Esmaspäev, 14. märts 2016

LESLIE LEINO "Minu Hiina. Ettevaatust, nakatab!"

Mõtlesin alguses, et ma ei saagi sellest raamatust kirjutada, sest kui muukeelseid ja tõlkeraamatuid võib kiruda mõõdutundetult, siis teisele eestlasele ei tahaks teada anda, et mulle ta töö ei meeldi. Sest eks igaüks kirjutab/loob neile, kellele see meeldib - ja neid on alati ka.

Nagu te aru saite, ei meeldinud mulle see raamat. Kole igav. Nii tohutult palju juttu majandusest ja geograafiast, kuid Hiina Imest inimestest suurt ei miskit? Kas autor nägi inimesi, isiksusi, rahvuslikke omapärasid? Kas ta armastas seal midagigigi või kedagigigigi? Või pigem kirjutas lihtsalt Wikist ja reisiteatmikest info maha ja andis teada, et tema ka käis seal ja nägi seda.

Et raamat on kohutavalt kuiv, torkas mulle silma alles teisel poolel ja teisel lugemispäeval. Esimesel lugemispäeval ja juba esimeste lehekülgede juures torkis hoopis see, et autor tundub kuidagi suureline. Teeb mingeid imelikke poeetilis-sarkastilisi "nalju", mis ilmselt vaid tema enda peas vaimukana kõlavad ja on üldse kuidagi ennasttähtsustav ja patroneeriv. Muide, ta ka ise märgib ühes kohas, et kipub olema 'üleolev' :D Ma lugesin seda kohta kolm korda üle ja noogutasin iga kord: TEADAGI! :D Ja kirjutamisstiil on väga kentsakas, lugemist pidurdav - just eriti need irooniliselt poeetilised kohad raamatus... kes niimoodi mõtleb? Väga imelik! Ja need veidrad, iseäratsevad lõigud vaheldusid sellistega, mis olid nagu teatmeteostest refereeritud. VÄGA raske oli 150 lehekülje pealt edasi lugeda, kuigi 180 lehekülje kandis tutvustatud petuskeemid elavdasid veidi pilti. Õnneks siiski lugesin lõpuni, kuna kõige viimane peatükk sisaldas seda, mida oleks pidanud sisaldama kogu raamat - hiinlaste elu-olu ja kombestikku. Kuid ma olin juba liiga tüdinenud ja šokeeritud sellest raamatust, et seda õieti nautida ja katkendeid ka polnud isu ära märkida.

Igatahes ma mõtlen, et seda inimest küll absoluutselt ei huvita, kui keegi tema raamatust halvasti arvab, sest ta "teab oma väärtust" ise kõige paremini, nii et ma võin solvamist kartmata oma suu puhtaks rääkida.

Siiski, mis ma (peamiselt viimasest peatükist) teada sain:

- et Hiina on üks suur, sulisid täis agul;
- lõunerid on out;
- kui keegi teeb tööd, pead sina ka jalul olema ja sekeldajanägu tegema - üksi puhata pole ilus;
- kogu aeg peab kalkuleerima ja mängima erinevaid rolle;
- kui naised kaklevad, üritavad nad teineteist paljaks kiskuda, et teineteist häbistada;
- bussid ja rongid on nii täis, et ime, et inimesed iga päev seal ei sure;
- bussi peale pääseb see, kel on teravamad küünarnukid;
- võitluses istekohtade pärast vallandub vagunit täitev sõimusadu;
- jalgrattaga sõidavad "vaesuse kammitsaisse lõksu jäänud" hiinlased;
- sul peavad olema tutvused-tutvused-tutvused, kui midagi soovid;
- Hiinal on maailmas kõige rohkem naaberriike.

Oot, ma leidsin ühe hea katkendi:

*
Üha kauem Hiinas elades tajusin, et Hiina on tegelikult elamiseks üks väga igav paik. See päris Hiina, hiinlaste hiina, kus indiviidil kohta pole. See monotoonne Hiina, üllatusteta ja emotsioonideta igapäevaelu.

See selgitab, miks raamat polnud hea: autorile ei meeldi Hiina.
Aga ilu ... on vaataja silmades. Küllap ka ilmetus.

-----


No vaat, sellega on mu viimane raamatukoguraamatute ports loetud ja nüüd lähen oma programmiga edasi, kus järge ootavateks meelelahutusteks on:
1. Moosese esimene raamat;
2. Moosese esimene raamat inglise keeles (kardan, et mul on jehoovatunnistajate Piibel ja mul pole õrna aimugi, mil määral see 'normaalsest' Piiblist erineda võib);
3. Tiibeti meditatsioonikaart:
a) meditatsioon sõnumile
b) meditatsioon pildile.

6 kommentaari:

Tikker ütles ...

Mulle ei meeldinud eriti "Minu Jaapan", aga meeldis väga "Minu Tokyo".
Mulle ei meeldinud üldse "Minu Hiina", aga meeldis väga "Minu Shanghai".

Aga ma usun, et sulle meeldiks Jaapan ka ilmselt, seal oli palju ajalugu, aga mitte seda ärritavat suhtumist, mis Hiinas.

Minu-sari on mu lemmik. Polegi jupp aega lugenud, peab ennast uuematele järjekorda panema.

Tikker ütles ...

PS. Kui Jaapan on huviorbiidis ja pole veel lugenud - Riho-Bruno Bramanis "Õhk riisiterade vahel" meeldis mulle väga. Laenutada oskasin vaid sellepärast, et keegi oma blogis kiitis :) "Minu Jaapanit" lugesin hiljem ja sellepärast oligi pettumus, esimene oli rohkem minu masti raamat.

karikate emand ütles ...

Jaapan on huviorbiidis hetkel küll, nii et märgin 'riisiterad' üles :)

Jaa, ma Maret Nukke "Minu Jaapanit" lugesin ja mulle meeldis :)
Ma ise otseselt sarja fänn pole, sest minus seda maailma-avastaja pisikut eriti pole... pigem huvitab üksikisik.
Aasia on siiski huvitav ...
Näiteks Jaapani pikkades animefilmides käituvad inimesed üpris kummaliselt... See paneb tõesti mõtlema, et kas see on filmitegija kiiks või nad ongi seal sellised? Neid asju, mis imestama panevad, on enda lähedal vähem, sest kõik lähedalolev on juba ära imestatud :D

Kai Klaarika ütles ...

Mulle meeldisid "Jaapan" ja "Tokyo" ja "Hiina" ka.
Kõigil on oma rütm ja kui sellesse sisse saad, on mõnus.
Ega ma "Hiinat" väga mäleta, lugesin mõni aeg tagasi.
Aga seal algul oli ju tema pikk seiklemine Hiina. See oli mõnus. Minu arvates oli autor aus ja siiras. No ise ju ka vahel oled (olen. Vist. No ikka vahel) üleolev, eriti omaette omi mõtteid mõteldes. See ei seganud mind.
Ja äkki hiinlased ongi natuke kinnised või pealiskaudsed, et neile on raske eurooplasena nii ligi saada, et neid läbinisti mõista.
No mine või uuesti lugema! Kas tõesti oli Üleolev ja tuim?

Mulle ei meeldinud "Bollywood". Liiga seep ja esoteerika ja justnagu madalad inimestevahelised suhted.
"Vietnam" meeldis, Roy Strideri oma ka (ta meeldib mulle alati)
Ma loen kaugeid kohti ainult :)

Skarabeus ütles ...

Mina sain hiina elust ja mõneti ka inimestest täieliku pildi,kui lugesin naise blogi,kes seal elab tänaseni."Eestlanna elu".Praegu blogib ta vaid inglise keeeles,jättis eestikeelse pooleli,aga imestamisväärset oli seal ikka v ä g a palju!

karikate emand ütles ...

Kai Klaarika,

ma kipun ka õige kaugeid kohti ainult lugema. Aga mitte ainult Aasiat, Island ka huvitab ja Iirimaa, kui keegi on kirjutanud sealt. Samas, mul praegu raamatuid nii palju ja lugemise tahtmist suht vähe, nii et ise neid otsima ei lähe, kui riiulist mulle pähe kukuvad, siis võtan.

Mul on hea meel, et Sulle "Minu Hiina" meeldis.
Nüüd, kui mõni "sõber" autorile lingi saadab, on siin vähemalt üks lugeja, kellele meeldis - jumal tänatud! :)



Skarabeus,

ahhaa, et ikka polnud üliigav see hiinlase elu! Või muulase elu Hiinas. Eks seda oli arvata. :)