Neljapäev, 11. detsember 2014

Mälu

Libistasin siin silmi üle Alkeemia artikli nimega "50 küsimust, mis vabastavad su meeled" ja püüdsin neile küsimustele vastata, mille puhul pikalt mõtlema ei pea - kus tuleb valida see või teine pakutud variantidest.

Jõudsin selleni:
26. Kas sa pigem kaotaksid kõik oma vanad mälestused või et sa poleks võimeline enam kunagi looma uusi?

Vastasin (mõttes) kiirelt ja kindlalt, et ma valiks mineviku kustutamise.
Ja järgmisel hetkel üllatusin: siis olen ma ju optimist!
Ma usun, et ees ootab parem kui see, mis on selja taha jäänud.
Kas ma tõesti arvan nii?

Ei.
Tegelikult on asi lihtsalt selles, et olen kogenum ja arukam, tunnen vähem vajadust ennast kaitsta ja tõestada - sellepärast tean, et mis iganes ka edaspidi juhtub, võtan ma seda kergemalt ja vähem isiklikult kui kõike seda, mis juhtus ajal, mil ma olin ebakindlam ja toorem, isekam ja noorem.

Tegelikult ma ei teagi enam, kas ma olen optimist või pessimist...
Mul pole tõesti mitte kõige õrnematki aimu, mida eelolevad aastad toovad - ja enam ma ei viitsi väga sellele mõelda ka. Minevikuga on sama lugu, minevikule mõtlemisest sain ma juba varem lahti, kuigi märkan, et Ema on küll selline tegelane, keda ma mineviku pärast ei usalda...

Kuidas ma õppisin tänases päevas elama?...
Mul pole õrna aimugi!
See oli nagu armukadedusegagi - kunagi see oli minus ja häiris mind väga, sain aru, et see rikub mu elu, kuid maha jätta seda mitte kuidagi ei osanud... ja siis oli see kadunud. Märkamatult, nii et isegi ei oska öelda aastat, mille kandis seda enam polnud... Ja ma usun, et see polegi tähtis. Tähtis on see, et me tõesti muutume... ja seda pigem just siis, kui me oleme otsustanud ennast iga hinna eest armastada - sellisena nagu me oleme! :)


Kommentaare ei ole: