neljapäev, 3. märts 2016

Ah et sellise lapse ma siis kasvatasingi

VT'le pakub juba mitmendat aastat huvi Jaapani kultuur - nii praegune kui traditsionaalne. Pole vahet, kas ta loeb šinto templitest või end nukukesteks meikinud ja riietunud tüdrukutest (ja poistest) - see kõik tundub talle nii eksootiline ja põnev.

Loen praegu Maarja Yano "Minu Tokiot", mille raamatukogust võtsin just VT jaoks. Nad pidid hiljuti koolis reisikirju lugema ja mõistagi luges ja tutvustas VT kooli Maret Nukke "Minu Jaapanit". Kui ma nüüd Prousti järel raamatukogus käisin, siis märkasin riiulit minu-sarja raamatutega ja lootsin, et saan "Tokyoga" VT'd rõõmustada. Õnnestus - talle väga meeldis! Nüüd loen ise, mulle ka meeldib ja ma vaatasin Petrone Prindi lehelt, et seda peaks veel ostagi saama. Ootan nüüd käsi hõõrudes homset pensipäeva, et üritada seda tellida :), et VT'le üks tore üllatuskink teha näiteks klassi lõpetamise puhul juunis :)

Aga nagu ma ütlesin, pakuvad VT'le huvi ka veidramad asjad - nagu näiteks Jaapani iseäralikud anime-sarjad, mida ta YouTube'ist vaatab, kannatamatult uute osade ülespanemist oodates. Kui ingliskeelseid subtiitreid pole, siis kuulab nii kaua jaapani keeles, kuni keegi viitsib ära tõlkida. Kusagilt leiab ta ka nende multikate transkriptsioone.

Eile võttis ta oma telefoni kooli kaasa ja luges vahetunnis just sellist uue osa transkriptsiooni, mis oli nähtav tavalise tekstifailina. Kuid kui klassiõed temalt küsisid, mida ta nii hoolega loeb, hakkas VT'l piinlik ning ta teatas kulmu kortsutades: "See on ühe eestlase ingliskeelne doktoritöö inimeste omavahelistest suhetest ja käitumisnormidest." :D
VT sõnul usuti teda kohe ja jäeti rahule.

Lohutasin teda, et kuna ta sai tekstist teada (ja jagas seda teadmist ka minuga), et kui poiss teeb tüdrukule abieluettepaneku, siis jaapani neiu võib vastata kummarduse saatel: "Aitäh!", siis et ta tõepoolest sai midagi uut teada käitumisnormide kohta :p

Aga ta on ikka naljakas mul küll! :p

Samas ta ütleb ise ka, et ei jõua suureks saamist ja "häbematuks" muutumist ära oodata :D - ma nimelt olen talle nii palju aastaid rääkinud asjade kohta, mis näivad talle piinlikud, et vanemaks saamise üks kõige toredam muutus on see, et nii paljud asjad, mis lapsele tunduvad piinlikud, vanemale inimesele enam muret ei tee. Näiteks tualettpaberipakk käe otsas poest koju tulemine (VT pole nõus minuga koos tulema, kui mul majapidamispaberi- või tualettpaberipakk kotti ei mahu) või siis see, kui tänaval kõndides mõtled omi mõtteid ja naerad omaette :D ja siis näed, et keegi märkas... Igasuguseid äpardusi on vanemal inimesel juba nii palju juhtunud, kõikide tuttavatega on ka juhtunud ja veel palju hullemini :D, nii et sa oled vanemaks saades palju vähem õrnake.

Muide, tänaval naeratamisega seoses veel üks huvitav asi: mulle tundub, et inimesed on mu 'nähtamatuid naeratusi' nägema hakanud! Mul on õhuke kitsas suu ja kui mul on päikeseprillid peas, siis näen ma lausa kuri välja. Lapsena ka juba nägin välja õige range ja ontlik - seda mulle ikka öeldi. VT'ga ma proovin ilma päiksekateta käia - muidu hakkab ta mult iga 10 minuti tagant küsima, kas ma olen millegi peale pahane. Ja kui ma veidi naeratan, siis peegli ja fotoaparaadi järgi see küll mitte sugugi välja ei paista. VT on ka kurtnud, et koolipildistamistel ta enda arust naeratab, aga pildi peal on kriitiline ilme - sama siin! Aga nüüd, tarvitseb mul vaid vastutulijat märgates mõttes veidi naeratada, kui inimesed mulle viuhti vastu naeratavad ja vanemad prouad sageli ka peatuvad ja ütlevad midagi sõbralikku...
Kena! :)
Ma kavatsen seda nautida, kuni see kestab! :)

2 kommentaari:

ritsik ütles ...

Minu vanemast lapsest kasvas ka Jaapani-fänn, ta hakkas animede pärast isegi jaapani keelt õppima ja isegi vist saab aru juba natuke. Naljakas on see, et need "faasid" vahelduvad iga paari aasta tagant ja üldse ei oska aimata, mis talle tulevikus huvi pakub.

karikate emand ütles ...

Jaa, VT ka õpib ja laulab mulle ette :)