Laupäev, 27. detsember 2014

Minu pühad

Ütleksin, et minu pühad algasid VT kooli jõulukontserdiga. Kuna VT ei osanud ise kirikusse minna, siis viisin ta ise kohale. Koju tagasi oleks olnud üle 3 kilomeetri, nii et istusin paar tundi Eedeni Hesburgeris - ainus piisavalt valge ja tühi koht, kus sai rahus raamatut lugeda. Mitte, et ma eriti keskenduda oleks suutnud.

Kirik oli tuubil täis inimesi, lärmi ja tiheliolekust sündivaid haisusid.
Kuna VT enne esinemist polnud süüa suutnud ja oli kella 8ks õhtul nakitsenud vaid pool šokolaadi, läksin pärast kontserti koos temaga uuesti Hesburgerisse, et ta saaks ka kiirelt kõhu täis.
Terve tee kippusime nägelema, nii kui suu lahti tegime. Tema kurnatusest ja näljast ja mina sellest, et olin totaalselt segi sellest kontsert-rünnakust minu biovälja või mille iganes pihta.

Õnneks oleme 2014 aasta jooksul nii palju kordi rääkinud sellest, kuidas trügimised ja inimestega ühes paksus pundis olemine mind hulluks ajab, nii et me mõlemad teadsime kogu aja, et halvasti polnud tegelikult mitte midagi muud peale selle, et tegin midagi, mida ma ei suuda teha, tegelikult. Ja VT läheb rüsinast minust veel hullemini närvi... või võibolla ei lähe hullemini, aga välja paistab temast rohkem. Mis on hea. (Ma täpsustaks: see, et ta niimoodi vuhhtiii selle välja näitab on hea. Mul on hea meel, et ta mind ei karda.)





Polnud sellest veel toibuda jõudnudki, kui läksime kauaoodatud "Kääbikut" vaatama.
See oli 3D, kääbikud ja päkapikud paistsid kohe eriti tillukesed ja haprakesed...
Aga väsitav ikkagi. Vahepeal tundus, et ma ei saagi kinno minna, sest mul oli eelmisel päeval jube, valuvaigistitele mitte alluv peavalu. Aga VT ütles, et tema Issuga ei lähe ja üksi ka mitte, nii et ma pidin öö jooksul ikkagi terveks saama :D





Järgmisel päeval käisin psühhiaatri juures. Tema leidis, et ma olen endiselt nutcase :D
Tegelikult ma ütlesin küll, et mul on sel aastal olnud imelisi aegu selge peaga, lihtsalt see "jõulurahu" ajab ka kõige stabiilsema inimese hulluks. Aga talle ei tundunud, et ma paremas korras oleksin, nii et ta ütles, et põhimõtteliselt pole midagi muutunud - olen sama habras kui ennegi - ja kindlasti saan ma ka järgmiseks aastaks töövõimetuspensioni!

Nii et öelge mulle - kas pole nii, et see jõuluhullus antud juhul täiega TEENIS MINU HUVE!?
Need asjad, mida ma "valesti" tegin (käisin seal, kus rahvas tiheli koos ja vali lärm - kino, kontsert), tulid mulle kaudselt suuresti kasuks, sest 70% töövõimetust tähendab ligi 200 eurot kuus terve aasta aega. Ja kui ma seda ei saa(ks), siis ma jää(ksi)n kodutuks ja pea(ksi)n VTga venna maamajja minema, kuid sealt iga päev kooli ja tagasi koju pääseda on õudus kuubis! Rääkimata sellest, et Mehe majutamisega võib veidi probleeme tulla...
Nii et... Jumal tänatud selle eest, et mul katus uljalt sõitu läks just psühhiaatri külastamise eel...





Siis tuli jõul ka ja traditsiooniliselt olid kõigil kingid juba ammu käes :D


Mees ja pühad... ei sobi enam kuidagi kokku.
Sest pühad=viin ja pärast insulti tuleb enne esimese liitri lõppu kätte see punkt, kus... ma ei teagi, kuidas seda viisakalt öelda... tegemist pole inimesega enam, minu meelest. Tema meelest pidu pärast esimest liitrit alles algab. (Lisan: "pidu" kestab alati mitu päeva.)
Kurb-kurb, aga ma ei võta seda eriti enda hinge. Kuigi peaks ilmselt, sest teatavasti on mehe probleemid kõik naise süü. Naine pole olnud piisavalt naiselik, pole osanud turgutada mehelikku energiat ja nii edasi...
Ma ei tunne end süüdi.
Aga temast on kahju küll... ta on tore inimene, õiglane, tugev ja hea... ning ta ise ei hinda seda, ta ise uhab selle meelsasti minema. Annab oma tugevuse ära - ja mille eest?

Ja mina pean hakkama pikanäpumeheks ja tema pangakaardi ikka ja jälle pihta panema :D - tere tali!











Jõuluõhtu veetsime VT'ga minu toas mängides ja lollutades ja kallutades :) - väga väga tore oli meil, viimaste aastate parim jõuluõhtu kindlasti! Ehitasime toas lumememme, mis üsna kärmelt lääbakile "sulas" ja siis saime uue teha. Püüdsin ka muid olendeid teha, näiteks luike, aga sulamine tuli liiga kähku.






Lumememme sain sain kingipakist, mille üks hirmus armas lugeja mulle saatis. See pakk oli viimase nädala pingete keskel üks hele päikesekiir :)
Aga ma pakist pilti ei pane seekord..., sest võibolla mõni, kes jõulupakki ei saanud, hakkab kurvastama. Ja ühest heast asjast ei tohi kellelegi kurba mõtet tulla.

Siin hoopis VT kingitus tema lemmikpoisilt:






Ja kui mängimisest väsisime, hakkasin mina paariks kuuks unarusse jäetud blogisid läbi lappama. Poole peal avastasin, et minu Feedlyst on käputäis blogisid lihtsalt kadunud... Ja kujutage ette, neljas kadunud blogis räägiti oma abikaasast-elukaaslasest-kallimast lahkuminekust! Mõnes lihtsalt rasketest aegadest. Mul oli seni olnud tunne, et 2014 oli IMELINE AASTA, pärast neid lugemisi tundsin end kuidagi... endast lahutatuna, kuu pealt kukkununa.

Ma saan muidugi aru, et suhted muutuvad, inimesed muutuvad ja nad tohivad muutuda - seega olukord, et koos enam edasi minna ei saa, pole midagi tavatut ja sageli on tegemist hoopis HEA asjaga mõlema osapoole jaoks, aga kuidagi puudutab ikkagi. Me vist ikka nii väga unistame kõikevõitvast armastusest..., et kui seekord meile ei sattunudki, siis äkki kellelegi ikka. Mida rohkematel inimestel on see kõige ilusam ja igavesti kestev armastus, seda suurem on tõenäosus, et meie järjekord ka ükskord tuleb :D, onju!? Kuigi ausalt öeldes minul selle elu kohta pretensioone pole. Mul oli kõik, mida oskasin soovida ja palju rohkemgi veel. Nüüd on Mees nagu nõiutud mõõgaga läbi torgatud Frodo Sõrmuste filmis - tasapisi vajub nagu varjude riiki. Aint et tema ise kipub sinna, mitte nagu Frodo. Meest pole keegi selles asjas 'tagant torkinud' :P
Eks vaatame, kaua minu 'haldjavägi' sellele tumedale tõmbele vastu paneb...
Frodo, näe, pääses täitsa kenasti ära!






Tänane öö läks üsna nässu, sest ma sikutasin suvel rõdul klaasid kõik külje peale, et sinna kasvuhoonet ei tekiks, aga sügisel ei jaksanud neid enam tagasi lükata, nii et need kolksuvad mul seal, kui vähegi tuult on. Sidusin nad küll omavahel punti, aga ikka kolksuvad. Vahel käin ja vaatan, kas mul on ehk rammu juurde tulnud ja saan nad tagasi nihutada, aga ei :D
Pingelisematel aegadel magan tablettidest hoolimata kehvasti ja täna ärkasingi kolme paiku üles. Kõrvatroppe mul ei ole... tegin mullikilest padjakese ja toppisin selle omale kõrva, ning sellele otsa veel 60*60 cm sulepadja. Aga küljepööramised ei lasknud magama jääda, sest siis tuli kogu kaadervärk ümber sättida. Lõpuks ronisin voodist välja, läksin rõdule ja mässisin, kleepisin ja sidusin hoopis akende vahele mullikilet, samuti akende ja seina vahele. No vaat NÜÜD jäi lõpuks kõik vaikseks. Aga kell oli 7 ja ma tõusin siis juba parem üles - vahetasin rõdul lume sees märjaks saanud sokid kuivade vastu ja läksin kööki kuuma sidrunivett tegema.


Kallis K, kas Sa oleksid osanud arvata, et isegi mullikile Sinu saadetud pakist osutub ülimalt kasulikuks ja toredaks saagiks! :D


Ja see hirmus pühadeaeg, mil inimesed mulle helistada võivad on nüüd möödas - jeeeee! :)
Ja muide, tädile, kelle kõnet kartsin, sest ta ikka kipub helistama - helistasin ise! Vot! Nii tubli olin, et annaks endale või musi!

Ja üldsegi... vähesest unest hoolimata olen kuidagi värske ja rõõmus nagu kevadine Kübarsepp...

Katsun nüüd VT sööma saada ja ise ka midagi manustada, ning siis muidugi õue - lund ja valgust ülepea! :) Jeee! :)