Laupäev, 12. märts 2016

Keel ja suhtlemine Jaapanis

- Pinterest -
Maarja Yano raamatut "Minu Tokyo" lugedes mõtlesin hästi palju selle peale, kuidas mina Jaapanisse sobiks. Pealtnäha super-hästi. Mulle väga sobib suhtlus, kus kaaslased on üksteise suhtes hoolivad ja tehakse palju väikesi naljakesi ning ka hapud teemad keeratakse naljaks, et oleks kergem. Samas mind hirmsasti ärritaks nõue sõna otseses mõttes koogutada kõigi endast vanemate ja positsioonikamate inimeste ees - ükskõik, mis iseloom või hoiak neil on. Maarja sellega oma ülikoolilinnakus vist eriti kokku ei puutunud, kuid mujalt olen lugenud, et ülemus võib su peale ebaõiglaselt röökida ja on äärmiselt kohatu protesteerida ja talle tema enda eksimust välja tuua. Jaapani ülemus võib sind isegi lüüa! Ja kui ta annab oma töökorraldused nii ebamääraselt, et sa mitte muhvi ka aru ei saa, siis ei tohi talle seda öelda - see oleks ebaviisakas, kuna jätab (õiglase!) mulje, et ta ei osanud hästi seletada. Sellises olukorras tuleb nina maas hoida ja midagi kokku nässerdada, see käkk bossile esitada ja loota, et sa järjekordsest - seekord paratamatust ja ootuspärasest - sõimuvalingust suudad välja nokkida, mida sa õigupoolest siis tegema oleksid pidanud. See lömitamise-nõue inimeste ees, kellest sa võibolla sugugi lugu ei pea, ei sobi mulle kohe üldse. Mul läheks tuju kohe nii pahaks ja oleks kogu aeg paha :D  Tuleb ju ikka autentne olla! Kuidas ma koogutan, mõeldes: no on alles tahumatu tüüp ja eriline juhmard!
Ei saa! Ei tule!

Näiteks on Jaapanis erineva viisakusastmega kõneviisid. On loomulik, et õpetajat ei kõnetata
- Pinterest -
'tänavakeeles', aga pole üldse nii loomulik, et õpetaja võib sinuga rääkida familiaarses keeles, sina aga pead kindlasti kasutama lugupidavat keelt. Minu meelest on inimene, kes annab märku, et teine inimene väärib temast vähem lugupidamist, lihtsalt mats. Aga näed - ei pruugigi olla, see on tava. Ma vist ei harjuks sellega kunagi. Mul pole mitte midagi selle vastu, et inimestega kenasti rääkida, kuid ma oleksin üsna üllatunud, kui mulle vastatakse toonil, mis näib mind madaldada soovivat. Ei meeldi mulle see. Öeldakse ju, et inimese suurust näed sellest, kui kenasti ta kohtleb endast 'väiksemaid' ja neid, kes ei saa talle kasulikud olla.

Nagu ka Maarja viitas siin kusagil, on Jaapanis palju inimesi, kes on sotsiaalsest elust täiesti tagasi tõmbunud. Noored istuvad oma toas ja isegi toit tuleb neile ukse taha jätta. Nägin kunagi õige ammu sellest dokumentaalfilmi.  Neid nimetatakse hikikomori'deks ja see on üsna kummaline, Jaapanile iseloomulik sotsiaalne nähtus. Ei tea, kas põhjus on koogutamistalumatuses või milleski muus, aga mulle tundub, et kui kogu suhtlus on nii ära reglementeeritud kui Jaapanis, peab see olema mõnikord ka kunstlik, võlts, teeseldud. Ja see ei sobi mulle kohe üldse mitte, ma muutun kohe uniseks :D

- Pinterest -
Samas - kes ei tahaks nautida ühiselt omaks võetud headest käitumistavadest tulenevat turvalisust? Näiteks saad Jaapanis oma kadunud rahakoti suure tõenäosusega kogu sisuga tagasi, kui aimad, kust otsida. Maarja kaotas rahakoti rongis ja sai selle vist lõpp-peatuses kätte. Üks noormees aga unustas sülearvuti õhtul pargipingile ja kui ta seda järgmisel hommikul otsima läks, oli see ikka veel sealsamas, kusjuures vabal pingiosal oli end sisse seadnud kodutu, kes polnud arvutit isegi eest ära tõstnud ega lösutanud seal otsas, vaid võttis leplikult enda alla ülejäänud ruumi.

Ja ma olen enda juures seda märganud, et rääkimise ajal ma sageli noogutan kinnitavalt ja julgustavalt :) nagu jaapani naised YouTube'i videotel, mida viimasel ajal vaadanud olen. Loomulik on kuulates noogutada, aga ma noogutan oma jutu peale ka :D - ja õnneks on ühes maailma nurgas rahvas, kes teeb samamoodi nii et silm ka ei pilgu :)

*
Jaapani keel teeb jaapanlaste heaks palju ära. Näiteks on jaapani keeles mitu "mina". See tähendab, eestikeelsele sõnale "mina", ingliskeelsele "I'le", saksakeelsele "ich'ile" vastab jaapani keeles väga mitu sõna. 
On klassikaline watashi, mida kasutatakse ametlikes situatsioonides, tööl. On watakushi, mida kasutatakse endale viitamisel veelgi ametlikematel hetkedel, näiteks kõnedes. Mehed kasutavad enda kohta peamiselt sõna ore, mis kaude viitab justkui nende mehisusele. Boku, mida kasutavad samuti mehed, aga tihtipeale väikesed poisid, on pisut tagasihoidlikum "mina". On washi, mida kasutavad vanamehed, ja atashi, mida kasutavad neiud ja mis viitab pehmusele ja naiselikkusele, ja lisaks on veel mitu-mitu sõna, mis küll otse "minaks" ei tõlgita, aga mis samamoodi kõnelejale viitavad. 
Aga ka "sina" on jaapani keeles mitu. On anata, enam-vähem neutraalne sõna, aga selle kasutamist tasub siiski pigem vältida ja eelistada vestluskaaslase nime. Kimi on familiaarne, vahel lausa ebaviisakalt ülalt alla vaatav sõna - aga vahetevahel viitab just vestlejate lähedusele. Anta või omae või tamae on tavaliselt solvavad ja kasutusel konflikti provotseerimiseks.

Välismaalased ei meeldi jaapanlastele sellepärast, et neil sageli puudub enryo "ehk teatav vaoshoitus
- Pinterest -
või taktitunne"
. Jaapanlased ei vaidle/argumenteeri kirglikult, et tõde välja selgitada. "Jaapanlaste puhul on vestlus inimestevaheline projekt - igaüks lisab midagi ühisesse vestlusringi." Ka tuleb osata lugeda sõnade taha jäävat õhustikku. Ma leian, et see on kena. Samas on olukordi, kus ma kahtlemata eelistaks otsekohesust ja ausust. Kuid viimasel ajal olen mõtlema hakanud - kas mul on õigus nõuda ausust, kui aus olemine tekitab teises inimeses ebamugavust? Kunagi ma mõtlesin, et inimeste puhul, kellega mul on miskitpidi ühendatud saatus, ma tohin nõuda ausust, sest see puudutab ka mind, minu elu ja minu plaane. Nüüd ma selles enam nii kindel pole. Tuleb pidada lugu inimese vajadusest ennast ebameeldivuste eest kaitsta, isegi kui see kaitse on vaid näiline ja ebaküps. Mina võin soovida asjad selgeks rääkida ja südamerahu saada, kuid teine inimene ei pea mind selles iseenda enesetunde hinnaga aitama. Ta võib olla isekas ja ennast kaitsta, kui see ka on ebaküps, sest ta ei pea hoolitsema mitte minu vaid iseenda eest.


Lõpetuseks veel lõiguke jaapani keele keerukusest.

Jaapan pole ju nii tohutusuur maa kui näiteks India oma paljude keeltega, aga isegi jaapanis on samadel sõnadel riigi erinevates regioonides teine tähendus.

Ja veel see hirmus komme erinevaid asju erinevate sõnade abil loetleda :D

*
"Jaapani keeles loendatakse nimelt erinevat liiki asju erinevalt. Ichi, ni, san, lihtsalt numbreid loendades, hitotsu, futatsu, mittsu - üldine viis asju loendada, iko, niko, sanko - ümmarguste asjade puhul, ippon, nihon, sanbon - piklike asjade puhul, ichidai, nidai, sandai - masinate puhul, itto, nitto, santo - hobuste, lehmade ja muude suurte kariloomade puhul, hitori, futari, sannin inimeste puhul ja nõnda edasi seni, kuini kõik maailma asjad on loetletud. 

Tule taevas appi! :D

Kommentaare ei ole: