being carried into something, or as if I were touching some power unknown to me…and Ztt! I entered. I lost the boundary of my physical body. I had my skin, of course, but I felt I was standing in the center of the cosmos. I spoke, but my words had lost their meaning. I saw people coming towards me, but all were the same man. All were myself! I had never known this world. I had believed that I was created, but now I must change my opinion: I was never created; I was the cosmos; no individual Mr. Sasaki existed.”—Sokei-an Sasaki
Ikka on tore lugeda teistelt sama skisofreenilisi kogemusi, mis endal läbi tehtud :)
Ärkasin just magusast lõunauinakust ja leidsin enda kõrval külitamas arvuti, kust enne uinumist midagi vaadata mõtlesin, aga avastasin, et tegelikult ikka ei viitsi.
Ärgates vaatasin bennydrama7(näiteks SEDA ja SEDA) ja nagu lauraclery puhulgi mõtlesin, et misasjaga nad oma näole jubinaid lisavad (lingitud videodes neid pole.
Mõistatasin, kas see võiks olla Snapchat?
Sellist nime ikka kuuleb vahel.
Vaatasin telefonist, kas see rakendus on tasuta.
Minu meelest oli :/ ... ma loodan, et oli :D
Igatahes laadisin alla ja esimesed pildid on sellised :D :
Hehe :)
Ma ei tea, kas ma veel kunagi viitsin seda äppi avada, aga - lõbus oli :D
Imestasin eelmise teema kommentaarides kõvasti käitumisteraapia nõrkade ja patsientidele sageli tõsiselt kahjulike 'nõksude' üle, kus kommenteerija N meenutas, et psühhoteraapiaid on ju erinevaid.
Ja tõesti ju on!
Aga minu juurde tulevad ikka jutud ja kirjad/internetivestlused inimestega, keda pole kuulatud ja keda on sunnitud, ehk siis kellele on tehtud kognitiiv-käitumisteraapiat - "ära sellele mõtle ja võta ennast kokku, just do it!". Ja olen kunagi paaris kinnises foorumis postitusi jälginud - nii suur viha, solvumine ja hirm on inimestel terapeutide suhtes!!! (Samas, kuuldavasti on foorumites kõigil ja kõigel halb maine :D!) Lisaks töötasin pool aastat psüühikahäirete ja vaimse puudega inimestega, seda juba rohkem kui 10 a tagasi, ja seal käis täpselt sama - ikka kõik peavad kohal käima ja koos asju tegema ja tollal ma isegi ei kahelnud, et see on õige! Ikka ju tuleb töövõtteid omandada ja kohalkäimisharjumust kujundada - kuidas sa muidu tööl käid ja normaalne oled? Koolis õppisin ise ka, et kodusistujad lähevad segaseks ja ei meeldi kellelegi - tuleb ikka suhelda! :D Miks ma poleks pidanud seda uskuma? Isegi ajalehtede sotsiaalleheküljed räägivad suhtlemise vajalikkusest. Pole ime, et ma alles 38 aastasena aimu hakkasin saama, et olen normaalsem ja õnnelikum võimalikult üksi, liikumatult ja vaikselt.
Ja ma mõtlesin, et ju siis lihtsalt need inimesed, kes päriselt ongi hea psühholoogi juurde jõudnud ja abi saanud, pole jutukad.
(Ma jätaks täitsa kõrvale need probleemid, kui abivajajal on mingi väga spetsiifilise juhtumi või inimese pärast kriis, enne mida ta sai kenasti hakkama. Siin saab tõesti aidata pea iga psühholoog. Räägin siiski inimesest, kelle probleemid on 'segasemad': depressioon, ärevus, foobiad, ocd jne, ehk siis näha on väljendumine, probleem tuleb alles välja selgitada.)
Aga ma arvan, et ma nüüd sain aru, kuidas need 'vaimse ahistamise' kogemused nii levinud on.
See on tegelikult ainus, mida riik tasuta pakub.
Ja miks peakski riik tasuta pakkuma muud teraapiat kui see, mis inimese tagasi kooli / tööle / muid kohustusi täitma suunab, oma ängistuse peale mitte mõtlemise ja füüsiliste reaktsioonide alla surumise teel? Ma mõtlen just ärevikele - kehal on nii palju võimalusi inimesele põrgut teha, ja psühhiaater ütleb lihtsalt umbes selliseid 'elumuutvaid tarkusi', et hinga aeglasemalt, mine samal kellaajal magama ning enne ettekannet kujutle ennast imelisele aasale.
Ma mõtlen seda tõsiselt: riik ei peagi maksma selle eest, et inimesed leiaksid ennast väljaspool töökeskkonda.
SEE on riigile kahjulik ja rumal oleks riigilt seda nõuda, aga mina nagu oleks nõudnud ikka! :D
Jeerum, mul on nii hea meel, et ma sellest aru sain :D
Nii tobe on oodata midagi valest kohast täiesti ........ või noh, eks ma tagant järele siin kaagutasingi just seetõttu, et sain alles tagantjärele aru, et mul polnud sealt kunagi lootust abi saada, aga ma käisin ja kuulasin sõna ja mõtlesin, et äkki on seekord õigus ja ma võtan ennast kokku ja proovin ja teen ja kõik kukkus alati läbi ja ma mõtlesin, et kui loll ma olin, et ennast ei kuulanud ja siis ... proovisin aga uuesti! ... :D
Samas, kuni äärmiselt kahtlevatki lootust on, tulebki ju proovida, nii et ma ei ole enda peale pahane, et nii loll olin ja uskusin oma saiki, kuigi kogemus ja enesetunne ütles, et ta ei tea, millest ta räägib.
Niisiis, kui on ärevus, depressioon, eksistentsialismus-pessimismus ja üldse ei taha midagi konkreetset või üleüldse mitte midagi, siis minge parem heaga tasulisse erapraksisesse!
Kahju küll!
Samas tallinlastel tasub kindlasti tuttavate käest uurida - ka riigisüsteemi võib mõni südametunnistusega inimene sattuda, ning aidata seda osavõtlikumalt, et ta näeb selle süsteemi inimvaenulikkuse läbi! Väiksemates kohtades jälle väga palju valikut pole. Samas, Valgas näib isegi politsei nunnutav olevat, nii et äkki just väikestes kohtades on pisarad ja kallikalli psühholoogi juures ... :D
Ehh, mul nii hea meel - musid Notsule, kes mind aitas! :D
Ahsoo, tablett võib ikka aidata, selles mõttes ei tasu riigipsühhiaatrit välistada.
Appi, kui palju kergem mu elu oleks olnud, kui oleksin lihtsalt tabletid kätte saanud ja poleks end togima pidanud laskma...
Aga praegu ma ise jätan tablette ära: neli õhtust on ära jäetud ja kõik on super!
Uni küll veidi logiseb, aga täiesti ilma õhtuste tablettideta olemine on nii uus asi, et ... Ja pealegi olin ma lapsenagi väga niru unega, nii et ma hakkan uuesti võtma alles peavalude ägenedes.
Ja kui olen 3 nädalat ilma õhtusteta olnud, proovin ka hommikust ära jätta! :)
Eks näis! :)
Ma endale absoluutselt mingeid eesmärke ja nõudmisi ei sea - kui natukegi tunnen, et oleks ikka vaja tablette, hakkan kohe jälle võtma!
Aga äge ju ikka! :)
Selline kõrvaleksperiment siis! :)
Täna leidsin kaks toredat Murakami tsitaati vastavalt lehelt IG's @ harukimurakamiquotes
Esimeses meeldib muidugi see vaikuse ja üksinduse vastuvõtt ennast kosutama, teises see äratundmine, et on ikka küll ka teisi inimesi, kes tunnevad, et väljakistud vastus on lihtsalt vale, mille me oma ellu võtame, lisaraskus, lisasegadus.
Saan aru, et psühhoteraapias peab vastuseid välja kiskuma, aga kui inimene pika kiskumise peale lõpuks ikka ütleb, et ta tõesti ei tea, võibolla on põhjuseks 'seejasee', siis ei tohiks sealt edasi minna, nagu 'see' olekski tõsi, millega tuleb nüüd tegelema hakata.
Mina vanasti küll lõpuks vastasin, aga kui ma vastust tõesti ei teadnud, siis püüdsin lihtsalt mingit loogikat leida. Aga alati tundsin, et valesti panin! :) Kui oleksin õigest põhjusest aru saanud, poleks ma selles kahelnud.
Edasi läks lahkamine juba hoopis vales suunas.
Ma mõtlen, et kui inimesel on mingi tõrge, kompulsioon või foobia, siis äkki oleks põhjusele lihtsam jälile saada hoopis niipidi, et inimeselt uurida, miks see teda üldse häirib? See, et ta ei saa oma 'häire' pärast teha teatud asju ... - äkki on hoopis nii, et ta ei taha teha neid teatud asju ja tema 'häire' kaitseb teda!?
On täiesti mõttetu anda inimesele nipid, kuidas ta saab oma häiret summutada, sellest mööda rabeleda, kui tal on vaja tegelikult millestki talle sobimatust eemale pääseda ja see häire hoiab teda sellest eemale. Ehk teda aitaks, kui ta saaks aru, mida ta ei taha, mitte see, kuidas ta saaks üritada ennast sundida ja petta-trikitada end tegema neid asju, mida ta tegelikult teha ei taha.
Aga nii ei saa teraapiat teha, sest teraapia on riigi heaks, mitte inimese heaks. Isegi psühhiaatrid-psühholoogid on selles osas ajupestud, et nad üritavad inimest sudida 'normaalsuse' poole, mitte vabalt nemad ise-olemise poole ja tõesti usuvad aastakümneid või oma praktika või elu lõpuni, et normaalne = hea. Kõigile on hea olla võimalikult normaalne. Not so!
Praegu meenus sõbranna jutt. Nad elavad ämmaga koos, ämm on 70 ja on sunnitud sel suvel pensionile jääma, sest töökoht alevikus kaob ära. Terve pere on mures ja pinges, kuna isegi töölkäijana jagus ämmal energiat 'kõige ärategemiseks' ja kõigi teiste näägutamiseks, et ka neil tuleks teha seda ja toda. Nüüd ei saa keegi enam turvalist tundi! :p
Kui inimene 70ndaks eluaastaks pole ära õppinud, et inimeste energiatase, toimekus, vaikuse- ja omaette olemise vajadus on nii tohutult erinev, siis pole küll erilist lootust, et ta hakkab kunagi teistel lubama olla nemad ise ja lõpetab nõudmise, et nad oleksid tema (oh, kahjuks nii palju nigelamad) koopiad.
Täielik õudusjutt minu jaoks ... :D
Eks psühholoogid tulevad ka valmis malliga, üle mille pahaaimamatuid abiotsijaid venitama hakata.
Pigem tuleks vaadata, kuidas inimesed endale liiga on teinud ja veenda neid seda enam mitte tegema. Veenda kliente, et neil on õigus oma omapäradele ja teised inimesed oma ootustega ei puutu neisse. Meie mure pole teiste inimeste ootusi täita ja elada elu teiste inimeste tõekspidamiste ja eelduste järgi - meil on omaenda tõde elada.
Me oleme nii ära koolitatud teadma, mida me tegema ja tahtma peame, et meil ei tule enam pähegi küsida, kuidas meile endale meeldiks.
Ma arvan ka, et super lahe oleks, kui me julgeksime unustada selle, et tuleb olla mõistlik.
Ainult nii on võimalik rutuga ennast õnnelikuks teha! :)
Pole vaja otsida õnne, tuleb otsida ennast.
Õnn tuleb kohe, kui oled ennast kätte leidnud! :)
Terve mõistus aitab ühiskonda, terve hing aitab inimkonda.
Selle unenäo tegelasteks on:
Vanavanem, 60-70 vahel
Lapsevanem, ligi 40
Lapselapsed ligi, 4 & 5
..............
Nägin eile unes, et mulle kirjutas üks Vanavanem, kes hoidis Lapsevanema lapsi.
Lapselapsed aga läksid maja tagant ühel hetkel kaduma.
Vanavanem oli paanitsevat tüüpi, ning sai politsei peale hirmus kurjaks, kui need hakkasid isikuandmeid küsima. Ta ei teadnud, et politsei (vähemasti väidetavalt) sel ajal, kui operaator isikuandmetega tegeleb, juba välja sõidab. Operaator seda talle ei öelnud. Kui operaator temalt nimesid ja numbreid nuias, käratas Vanavanem, et tema/helistaja on lasteahistaja Juhan, jalanumber 39.
:D
Viimane on isegi tõsi! :p
Lapsevanem oli Vanavanemale öelnud, et töö ajal talle helistada ei tohi.
Seega Vanavanem talle ei helistanud.
Õnneks leidis politsei lapsed juba sündmuskoha poole sõites kirjelduse järgi üles.
Minu unenäos juhtus seejärel nii, et paanikast kurnatud ja segaduses Vanavanem ei helistanudki Lapsevanemale, kuna too oli keelanud, ja Lapsevanemale helistas politsei.
See, et Vanavanem talle Lapselaste kadumisest ei teatanud, vaid seda "varjas", "maha vaikis", tegi Lapsevanemale kõvasti viha ja ilmselt tekitas ka suurt süütunnet ja hirmu, kuigi sellest Vanavanemaga juttu polnud.
Lapsevanema viha oli nii suur, et Vanavanem tunneb, et talle on liiga tehtud - midagi hullu ei juhtunud ja tema ei teinud midagi valesti, ning nüüd on ta Lapsevanema peale totaalselt solvunud ja ootab vabandust. Kuigi on endiselt nõus Lapselapsi hoidma.
Solvunud ja vihased inimesed, kes oma elamustest räägivad, ootavad sageli kõrvalseisjate toetust.
Minu unenäos jagus mul seda võrdselt kõigile. Ma pole kellegi poolt ega vastu - kõigi kõik reaktsioonid on mõistetavad. Ei saanud kedagi kellegi teise vastu toetada, paraku.
Vanavanem arvas, et lastele on sõnad peale loetud ja kui ta neid iga poole tunni tagant nurga tagant piilumas käib (et nad teda nähes oma mängu ei katkestaks), siis on tema omalt poolt nende ohutuse heaks kõik teinud. Mina mõtlen, et tänapäeva lapsed pole nii kuulekad ja vähenõudlikud, kui olid Vanavanema Lapsed ja üldse tolleaegsed lapsed. Kuid isegi tollal juhtus, et aktiivsemad mudilased ennast unustasid ja kilomeetrite kaugusel asuvat kohta külastama asusid. Mina poleks julgenud teise inimese lapsi üldse üksi jätta - rääkimata pooleks tunniks, mis nii väikese jaoks on nagu pool päeva -, AGA - ma poleks neid mitmeks nädalaks üldse hoida võtnudki!
Kumb on parem variant?
Mõistan Lapsevanema nördimust, hirmu ja ärritust. Tema töö viib ta terveks töönädalaks kodust eemale praegu. Ta ei tea ilmselt, mida teha. Teine Lapselaste Vanem elab hoopis kolmandas linnas, nii et lastehoidu Lapselaste Vanemad omavahel jagada ei saa.
Sellised asjad unes juhtuvad ja midagi pole parata.
Tuleb osata ennast koguda, vaimselt küpseda ja leida eluviis, mida elades sa ei pea kedagi ega midagi vihkama.
Kaastunne on kõigi vastu, raske oli kõigil.
Minul on raske näha, miks on nii raske näha teise poole raskusi ja valusid?
Aga pean leppima, et nad ei näe, ja teevad endale ja teineteisele haiget.
Ma sõin ka täna "peeshat" - Väiku endale tellis ja mina sain ka tükikese.
(Täpsemalt: mina telefoni teel tellisin ja mina maksin kullerile, aga raha oli Väiku oma.)
Me teeme praegu sellist hästi toredat eksperimenti, et meil kõigil on üheks nädalaks 40 eurot ja igaüks toidab, puhastab ja katab ennast selle eest täiesti ise.
Ma mõtlesin, et see teeks Väikuka elu natuke põnevamaks ja mina 16 aastasena ammu majandasin ise, küll samuti vanemate rahaga, aga ma juba ammu ka püsivalt kodus ei elanud.
Ja kõigile sama raha, sest ei viitsi kuidagi teistmoodi arvestama hakata. Mehel kulub rohkem söögile, aga meil jälle igasugustele hügieeni-, ilu- jms toodetele, riidekraamile, kilakolale :)
Ainult esimene nädal on möödas. Minul jäi üle 1,25, Väikul veidi alla euro, Mees läks miinustesse.
Väiku oli alguses murelik, kuid paari päevaga tuli mõnus hasart sisse :)
Muidugi ma ka lohutasin teda, et kui kusagil midagi nihu läheb, siis minu poolt on tatar, kartul, leib ja muna alati tasuta, piiramatus koguses :p
Muidugi teen korraliku modru ainult mina ja noh, ma olen nii lahke, et luban teistel ka süüa nii palju, kui ühe korraga sisse mahub, siis panen karpi ja nakitsen tasahaaval ise. Ja võibolla mõnel nädalal ma ei tahagi sooja süüa teha, siis vaat, hoian aega ja nii palju energiat kokku! :)
Niikuinii tuleb mul kõige paremini välja just see roog, mida ma ise hetkel himustan süüa. Ja kui ei himusta, siis pole vaja mugida ka, kahemunaomlett maitseb alati.
Kuna me nii või teisiti sööme kõik erinevatel aegadel, erinevates kohtades ja sageli ka erinevaid sööke (kombineerime erinevate asjadega, näiteks), siis pole see sugugi suur muutus.
On mõned asjad, mida kasutame tõesti iga päev, kogu aeg ja ei taha kolme erinevat osta. Oleks veider, kui tualetis oleks kolm erinevat rulli tualettpaberit, köögikapis kolm kotti suhkrut, kraanikausi serval kolm erinevat seepi või vedelseepi - see läheks natuke liiga kaugele. Aga leib, kohv, tee, kartul on meil näiteks ikkagi eraldi. Näiteks mina ei söö mõnikord mitu nädalat kildugi leiba, VT samamoodi ja tema sööb vist paar korda aastas kartulit. Aa, ei, supi sees ikka sööb. Kui ta suppi ikka sööb.
Esimesel esmaspäeval ostis VT endale kohe kaks karpi Raffaellosid, mina aga ligi 20 euro eest asju, et teha kana küüslaugu ja baklažaaniga. Neli päeva sõin :)
Muidu mina ei viitsigi nii palju hakkida ja mõelda, mida millal millega kokku segada - ainult siis, kui kokkamisest mitu järgmist päeva puhata saan.
Aga täna sõin VT kulul 'peeshat' :)
Tegelikult ma lubasin sel nädalal teha kanakarrit ja tal jälle kõhu punni vitsutada lasta. Ühekorraga mahub teismelise sisse 'tavalise inimese' terve päeva toidukogus ja rohkem veel ning seda lühema ajaga, kui 'tavalised inimesed' oma 'tavalise portsjoniga' ühele poole saavad. Jälle üks imevõime! :p
PEESHA!
(ma pole selline munapea, tegelikult ...)
Pitsa oli 800grammine, aga näeb siin välja nagu lusikatäis putru.
VT lemmikpitsa on Giorno, katteks kanaliha, suitsupeekon, virsik, sinihallitusjuust ja 'tavaline juust'. Eks mingi tomatipasta ka. Hea oli, aga üks viil täitis kõhtu umbes nagu kaks küpsist.
Elus esimest korda sõin korraga vaid ühe lõigu ja see oli küll erakordselt mõttetu :D
(Nalja pärast panin nii pretensioonika pealkirja :P)
Ma olen siin mõelnud, et praeguseks on mu blogilugejatest isegi keskmiselt skeptilised märganud, et kuigi tunde järgi tegutsemine on selline kahtlane värk ja peaks olema läbikukkumisele määratud, siis minu puhul näib see siiski toimivat, kuna ma siiski näin üsna stabiilselt (väga) õnnelik olevat.
Päris skeptilised ilmselt arvavad, et küllap mul on sama palju ka mossis ja vissis päevi, aga ma näitlen siin.
Aga tegelt ka, mul pole koledaid päevi, õnnelik ja tänulik tunne on hommikul ja õhtul ja ülehomseti ja ... Üksvahe oli küll tegelikult paar energiavaest nädalat, meenus äkki ..., siiamaani pole aru saanud, mis värk oli. Ehk ikka lihtsalt täiesti normaalsed biorütmid.
Ma vahel ikka mõtlen, et kõik inimesed "peaksid" endale leidma eluviisi / kujundama elu, mis neid nii õnnelikuks teeb.
Ja kuidas me siis ei leia? Miks me jääme rahule mitte-nii-õnneliku eluga? Miks me usume, et nii on normaalne elada?
Minu meelest pole!
Üheks rõõmu mahatõmbajaks on kindlasti soovid-soovid-soovid, ootused ja ettekujutlused.
Aga kustkohast need tulevad ja miks nad jäävad, kui nad selliseks elunärtsitavaks mõrupommiks osutuvad?
Beebina oleme me tõepoolest ainult vajadusi ja vajamisi täis, aga kuidas see niimoodi edasi jääb?
Me pingutame, et oma 'vajadusi' rahuldada, aga pole kunagi rahul, ja minu (kontrollimata) veendumus on, et ainuüksi pingutamine ise tekitab vajadusi juurde, sest me peame ennast pingutamise eest tasustama. Et ... kui see asi ikka tõesti võttis meilt tüki küljest, siis tuleb midagi selle tüki asemele tagasi saada!
Veel, me nagu tunneks, et kui me ei pinguta, siis me jääme ilma!
Aga kust see ilmaolekutunne üldse tuleb?
Millest meil on ilma jääda? Kas meil on neid 'asju' üldse vaja?
Kuidas see juhtub, et elame puuduolekus?
Tegelikult ma ei oska ise ka öelda, kuhu ja kuidas minul need ootused kadusid.
Äkki need kadusid lihtsalt võrdlemisest loobumisega? Et - pole olemas võimalust 'valesti olemas olla'.
Kas see saab nii ühene ja lihtne olla?
Äkki saab?
Ebakindlus kadus küll just niimoodi...
Et siis ootused on mõneti õpitud ja me peame oma vajadusteks asju, mida oleme õppinud vajama.
Õnnelikud inimesed on tavaliselt need kõige lihtsamad inimesed.
Kas nad on oma lihtsuses millestki olulisest ilma jäänud, kui nad on sealjuures õnnelikud?
Kas lihtsus välistab arenemise või hoopis lööb platsi pahnast puhtaks, et oluline silma torkaks ja tähelepanu saaks?
Nii palju küsimusi :D
aga vastused polegi olulised :D
küsida ikka tasub! ;)
---
Aprillikuu autoportree ka.
Mõtlesin, kas panen filtriga või filtrita? Panen mõlemad :)
Mulle meeldib filtrita rohkem :)
Olen kuidagi natuke ikka veel elevil, et olen nüüd neljakümnendates :D
Yay! :)
---
Lisatud mõni tund hiljem ... Ei suutnud kuidagi otsustada, kas enne süüa ja siis minna duši alla või vastupidi ... Ja siin ma siis arvuti taga istun - ei söö, ei pese :D Mõtlesin, et lisan siia täpsustuse, mida ilmselt iga postituse juurde selguse mõttes peaksin toppima, aga üldse ei viitsi, sest kes tahab, saab aru selletagi, ja kes ei taha, ei saa aru ka siis, kui ma kolmkümmend aastat siin istuksin ja selgitaksin. Kui ma räägin liigsest pingutamisest, siis ma ei propageeri tegevusetust või vältimist mõõdukalt pingutada, mille järel tunneme rahulolu, vaid nende sadade pisikeste asjade tegemisest, mis ei too meile rõõmu ei nende tegemise peale mõeldes, neid tehes ega olles need ära teinud. (Peale kergendustunde, mis on sarnane sellele, kui haigus on möödas.) Muide, mu elus oli häääääääääästipikkkk periood, kus tegin midagi tubli ära ja mõtlesin, et ilmselt ma olen rõõmus, sest olin tubli, et selle asja ära tegin, nii et PEAKSIN rõõmus olema. Järelikult ma ikkagi olen, kuigi ma selle tundega kontakti ei saa. Küllap see heameel kusagil ikka on! Sest see on loogiline! Aga tegelikult rõõmu polnud ja loogika ei ole see asi, mille abil rõõmu saab leida. Umbes nagu laps, keda ema pidevalt peksab, käsutab, halvustab ja alandab, mõtleb, et küllap ta ikka armastab mind - ta on ju mu ema, mina olen ju tema laps. Aga jah, ebameeldivate asjade tegemisest räägin. Kusjuures ... kui teeme liiga palju selliseid väikesi eneseületamisi, siis muutuvadki ebameeldivaks ka head ja tõeliselt tähtsad asjad meie elus nagu lähedaste eest hoolitsemine, mis - kui me ennast mujal ära ei raiskaks - oleksid meie jaoks ilusad ja armastust suurendavad asjad. (Kui see lähedane pole muidugi ema, kes sind kõigi muude asjade juures veel ka hirmust püksi pissimise eest peksis, ja keda sina nüüd omakorda voodisse laskmise eest sugugi peksta ei tohi :D)
See eile lingitud kehavälise kogemuse video pani mul peas kummitama kaks pisikest teemat. Ma parem kirjutan kohe hommikul ära, muidu ei saagi lugeda ega enda tukka sugeda.
Esiteks see, et ma arvasin tükk aega, et mu elu hakkas kiiresti paremaks minema, kui ma lõpetasin enda sundimise tegevustele, mida ma hetkel ei soovinud - milleks valmistumine tõi tuska või füüsilist ärevust (jah, ma tavaliselt ei mõelnud koduvälistest tegemistest midagi halba, kuid ühel hetkel märkasin, et kehal on halb). Sellega koos lõpetasin püüdmise oma enesetunnet hinnata, selle põhjuseid mõista ja endaga kaubelda - hakkasin ebamugavustunnet märgates lihtsalt endale ütlema: "Okei! Okei! Kui ei, siis ei! No biggie!"
Tegelikult eelnes sellele taipamine, et asi, milles ma ei oska ega taha kompromisse teha on suhtlemisviis. Pahurusel, järsk olemisel, hapul iroonial ja halvustamisel ei näe ma oma elus kohta. Sain aru, et elan väikeseid turtsumisi, mida teised mitte miskiks ei pea ja on üllatunud ja segaduses, kui ma vabandan, veel aastaid üle! :D
See tundus nii väga vale ja tunne kehas, kui väljendad midagi haavaval või heidutaval viisil, on kohutavalt niru tunne.
Olin ennast lohutanud, et kõik väsivad ja enamik muutub siis kärsituks, kuid see lihtsalt ei lohutanud mind, kuna tagajärjed on alati paremad, kui ka kriitilisemas olukorras jääd mõistvaks nii enda kui teiste suhtes. Kui oli vaja pisikest Väikut veenda, siis ma pöördusin tema mõistuse poole, aga kui ta ei hoolinud, siis karjumise, mossitamise või tõrksusega ka midagi ei saavutanud peale selle, et kõigil oli sant olla. Selles mõttes olen ma alati vabakasvataja olnud - lapse vabaduse austaja.
Õnneks Väiku oligi nii mõistlik laps, et pole sellist teist näinudki... Üleannetu marakrati oleks ma vist traksidega lakke riputanud :D
No ja alles siis, kui ma olin märganud, et muutun tõredaks ainult väsinuna ja värskena ei kaota meelest, et teised inimesed pole minu manipuleerida ja pole neil mingit kohustust minuga sama meelt olla, siis otsustasin väsimist vältida.
Good call! :) Me likey! :)
See meenus mulle seoses sellega, et Anita rääkis ka, et kõige tähtsam on lähtuda armastusest ja armastus hoiab ja kaitseb meid, mitte pingutused ja muretsemine (hirm).
---
Teine asi, mis meenus, oli seotud teadveloleku erinevate tasemetega.
Ükskord kooliarsti kabinetis vaktsineerimas käies minestasin pärast süsti, aga teadvus jäi täielikult alles - samas emotsioone polnud. See meenutab väga Anita juttu 'meelekirkuse seisundis' (in the realm of clarity) kogetust, et mõtlemist jagus, aga kõik piinad ja mured jäid maha. Teal Swan selgitab seda nii, et emotsioonid on vajalikud keha eest hoolitsemisel ja kui sa oled parasjagu kehatu hing (kas siis elude vahel, kliinilises surmas või astraalrännul), siis emotsioone pole.
Tookord oli mul minestades selge ülevaade toimuvast. Mind pandi arstikabineti kušetile, plaksutati vastu nägu ja kui ma sellele ei reageerinud, tõi medtöötaja kõrvalruumist nuuskpiirituse. Kui ta selle vati mulle nina alla torkas, siis ma teadsin, et ta seda tegi, kuigi see liigutus ju häält ei tee, eks :D
Kuna ma ei tundnud midagi, võttis ta vati ära ja natukese aja pärast pani uuesti. Mina ikka midagi ei tundnud ja ei liigutanud oimugi. Ja siis ma tundsin, kuidas ta järsku jube murelikuks muutus. Õnneks, kui ta selle vatitupsuga kolmandat korda mulle nina alla tuli, siis ma ikkagi toibusin.
Üldiselt ma olen minestanud palju ja mind on nuuskpiiritusega toibutatud palju, aga see on ainus kord, mil ma sellele ei reageerinud. Ilmselt ma ei hinganud eriti :)
A vaat sellist minestusaegset rahu tahaks küll iga päev ..., aga kui ma mõtlen sellele, et see rahu on tingitud sellest, et aju ei tööta (no sellepärast inimesed, kel hakkab halb, minestavadki püstijala pealt, et isegi kui nad tunnevad, et oleks nagu halb, liigub mõte peas juba nii aeglaselt, et ei jõuagi otsuseni, et tuleks kasvõi põrandale istuda), siis tegelikult ikka ei taha :D Aju võiks ikka ka töökorras olla. :p
Ma mõtlesin, et tegelikult on kaks võimalust maailmast mööda elada (kui maailm just pole sinu kirg ja armastus :) ).
Üks on elada asotsiaalina, endale, mitte mõeldes sellele, mida teised kusagil arvavad võibolla-niikuinii. Teha selline väike omaette maailmarahu.
Teine on ärgata, aga otsustada, et sa käitud nagu unenägu jätkuks.
Võtad vastu need 'seiklused', mida päev toob, aga mitte nagu need oleks tõelised, vaid nagu need toimuksid ainult sinu ajus, kõigi suhtlemiste ja sündmustega tükkis.
Esimene on üks TEDx Talk naiselt, kes pärast neljaaastast võitlust lümfivähiga hakkas lõpuks surema, olles jõudnud seisundisse, kus ta oli vaid nahaga kaetud skelett, kelle kaela- ja õlapiirkonda katsid suured 'vähimunad', kelle kopsudest oli pidevalt vaja vedelikku eemaldada ja kes ei saanud hapnikumaskita hingata.
No ühel päeval arstid ütlesid perele, et käes on viimsed tunnid, naine ise oli koomas.
Selles seisundis sai ta kehavälise kogemuse, mis tema teadvust hoobilt avardas. Kuulnud, et ta peaks maisesse ellu tagasi minema, tundus see talle esmalt tobe - milleks sellesse lagunevasse kehasse tagasi kannatama minna? Siis aga sai ta aru, et oma 'uue teadvusega' paraneb ta kiiresti.
See, mille pärast ma tahan kõnealust videot jagada on üks konkreetne taipamine sellest arusaamiste jadast, millega ta sellest seisundist välja tuli, nimelt, et ta oli kogu aeg arvanud, et vähk tapab teda, aga tegelikult oli see tema ise, kes ennast tappis ja juba ammu enne vähki.
See on asi, millest meil inimestena on nii raske aru saada. Kui me lubame midagi halba / ebameeldivat / meid kahjustavat oma ellu, siis oleme meie need, kes ennast kahjustavad, mitte need raske iseloomuga inimesed, kes meid tüütavad, või raske töö vms. Me peame hoolitsema eelkõige iseenda eest ega mõtlema sellele, mida meilt oodatakse või mida teised inimesed meist arvata võiksid. Arvaku mida tahavad ja tehku ise mida tahavad. Mis see meisse puutub? Me ei saa neid ju kontrollida :p
Näiteks mul veel mõned aastad tagasi ju oli probleeme telefonimüügiga, aga probleem on siis, kui sa selle oma ellu lased ja ei õpi enda vastu kena olles ütlema: "Aitäh, pole huvitatud, kena päeva!" - tuut-tuut-tuut-tuut! Kui seda teed ja usud, et sul on 100% õigus nii teha, siis probleemi pole, sa ei pane tähelegi, et selline kõne üldse oli. Kui hakkad mõtlema, kuidas teine end tunneb ja mis tema maailmas toimub ja kuidas oleks kena reageerida (või hoopis, et röögid ta peale ja siis ta kaob), siis teed endale liiga ja miski sinus ei andesta seda sulle.
Ja loomulikult on inimesi, kellele meeldibki teiste inimeste asju ajada ja nendega tegude ja vestluste kaudu tihedalt seotud olla - nemad ju tehku endiselt kõike, mis meeldib ja piir tuleb paika seada alles sinna, kus seda vaja hakkab minema, kusjuures meil pole vaja ka järjepidevad olla - võime vabalt öelda, et tead, tavaliselt mul pole selliste asjade vastu midagi, aga praegu tunnen, et ei tahaks seekord... Ja siis? Sa ei pea 10 aastat sama asja tegema või sama inimesega koos olema, kuna esimesed kolm kuud see sulle meeldis. Julge ennast tunnetada ja alati elus ja värske olla.
Minu õele näiteks meeldib tegutseda ja ta õpib maailmaga kokkupuutes ennast tundma ja endast rõõmu tundma, ning tema ütles mulle, et kui talle öelda, et ole lihtsalt rahulik ja vait ja õnn tuleb, siis ta tunneks ennast nagu laps, kellelt on jäätis käest ära võetud :D
Ja ma mõtlen, et mu blogi on tõesti nii tugevalt keskendunud endaksolemisele rahuseisundis, et ma pole piisavalt rõhutanud (kuigi endale nagu piisavalt :D), et asi on sundimisest ja oletatavatest kohustustest loobumises, mitte spontaansest tegutsemisest loobumises.
Ei maksa elu nii väga mõistusega võtta! :D
Ikka hea tunde suunas liikudes.
Kui me oma tundeid alla surume ja käitume, nagu ühiskonna seatud kohustused oleksid olulisemad kui see, mida me tunneme ja soovime, siis rikume (ise) oma elu ära ja kaotame rõõmutundmisvõime.
Sellega seoses ma mõtlen jälle vabadusest, mida meil pole, ja mida nii üksikud (asotsiaalid) endale võtavad - tagajärgedest hoolimata. Et kas see on nõrkus või tugevus? Ma arvan, et see on selline imeviguriga nõrkus, et ... sa oled liiga nõrk, et kanda neid ahelaid, mille kandmisega teised inimesed hakkama saavad. Sina ei saa, ei suuda neid kanda, pead kas surema või end neist ahelatest vabaks tõmbama; tõmbadki - ning siis vaatad ja imestad, kui palju rõõmu iseendana elamisest jääb saamata 'korralikel inimestel', kes pidevalt teevad asju, mida pigem ei teeks, ja siis jooksevad mööda teraapiaid ja posijaid, et endale kaela tõmmatud tagajärgi eemaldada, aga eemaldada tuleks vanaviisi ellusuhtumine.
Ma leian iga päev üha enam, et parem iseendana surra kui võõristust tekitavate eesmärkide nimel rabada. Sel viisil elades on kannatamine paratamatu ja me ise teeme seda endale.
Nii et Anita siin taipas ka, et mitte vähk ei tapnud teda - ta ise tappis ennast.
Vähk hoopis päästis ta!
Video on siin:
Ta tõi sellest kooma-aegsest 'selguse valla' külastamisest ja avardunud teadlikkuse seisundist oma uude ellu ära veel 5 tarkuseterakest või soovitust:
1. Kõige olulisem asi, millest elus lähtuda, on armastus - eriti armastus enda vastu. Hoia ja väärtusta ennast, et sa oskaksid ennast mitte kahjustada ja saaksid ka teistele inimestele õpetada, kuidas sind kohelda tuleks :)
2. Ela ilma hirmuta. Ära mõtle, mis kõik juhtuda võib ja mida teised arvavad. Tee lihtsalt omi asju nii nagu ise tahad. Inimesed arvavad, et hirm kaitseb meid ohtude eest, aga tegelikult on armastus see, mis meid kaitseb.
3. Naudi, rõõmusta, naljata, naera.
4. Elu on kingitus. Ära suhtu sellesse nagu mingisse lõputusse töökohustusse.
5. Ole autentne. Õpi ennast tundma ja ole nii tugevasti sina ise, kui vähegi suudad.
Minu meelest armas naine ning meeldivalt tempokalt ja lihtsalt räägib :)
---
Teine link oleks Iiri näitleja Cillian Murphy austajatele (see Peaky Blindersi staar).
Leidsin ühe 2005. aasta Iiri filmi Breakfast On Pluto, kus ta mängib noort transvestiiti, keda leidlapsena üritatakse kasvatada kloostrikoolis, mille jaoks ta muidugi liiga veider ja krutskeid täis on. Olles igalt poolt välja visatud ja minema aetud, läheb ta Londonisse oma pärisema otsima ja kuna ta on selline õrnake ja veidrik, rahatu peale selle, juhtub temaga igasuguseid halenaljakaid asju.
Lihtsalt uskumatu, kui mitmekülgne ta näitlejana ikka on! :)
Pilte:
Minu lemmikstseenid olid minutitel 25-35, kus ta liitus tuuritava bändiga ja hakkas end Kitteniks kutsuda laskma ning bändimeeste ja fännide nördimuseks bändi lauljaga naise rollis duetti laulma.
Eks ta sunniti sealt lahkuma, aga kõik see oli nii nunnu ja naljakas :) - eriti vahvad olid dueti sõnad :)
"You could call me Kitten!"
70ndad :)
Emaga kokku ei saanud, aga selgus, et tuttav preester on tema pärisisa ja lõpuks sai natuke kodu mängida, kuna sõbranna kasvatas üksi beebit ja nad võtsid nemad ka enda juurde elama. Enne kui preestri koju süütepomm visati.
