Neljapäev, 11. detsember 2014

Pildikesi koolielust

Eile sain Tartu Ülikoolist suure ümbriku ja sattusin jubedasse pabinasse, et mis nad nüüd veel minust tahavad? Et ikka PEAB lõpetama äkki...? muidu tuleb riigile kooliraha tagasi maksta?...

Muidugi polnud asi üldse minus - ümbrikus oli miski tervisekaebuste küsimustik, nimelt "Põlevkivisektori tervisemõjude uuring".
Olin üpris üllatunud, et mis põlevkivi mul siin?, aga VT ütles, et uudistes räägiti, et Tartu lähistel hakatakse põlevkivi kaevandama.
Tõesti?
Sellisel juhul saan ma 20 aasta pärast ilmselt sama küsimustiku ja tahetakse teada, kas 'kaevanduslinnas Tartu' jäävad inimesed haigeks - kas hakkavad kopsud kiunuma ja vilistama..., sest praegu pidin küll pea igasse lahtrisse panema "EI" või "mitte kunagi".

Mõned küsimused olid naljakad, nagu alati... näiteks:
"Kas te olete viimase 4 nädala jooksul tundnud oma kodus halba lõhna?"
:D
"Kop-kop!" "Kes on?" "Puuksupolitsei!" :D
Või siis: "Kas olete viimase 4 nädala jooksul tundnud vajadust nägu ja käsi pesta?"
Vastusevariandid: tihti, vahel, harva, mitte kunagi, ei tea.

Mina täitsin kohe samal päeval ära ja täna panen posti - saan veidi teadust aidata! :D


---

VT rääkis, et koolis olid lapsed kuidagi eriti emotsionaalsed eile...

Kohe hommikul, kui ta kooli tuli, leidis ta eest kolm klassiõde, kellest kaks nutsid ja üks istus tuima näoga seal kõrval. Kuna 'tuima näoga tüdruk' nähvab aeg-ajalt teistele inetusi, siis hakkas VT temalt juba etteheitvalt küsima, et mis ta teistele tüdrukutele tegi, et nad niimoodi nutavad, aga 'tuima näoga tüdruk' tõstis sõrme huultele ja VT ei öelnud midagi. Tuima näoga tüdruk ütles ühele nutjatest, et mis teha, kui sul on sihukesed vanemad ja soovitas tal koolipsühholoogi juurde minna, kuna teda olevat see aidanud (jee! sellest tüdrukust ma klassijuhatajale ja koolipsühholoogile kirjutasingi ja näe - ta ise tunnistab, et teda on aidatud!!! :) ). Aga miks teine tüdruk (kes on küll esimese nutja parim sõbranna) nuttis, sellest ei saanudki aru. Vaevalt küll, et neil sõbrustamine ära keelatud oleks :D - katsu sa 13-aastaseid keelata sellistes asjades.

Aga VT oli üllatunud, et talle ei räägitudki, milles asi :D
Ta ütles, et ta on harjunud, et teda usaldatakse ja talle räägitakse asju, mida teistele ei räägita...  Näiteks et "mul hakkasid eile pahad päevad" või "ma olen mitu korda poest kosmeetikat varastanud" :D



Ühes vahetunnis tuli tema juurde H, kes hakkas rääkima, et tema arvates on nende klassis küll kiusamist - ühe poisiga praegu ei räägita ja teda ennast on poisid riiete pärast narrinud (H riietub väga loominguliselt ja ekstravagantselt, silmatorkavalt ja julgelt). H arvas, et sellest peaks klassijuhatajaga rääkima, kuid ta üksi ei julgenud, nii et ta kutsus VT'd kaasa. VT jäi kõhklema... ja küsis kodus minu käest, mis ma arvan.
No H on väga aktiivne tüdruk, kes kogu aeg midagi korraldab - näiteks oktoobris korraldas just tema selle, et klassiõhtul, mis oli 1 päev enne VT sünnipäeva ja vaheaja algust, tähistatigi üheskoos ka VT sünnipäeva ja H küpsetas selleks ka kringli või koogi või ... ei mäletagi enam.
Ma ütlesin VT'le, et tema jutust pole mulle küll sellist muljet jäänud, et kiusamisprobleemi oleks. See, et mõnega mõned päevad ei räägita või mõnd riietuseset narritakse on... oh, tavaline asi, minu meelest. Kui kedagi pidevalt alandataks, oleks teine asi.
Ütlesin, et võibolla H'l lihtsalt puudub 'projekt' hetkel, ja ta korjas selle teema üles, kuna ta vajab kogu aeg mingit missiooni. (Ja ma ei ütle seda halvustades - H on väga vahva tüdruk ja on isegi VT'l külas käinud korra, kui me hamstrid võtsime, sest H on staažikas hamstripidaja ja VT konsulteeris temaga korduvalt ja käis ka temal kodus hamstreid vaatamas enne, kui meie enda omad koju tõime.)
Arvasin, et kui VT ise seda probleemi ei näe, siis ei maksa selle asjaga ka õpetaja juurde kiirustada.
Klassijuhataja on neil niigi tohutult tubli ja osavõtlik, VT täiesti ARMASTAB teda ja usub temasse nii väga :)... see on nii kena :), meil on klassijuhatajatega seni vedanud.



Aga pärastlõunal käisid tüdrukud teises koolis kooride kokkulaulmisel ja kui VT oma klassiõega sealt minema jalutas, jooksis neile järele üks võõras naeratav tüdruk, kes täiesti ootamatult VT klassiõele HL'le karjus: "Mida pekki! Sul on püksid auklikud ja see valge pluus... tead, valge lihtsalt pole sinu värv!" ja jooksis naerdes tagasi oma sõbrannade juurde, kes veidi eemal kõik naerust vingerdasid.
0_0
Kui VT nägi, et see võõras tüdruk naeratades HL poole jookseb, siis ta naeratas selle tüdruku poole ja vaatas siis HL poole, et näe - sinu sõber vist!? Ja HL vaatas kokku surutud huultega vastu. Ta oli selle tüdrukuga varem kusagil kohtunud ja see kohtumine polnud ilmselt väga meeldiv olnud... nii et ta teadis, et midagi head oodata pole :p
Veidrad lapsed ikka :D

VT rääkis emotsionaalselt, et tema arvates oskab just HL imeilusasti riietuda - kõik värvid, kangad ja lõiked sobivad imeliselt, kuigi tema (VT) ei tuleks iial selle peale, et neid kokku sobitada: näiteks toosama komplekt helesinistest rebitud teksastest ja valgest pitspluusist. Nagu moekataloogist!
Ütlesin VT'le, et kuna ta kuulis pealt, kuidas HL'i riiete pärast solvati, siis ta võiks ka HL'le öelda, mis ta just mulle rääkis HL heast maitsest.
VT oligi kohe öelnud!
Tore! Ma ikka olen teda õpetanud, et kui on midagi head öelda, siis ära end tagasi hoia! :D

-izismile.com-


Mmm, mida ma veel huvitavat kuulnud või lugenud olen...?


Et rottidele anti piparmündilõhna nuusutada ja sellele järgnes hirmus kolin, nii et rotid end kangeks ehmatasid. Lõpuks ehmatasid nad juba ainult piparmündilõhna tundes.
Nonii, pandi rotid teise puuri ja lasti neil paarituda. Rotid jäid tiineks ja sünnitasid palju pisikesi rotte. Nüüd viidi pisikesed ära ja anti neile piparmündilõhna nuusutada - ja nemad reageerisid ärevuse ja hirmuga, kuigi nende piparmünti kartma treenitud emmed ei olnud veel lapseootel, kui nende (emmede) käitumist tingiti.

Ja ma mõtlen, et me küll ütleme, et loomkatsete tulemusi ei saa otse inimeste pihta käivaks pidada, kuid kui isegi looma annab nii peenelt mõjutada, siis mis me veel inimesest räägime! Kes teab, mille meie käitumises on tinginud vanavanaema halb kogemus? Me mõtleme, et kui me reageerime üle, siis oleme napakad, aga tegelikult on kusagil kaugel kaugel kindlasti põhjus olemas... tuleb lihtsalt leppida sellega, et kui see on mõnes varasemas elus või vanavanaema lapsepõlves, siis me ei pruugi oma kalduvuste põhjustest iial aru saada. Aga põhjus kindlasti on olemas! Miski pole irratsionaalne ja mitte ühtegi hoiakut ei tohiks lihtsalt haamriga maha tampida, kuna see on 'põhjendamatu' ja ei tööta meie kasuks. Me kanname nii suurt alateadlikku mälu endaga kaasas... - see tekitab aukartust ja lugupidamist ka selle suhtes, mis meid koormab.

-izismile.com-


Siis lugesin ühest religioone tutvustavast raamatust, et veedade usu ajal (tänapäeval siis üldistatult hinduismiks kutsutud) tegid ka tollased braahmanid riitusi, et maakera püsiks ja inimsugu maa peal kestaks. Nad uskusid, et kui nad neid riitusi ei tee, lähebki maailm hukka - et nendepoolne jumala või looduse 'ärasõnamise'/'-laulmise' viis hoiab maailma alal. Ja olen lugenud, et päris mitme erineva kultuuri šamaanidel on sarnased riitused ja selline usk, et kui nad neid ei tee, siis päike kukub alla ja maailm läheb hukka või juhtub midagi muud sellist inimese jaoks katastroofilist. Mõned (Peruu?) indiaanlased kindlasti uskusid seda veel päris hilja-aegu - lugesin või kuulsin kuskilt intervjuud!
Mulle nii meeldib selline maagiaga pikitud elu :D, aga niisama kusagilt raamatust loetud 'trikke' nagu ka teha ei taha... Siiski... nii tore oleks ju veeta mingi osa oma päevast loitsides, maailma ja inimesi kaitstes!? Pole siis ka ime, et Indias preestrid nii suure au sees olid...


Vaat mis juhtub, kui jätad oma loitsu laulmata :D
laavajõgi
-izismile.com-

Nujah, kui mina hakkan laulemaie, siis ei saagi pidamaie :D
Bai! Muahh! :)

Kommentaare ei ole: